Eesti Keskerakond

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Keskerakond)
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib praegusest erakonnast; kunagise erakonna kohta vaata artiklit Rahvuslik Keskerakond

Eesti Keskerakond
Estonian Centre Party
Eesti Keskerakond Teillogo.svg
Eesti erakond
Esimees Jüri Ratas
Asutamine 1991
Peakorter Tallinn
Ideoloogia vasaktsentrism
populism
sotsiaalliberalism
Europarlamendi fraktsioon Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon
Kohti Riigikogus 25[2]
Liikmete arv 14 797 (23.02.2019)[1]
Ajaleht Kesknädal
Seitse Päeva
Pravo i Pravda
Koduleht www.keskerakond.ee

Eesti Keskerakond on Eesti partei, mis loodi 1991. aastal Rahvarinde baasil.

Alates 1990. aastate lõpust kuni 2019. aasta kevadeni püsis erakonna populaarsus stabiilselt suhteliselt kõrge. Partei pikaajalise liidri Edgar Savisaare vahetas 2016. aastal välja Jüri Ratas. 2019. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,8% häältest ja 26 kohta parlamenti.

Keskerakonna ideoloogiat on kirjeldatud vasaktsentristliku, populistliku ja sotsiaalliberaalsena. Partei toetajaskonna moodustavad ennekõike madalama sissetulekuga inimesed ja vene emakeelega inimesed.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskerakond kasvas välja Rahvarindest[3] ja asutati 12. oktoobril 1991. Esimeheks sai Edgar Savisaar. Kuni 17. aprillini 1993 kandis partei nime Eesti Rahva-Keskerakond.[4]

1992. aasta Riigikogu valimistel osaleti valimisliidu Rahvarinne nimekirjas, mis sai 12,5% häältest.[4] 1993. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 6 omavalitsuses.[5] 1994. aastal liitus Keskerakonnaga Eesti Ettevõtjate Erakond. 1995. aasta Riigikogu valimistel saadi 14,2% häältest ja 16 kohta parlamenti[4] ning osaleti valitsuskoalitsiooni loomises (Tiit Vähi teine valitsus).[3]

Edgar Savisaar, erakonna esimees aastatel 1991–1995 ja 1996–2016

1995. aastal leidis aset ka nn Lindiskandaal, kus partei liidrit ja tol hetkel siseministri ametis olnud Savisaart süüdistati teiste poliitikutega peetud erakõneluste lindistamises. Savisaar sunniti tagasi asuma. Järgnes sisetüli erakonnas ja uueks juhiks valiti Andra Veidemann. Partei tuumik jäi aga lojaalseks Savisaarele ning jätkunud sisevastuolud lõppesid sellega, et Veidemanni leer lahkus 1996. aastal Keskerakonnast ja asutas uue partei (Arengupartei). Keskerakonna etteotsa naasis Savisaar. Kuigi skandaal oli andnud tõsise löögi erakonna mainele ja populaarsusele, hakkas selle toetus peagi taastuma.[4][6] 1996. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 8-s ja valimisliidus 2 omavalitsuses.[7] 1997. aastal liitus Keskerakonnaga Õigusliku Tasakaalu Erakond ning 1998. aastal Erakond Eesti Rohelised ja osa Eesti Rojalistliku Partei liikmeid.[4]

On hinnatud, et alates 1990. aastatest kuni vähemalt 2012. aastani oli Eesti parteisüsteemi peamine poliitiline ja ideoloogiline konflikt vastasseis Keskerakonna ja Isamaaliidu kui vastavalt Rahvarinde ja Eesti Komitee peamiste järglasparteide vahel. Keskerakonnaga ühte leeri on selles vastasseisus paigutatud ka Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja Rahvaliitu.[8]

Alates 1990. aastate lõpust on toetus erakonnale olnud stabiilselt suhteliselt kõrge, kuid valitsuse moodustamises on osaletud suhteliselt harva, sest parempoolsed erakonnad on tavaliselt teatanud, et nad ei taha Savisaarega koostööd teha ja eelistavad koalitsiooni sõlmimisel teisi parteisid.[9]

