Charles II Paljaspea

Allikas: Vikipeedia
Carlo calvo.jpg

Charles II Paljaspea ehk Charles Paljaspea (saksapäraselt Karl Paljaspea; 13. juuni 823 Frankfurt am Main6. oktoober 877 Avrieux) oli Lääne-Frangi riigi esimene kuningas alates 843 (isa Ludwig Vaga süseräniteedi all valitses ta Alemanniat 829840) ning Frangi keiser alates 875 kuni surmani.

Charles oli Frangi keisri (814–840) Ludwig Vaga noorim poeg ning sai endale oma kuningriigi hoolimata sellest, et isa Ludwig Vaga oli oma vanematele poegadele Lotharile ja Ludwigile lubanud, et nemad kahekesi pärivad riigi. See tekitas mõistagi pingeid.

Wormsi riigipäeval aastal 839 jagati keisririik ümber selliselt: Charles II Paljaspeale anti keisririigi lääneosa (Neustria ja Austraasia), Lotharile kesk- ja idaosa, samas Ludwig Sakslasele jäi vaid Baieri.

Kodusõda ja Verduni leping[muuda | muuda lähteteksti]

840. aastal Ludwig Vaga surma järel, tahtis Lothar üksinda võimu haarata ja nii ühinesid Ludwig ja Charles tema vastu. Konflikt lõppes Verduni leppega, millega iga vend sai osa Frangi impeeriumist. Charles sai endale Lääne-Frangi riigi, millest hiljem kujunes Prantsusmaa.

Frangi riigi jagunemine 843–888

Pärast Verduni lepingut liikus Charles II Paljaspea lõunasse alistama Pippin II ja lisama Akvitaania kuningriiki oma territooriumile. Ludwig Vaga oli andnud Akvitaania kuningriigi teisele pojale Pippinile. Gootia lahutati Akvitaania kuningriigist ja hallati keisri poolt otse, seega taasloodi endise Akvitaania hertsogkonna piirid. 817. aastal korraldas Ludwig Vaga varajase osadeks jaotamise tulevases keisririigi pärimises: Pippin kinnitati kuningaks Akvitaanias, 838. aastal Akvitaania Pippin I suri ning 843. aasta territooriumite jagamisega sai Akvitaania Pippin I poeg Pippin II.

Esmalt vallutas Charles II Paljaspea Gootia oma mässuliselt krahvilt (kes oli ära kasutanud Karolingide vaenu) ja hukkas ta. Aastal 844 liikus ta läände ja asus piirama Toulouse'i, Akvitaania kuninga Pippin II pealinna. Siiski pidi ta taanduma, olles võimetu linna vallutama. 845. aastal sõlmis Lääne-Frangi kuningas Charles II Paljaspea Pippin II-ga lepingu, milles ta tunnistas viimast Akvitaania kuningana, mille vastutasuks andis Pippin II Charles II Paljaspeale Akvitaania põhjaosa (Poitiers'i krahvkonna). Siiski muutusid akvitaanlased väga vihaseks oma kuninga Pippin II suhtes, võib-olla tema sõbraliku suhtumise pärast viikingitesse, kes tekitasid kohutavat kahju rahvastikule, ja nii kutsusid nad aastal 848 Charles II Paljaspea kukutama Pippin II-st. Aastal 849 oli Charles II Paljaspea taas lõunas ja talle anti hiljuti Pippin II poolt nimetatud Toulouse'i krahvi Frédoloni poolt üle Akvitaania pealinn Toulouse. Varsti langes kogu Akvitaania Charles II Paljaspeale ning aastal 852 vangistati Pippin II baskide poolt ja anti üle tema onule, Charles II Paljaspeale, kes pani ta kloostrisse.

Charles II Paljaspea taasasutas Akvitaania kuningriigi (ilma Gootiata) ja ta andis krooni oma pojale Charles Lapsele (Charles l'Enfant). Vahepeal põgenes Pippin II aastal 854 kloostrist ja ta korraldas Akvitaanias ülestõusu. See ei osutunud akvitaanlaste seas väga populaarseks ja ta oli edutu.

Wessexi kuningas läks Æthelwulf, kes läks aastal 855-856 palverännakule Rooma, noorima poja Alfrediga külastades Frangi õukonda ja korraldas diplomaatilise ja sõjalise liidu loomiseks, kuna nii Lääne-Frangi riiki ja Lõuna-Inglismaa alasi ründasid rüüsteretkedega Taani viikingid, abielu 856. aastal Charles Paljaspea tütre Judithiga. Æthelwulfi surma järel 858. aastal, abiellus Judith Æthelwulfi poja ja järglase, Wessexi kuninga Æthelbaldiga.

