Ostfaal

Allikas: Vikipeedia
19. sajandi Ostfaali kaart aastast 1000 pKr

Ostfaal (saksa keeles Ostfalen; ostfaali: Oostfalen) on ajalooline piirkond Põhja-Saksamaal, hõlmates ajaloolise Saksimaa hõimuhertsogkonna idaosa, piirnedes ligikaudu Leine jõega läänes, samuti Elbe ja Saalega idas. Territoorium vastab tänapäeva Alam-Saksi liidumaa kaguosale ja Lääne-Saksi-Anhaltile. Koos Vestfaali, Engerni ja Nordalbingieniga oli see üks neljast sakside peamisest halduspiirkonnast.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Nimetus Ostfalen tähendab tõenäoliselt "idatasandikku". Falen on germaani sõna, mis tähendab "tasast" ning on suguluses vanarootsi sõnaga fala, leidub tänapäeval kohanimedes nagu Falbygden ja Falun, samuti Põhja-Saksamaa linn Fallstedt. Põhja-Saksa tasandik Ostfaalis ja Vestfaalis, poolitatuna Weseri jõega, on kontrastiks mägisele piirkonnale lõunas, Frangimaa ja Tüüringi Kesk-Kõrgmaale. Erinevalt Vestfaali nimest, mis kinnistati Vestfaali hertsogkonnaga, mida haldasid Kölni peapiiskopid, langes Ostfaali nimi järk-järgult kasutusest välja, kui sakside hõimuhertsogkond pärast hertsog Heinrich Lõvi kukutamist aastal 1180 lammutati.

Saksa keeleteadlased taaskehtestasid mõiste 19. sajandil seoses ostfaali keele kui alamsaksa keele murde uurimisega. Teadusliku rassismi esiletõusuga 19. sajandil ja 20. sajandi algul sai märkimisväärseks "aarja rassi" "faali" (fälisch) alamtüüp vastavalt Jelena Blavatskaja ja tema ariosoofidest järgijate okultistlikule teooriale.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Karl Suure võitu ja hertsog Widukindi ristimist aastal 785 Saksi sõdade ajal ühendati sakside maad Frangi riigiga ning saksid pöörati enamasti kristlusse. Ida-Saksimaale rajati vastavalt 804. ja 815. aastal Halberstadti ja Hildesheimi piiskopkonnad, mida eraldas Okeri jõgi. Keskaegne Saksimaa hertsogkond jagunes Ostfaaliks (Ostfalahi), Vestfaaliks ja Engerniks.

Ostfaali territoorium Harzi jalamil oli Heinrich I Linnupüüdja pärusmaa. Ta oli esimene saksi hertsog, kellest sai aastal 919 Roomlaste kuningas ja tema järeltulijatest Saksi dünastia. Neist jäi maha mitmeid romaani stiilis kloostreid ja losse, kultuurimaastik, mis tänapäeval hõlmab kolme maailmapärandi objekti koos keskaegsete linnade Goslari ja Quedlinburgiga, samuti Hildesheimi toomkirik ja Püha Miikaeli kirik Hildesheimis. Kuna Ostfaali territoorium piirnes vendide maadega Elbe ja Saale jõgede taga, sai sellest Saksa Drang nach Osten alguspunkt, mis sai alguse kuningas Heinrichi sissetungist ja jätkus saksi markkrahvide poolt.

Pärast Welfi hertsogi Heinrich Lõvi riigivande alla panemist aastal 1180 jagati Ostfaal kiiresti väikesteks riigikesteks, eriti Welfide Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond ning Anhalti, Wernigerode ja Blankenburgi krahvkonnad, samuti riigilinn Goslar, kuid ka vaimulikud territooriumid Magdeburgi peapiiskopkond, Hildesheimi ja Halberstadti piiskopkonnad ning Quedlinburgi klooster. Sakside traditsioone jätkasid Askania dünastia Saksi-Wittenbergi hertsogid, kes tagasid endile kuurvürsti tiitli ning rajasid hiljem Elbe ülemjooksul Saksimaa kuurvürstiriigi.