1999. aasta Riigikogu valimised Keskerakond võitis, saades 23,4% häältest ja 28 kohta parlamenti.[4] 1999. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 65-s ja valimisliidus 6 omavalitsuses.[10] 2002. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 157 omavalitsuses.[11] 2002.–2003. aastal osaleti valitsuskoalitsioonis (Siim Kallase valitsus).[3] 2003. aastal oli Keskerakond taas Riigikogu valimiste edukaim partei, saades 25,4% häältest ja 28 kohta.[4]

2004. aastal avaldasid mõned tuntud keskerakondlased (peamiselt endised ministrid 2002–2003 valitsusest) rahulolematust parteis levinud Euroopa Liidu vastaste hoiakute ja Savisaare autoritaarse juhtimisstiiliga. Konflikt lõppes nende erakonnast lahkumise ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda astumisega. Keskerakonna populaarsusele ja mainele põhjustas see siiski vaid ajutise tagasilöögi. Keskerakond on oma tegusemisajal läbi elanud veel teisigi skandaale, kuid neilgi on partei populaarsusele olnud suhteliselt väike mõju. Politoloog Tõnis Saartsi hinnangul on skandaale, tagasilööke, sisemisi kriise ja negatiivset meediakajastust aidanud üle elada erakonna arvukas lojaalne tuumikvalijaskond, mille olemasolu tuleneb sellest, et Keskerakond esindab Eesti poliitika peamisi sotsiaalseid lõhesid (etnilist ja sotsiaal-majanduslikku konflikti), ning Savisaare karismaatilisest isiksusest ja isiklikust populaarsusest.[12]

2005. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 168 omavalitsuses ja valituks osutus 510 nende kandidaati.[13] 2005. aastal ühines Keskerakonnaga Eesti Pensionäride Erakond.[4] Aastatel 2005–2007 kuulus Keskerakond taas valitsuskoalitsiooni (Andrus Ansipi esimene valitsus).[3] 2007. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 26,1% häältest ja 29 kohta Riigikokku.[4] 2009. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 204 omavalitsuses, valituks sai 524 kandidaati.[14] 2000. aastatel tegeldi aktiivselt ka parteiorganisatsiooni laiendamisega, nii linnades kui maapiirkondades ehitati üles tugev kohalike osakondade võrgustik. 2000. aastatel jäädi liikmete arvult maha vaid Rahvaliidust, hiljem saadi selles osas aga Eesti suurimaks erakonnaks.[15]

2011. aasta Riigikogu valimistel saadi 23,3% häältest ja 26 kohta parlamenti.[4] 2013. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 192 omavalitsuses, valituks osutus 428 kandidaati.[16] 2015. aasta Riigikogu valimistel saadi 24,8% häältest ja 27 kohta.[17]

2016. aastal sai partei esimeheks Jüri Ratas[4] ning Keskerakond moodustas koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja IRL-iga uue valitsuskoalitsiooni (Jüri Ratase esimene valitsus).[18] 2017. aasta kohalikel valimistel said Keskerakonna nimekirjad üleriigiliselt kokku 27,3% häältest.[19]

2019. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,1% häältest ja 26 kohta Riigikokku.[20] Loodi uus valitsus koos Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ja Isamaaga.[21] Partei populaarsus pärast valimisi ja valitsuse moodustamist langes, eriti mitte-eestlaste seas. Kantar Emori maikuise küsitluse järgi oli Keskerakonna toetajaid 15,3%, mis on madalaim tulemus pärast 1990. aastaid. Tõnis Saartsi hinnangul tingis selle EKRE kaasamine võimuliitu, mis oli eriti vastuvõetamatu partei venekeelsetele valijatele. Erakonna toetuse veelgi madalamale langemist Saarts tõenäoliseks siiski ei pidanud.[22][23]

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai Keskerakond 14,4% häältest, mis andis 1 saadikukoha (Yana Toom).[24]

Ideoloogia ja vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Keskerakonna ideoloogiat on erinevad autorid iseloomustatud kui tsentristlikku,[25], vasaktsentristlikku,[26][27] vasakpoolset,[28] populistlikku[29][30][31] või populistlike tendentsidega[32] ja/või sotsiaalliberaalset.[33][34] Tõnis Saartsi kirjelduse kohaselt on erakond järginud mitmetahulist ideoloogiat, mis on omapärane segu vasakpopulismist ja sotsiaalliberalismist.[3]