Kesk-Frangi riigi jagamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 855 suri Frangi keiser (840–855) Lothar I, jagades oma Kesk-Frangi riigi kolmeks osaks: põhjapoolse osa (Lotharingia koos Aacheniga) sai ta keskmine poeg Lothar, keskmise ehk Burgundia noorim poeg Charles ja vanimale pojale, Ludwig II-le jäi Ida-Frangi riik ning lisaks sai too ka keisritiitli. Ludwig II, olles rahulolematu, et ei saanud seoses isa surmaga rohkem territooriume, liitus aastal 858 oma onu Ludwig Sakslasega oma venna Lothari ja oma onu Charles II Paljaspea vastu. Lothar leppis varsti pärast seda oma venna ja onuga ära. Charles II Paljaspea oli nii ebapopulaarne, et ei suutnud koguda vägesid võitluseks sissetungijatega ja põgenes Burgundiasse. Teda päästsid vaid piiskopid, kes keeldusid Ludwig Sakslast kuningaks kroonimast. Aastal 860 tungis Charles II Paljaspea Burgundia kuningriiki, kuid tõrjuti tagasi.

Neustria markide rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

861. aastal rajas Charles II Paljaspea Neustrias kaks marki, üks bretoonide vastu ja teine viikingite vastu. Neid kahte marki on sageli kutsutud vastavalt Bretooni mark ja Normanni mark. Neid valitsesid krooni poolt nimetatud ametnikud, tuntud kui valvurid või markkrahvid (prantsuse "marquis"). Karolingide ajal oli Neustria kuninga põhikohustus olnud kaitsta frankide suveräänsust bretoonide vastu.

Next.svg Pikemalt artiklis Neustria margid.', Bretagne'i hertsogkond

Flandria margi rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese Flandria krahvi Balduin I ametissepühitsemine kuningas Charles II Paljaspea poolt.

Legendi järgi Flandria esimene krahv Balduin I, kes sai krahviks aastal 862, põgenes koos Charles II Paljaspea tütre Judithiga abiellumise eesmärgil. Judith, kes oli varem olnud abielus kahe Inglise kuningaga, keeldus isa käsust tagasi tulla. Pärast paavsti vahendustegevust leppis Frangi kuningas oma väimehega ja andis talle krahvitiitli ja Scheldti jõest lõunapool asuv, Flandria mark kaasavaraks. Esialgu mõtlesid Prantsuse kuningad selle teoga tagada Prantsuse põhjapiiri ohutust viikingite rünnakute vastu, analoogselt 840. aastal Kesk-Frangi riigi kuninga ja keiser Lothar I poolt Taani viikingitest vendadele Rorikule ja Haraldile katse eest vastata viikingite rünnakutele läänistatud Friisimaaga.

Aastal 864 piiras Akvitaania Pippin II viikingiarmee eesotsas Toulouse'i, kus Toulouse'i krahv pani raevukalt vastu. Piiramine ebaõnnestus ja viikingid läksid röövima teisi Akvitaania alasid. Pippin II, kõigist hüljatud, nägi oma ambitsioonide varemeid. Ta püüti kinni ja pandi onu poolt jälle kloostrisse, kus ta varsti pärast seda suri. Aastal 866 Charles Laps suri. Charles II Paljaspea tegi siis oma teisest pojast Louis Kogelejast uue Akvitaania kuninga.

Next.svg Pikemalt artiklis Akvitaania hertsogkond.', Toulouse'i krahvkond

Meersseni leping[muuda | muuda lähteteksti]

869. aastal suri ilma seaduslike pärijateta Lotharingia kuningas Lothar II ning tema Lotharingia kuningriik jagati Charles II Paljaspea ja Ludwig Sakslase vahel aastal 870 Meersseni lepinguga. Lotharingia lääneosa läks Lääne-Frangi riigile ja idaosa Ida-Frangi riigile.

Kui 875. aastal suri Frangi keisri (840–855) Lothari poeg ja järglane, keiser (855–875) Ludwig II, saavutas Lääne-Frangi riigi kuningas Charles enda kroonimise Roomas Frangi keisriks ning Itaalia kuningaks. Tema vastu hakkas valmistuma sõjaks Ludwig Sakslane, kuid ta suri enne, kui jõudis sõda alustada. 877. aastal suri ka Charles.

Isiklikku ja järglased[muuda | muuda lähteteksti]

Charles Paljaspea oli abielus Orléans´i krahvi Odo I (Eudes) tütre, Ermentrudega.

Eelnev:
Ludwig Vaga
Lääne-Frangi kuningas
843877
Järgnev:
Louis II
Eelnev:
Ludwig II
Frangi keiser
875877
Järgnev:
Karl Paks
Itaalia kuningas
875877
Järgnev:
Karlmann