Arutelu:Eesti taasiseseisvumine
Artikli pealkiri peaks olema "Eesti taasiseseisvumine" või "Eesti Vabariigi taasiseseisvumine". Eelistaksin esimest, sest esimesel korral iseseisvus kindlasti Eesti. Andres 8. mai 2006, kell 18.29 (UTC)
- See lehekülg peaks käsitlema taasiseseisvumise mõistet. Andres 8. mai 2006, kell 18.30 (UTC)
Siin peaks rääkima ka sellest, kes jätsid hääletamata. Hea oleks ka rääkida sellest, kuidas tehti koostööd Eesti Komiteega. Andres 14. september 2008, kell 11:00 (UTC)
Ülalpool on juttu, et ainult Sergei Klavdia ei hääletanud, allpool, et Kaido Kama ei hääletanud. Andres 20. august 2010, kell 20:21 (EEST)
Ainsatena ei hääletanud Klavdia Sergi ja Kaido Kama, kes ei registreerinud end hääletamiseks ja lahkusid hääletamise ajaks demonstratiivselt saalist.
- Võtsin Klavdia Sergi kui viitamata välja ja sõnastasin lause ümber. Ursus scribens (arutelu) 20. august 2018, kell 14:51 (EEST)
Endel Lippmaa andis hiljuti Maalehele intervjuu, kus ta ütles, et asjatundjad teavad, et see sündmus polnud tähtis. Andres 20. august 2010, kell 20:21 (EEST)
Lennart Merile miskipärast väljend 'Eesti taasiseseisvumine' ei meeldinud ja ta soovitas selle asemel kasutada mõistet 'Eesti iseseisvuse taastamine'. Ma ei tea küll täpselt, miks. Athanasius Soter 9. detsember 2008, kell 09:19 (UTC)
- Minu meelest võiks siin mainida just seda ning ka tema argumente, kui need on teada. Praegune esitus on mitteneutraalne; peale selle on argument ebaveenev, sest kui Eesti iseseisvust kinnitati, ei tulene sellest iseseisvuse taastamine sugugi rohkem kui taasiseseisvumine. Andres 25. november 2009, kell 22:12 (UTC)
Kuhugi siiakanti peaks minema järgnev jutt, mis sai esialgu refereeritud vaid yhest allikast. Ei oska artiklile ainult nime panna; Eesti taasiseseisvumise eelsed läbirääkimised Nõukogude Liiduga oleks liiga pikk.
„1990. aasta 11. aprillil saatis märtsis valitud Eesti NSV Ülemnõukogu NSV Liidu presidendile Mihhail Gorbatšovile pöördumise ettepanekuga alustada NSV Liidu ja Eesti vahel läbirääkimisi Eesti Vabariigi "iseseisvuse, poliitilise suveräänsuse ja seadusliku riigivõimu taastamiseks". Samas oli Mihhail Gorbatšovi meeskonnal sellal paika pandud strateegiline tegevuskava läbirääkimisteks liiduvabariikidega hoopis uue liidulepingu teemal, mis nägi vabariikidele ette küll suuri õigusi, ent mitte iseseisvumist. Eesti nõustus läbirääkimistega, ent teatas end 1990. aasta juunis suveräänseks riigiks kuulutanud Vene NFSV presidendile Boriss Jeltsinile, et Eesti eesmärk on rääkida nii Gorbatšovi kui ka Jeltsiniga üksnes Eesti täielikust iseseisvumisest Tartu rahulepingu alusel.[1]
Ülo Nugise hinnangul nõrgendas Eesti positsiooni juhtivate lääneriikide liidrite veendumus, et Gorbatšovi paati pole vaja kõigutada, sest kui teda innukalt toetada, taastab ta oma riigis demokraatia. Nõukogude Liidu demokratiseerumise ootuses hoiduti toetamast Eesti iseseisvust.[1]
Esmaseid kontakte läbirääkimiste teemal vahendas portfellita minister Endel Lippmaa. Kui Lippmaa Moskvast naasis, moodustati Eestis läbirääkimisdelegatsioon, mille juht oli ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ja juhi asetäitja ülemnõukogu juhataja asetäitja Marju Lauristin. Kui Vene NFSV-ga kirjutati leping alla juba 12. jaanuaril 1991 Moskvas, siis Nõukogude Liiduga 23. augustil 1990 Kremli Suures saalis alanud läbirääkimised kulgesid raskelt. Liidu delegatsiooni (mida Ülo Nugis iseloomustab sõnadega "mitte eriti kõrgel tasemel") juhtis Liidunõukogu ühe komisjoni esimees Nikolai Gritsenko, koosseisu kuulusid ka näiteks Ministrite Nõukogu aseesimees Vitali Dogužijev ja justiitsminister Veniamin Jakovlev. Läbirääkimised kestsid kolm vooru ning katkesid 1990. aasta sügisel pea pooleks aastaks, taastudes alles jaanuaris 1991.[1]
Viimane läbirääkimiste voor toimus Kremli Georgi saalis 16. augustil 1991. Mõni päev hiljem toimunud augustiputši järel tühistas Eesti Ülemnõukogu 16. septembril senise delegatsiooni volitused. Läbirääkimised jätkusid üksikisikute kohtumiste vormis, kuid lakkasid peagi, kuna Nõukogude Liit kui rahvusvahelise õiguse subjekt lakkas 1991. aasta detsembris olemast.[1]“
viited, mis on ülal[muuda lähteteksti]
Sisu integreerimine?[muuda lähteteksti]
Meil on ka artikkel Üleminekuperiood (1990–1992) ja siinsega seotud arutelu: Arutelu:Üleminekuperiood (1990–1992)--Bioneer1 (arutelu) 8. august 2014, kell 14:38 (EEST)
"Kolmanda vabariigi" väljakuulutamise plaanidest pole artiklis midagi kirjutatud. Need aga olid täiesti olemas. Velirand (arutelu) 23. august 2015, kell 09:04 (EEST)
Võeti välja osa definitsioonist: "juriidiliselt korrektse nimetusega Eesti iseseisvuse taastamine". Ma ei tea, kuidas on lugu "juriidilise korrektsusega", kuid "Eesti iseseisvuse taastamine" on keeleliselt igati korrektne. Nii et panin selle osa definitsioonist tagasi. Ursus scribens (arutelu) 3. oktoober 2018, kell 18:03 (EEST)
Otsus või protsess?[muuda lähteteksti]
Eesti taasiseseisvumine ehk Eesti iseseisvuse taastamine, kui selline, ei olnud terminoloogilises ega ajaloolises mõistes "otsus", vaid oli pikem protsess, mis tipnes ühe konkreetse otsusega. ÜN otsus oli küll jah taasiseseisvumise väga oluline osa, kuid selle vastu võtmiseni jõudmine oleks olnud täiesti mõeldamatu vastavate eelnenud otsuste ja sündmuste puudumisel varasemail aastail. Oleks umbes sama, kui eraldi teemad on Eesti iseseisvumine vs Iseseisvuse manifest. Või siis pidanuks olema artikli pealkiri stiilis "EV ÜN otsus ..."--Hummel15 (arutelu) 20. november 2022, kell 12:02 (EET)