Alates 1990. aastatest on Keskerakonda Saartsi hinnangul toetanud üleminekuperioodil kaotajaks jäänud ja vaesemad inimesed. Partei on edukalt esindanud sotsiaal-majanduslikku lõhet. Alates 2000. aastatest on Keskerakond aina enam muutunud venekeelse vähemuse parteiks.[35]

Keskerakonna parlamendifraktsioon on oma maailmavaadet nimetanud tsentristlikuks[2] ja partei esimehe Jüri Ratase sõnul on nende tulevikuvisioon "tugeva keskklassiga õiglane riik".[36]

Juhtimine ja organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Tõnis Saartsi 2015. aastal antud hinnangu järgi oli Keskerakond kogu oma eksisteerimisaja vältel olnud juhikeskne ja ühtne partei, millega liitunud erinevad rühmad on säilitanud küll oma identiteedi, kuid tsentraliseerivad tendentsid on domineerinud ja erakonna sidusus aja jooksul kasvanud. Alates 1991. kuni 2016. aastani peaaegu vahetpidamata parteid juhtinud Edgar Savisaar kontrollis nii poliitikaotsuseid ja erakonna strateegiat kui parteisisestele administratiivsetele ametikohtadele määramisi ja kandidaatide valikut. Kuigi Savisaare autoritaarne juhtimisstiil on tekitanud vastuseisu, peetakse partei sees väga oluliseks tema rolli erakonna lagunemise ärahoidmisel.[37]

Jüri Ratas, erakonna esimees alates 2016. aastast

Juhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Keskerakonna juhatusse kuuluvad erakonna esimees Jüri Ratas, aseesimehed Mailis Reps, Jaanus Karilaid, Kadri Simson, Mihhail Kõlvart ja juhatuse liikmed Taavi Aas, Enn Eesmaa, Jaak Aab, Siret Kotka-Repinski, Kalev Kallo, Vadim Belobrovtsev, Janek Mäggi, Aadu Must, Toomas Vitsut, Yana Toom, Jaan Männik ja Kersti Sarapuu.[38]

Volikogu[muuda | muuda lähteteksti]

Erakonna volikogu esimees on Kersti Sarapuu ja aseesimehed Mihhail Korb ning Marika Tuus-Laul. Keskerakonna volikogusse kuuluvad erakonna piirkondade esimehed, erakonna piirkonna konverentsil valitud volinikud, üks iga 100 piirkonna liikme kohta, erakonna juhatuse liikmed, need Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmed ja Keskerakonna Euroopa Parlamendi saadikud, kes on ka Keskerakonna liikmed ning iga erakonna kogu valitud üks volinik, kui sellesse kogusse kuulub vähemalt 50 erakonna liiget.[39]

Riigikogu fraktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

XIII Riigikogus kuuluvad Eesti Keskerakonna 25-liikmelisse fraktsiooni selle esimees Kersti Sarapuu, aseesimehed Valeri Korb ja Erki Savisaar ning liikmed Dmitri Dmitrijev, Enn Eesmaa, Helmut Hallemaa, Jaanus Karilaid, Mihhail Korb, Siret Kotka, Igor Kravtšenko, Heimar Lenk, Oudekki Loone, Aadu Must, Anneli Ott, Eevi Paasmäe, Toomas Paur, Mihhail Stalnuhhin, Märt Sults, Karin Tammemägi, Tiit Terik, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman, Toomas Vitsut ja Toomas Väinaste.[40]

Liikmeskond[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aasta 17. augusti seisuga kuulus Keskerakonda 14 789 inimest, olles nii suurima liikmete arvuga Eesti partei.[41]

Meedia[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 18. augustist 1999 ilmub erakonna kuukirja Seitse Päeva kõrval ka laiale lugejaskonnale mõeldud nädalaleht Kesknädal.[viide?]

Välissuhted[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aastal sõlmis Keskerakond koostööleppe Venemaa võimuerakonna Ühtse Venemaaga.[42] Lepingu sõlmimise põhjustena on keskerakondlased hiljem välja toonud ühe juhtiva keskerakondlase ärilist huvi saada tänu sellele Venemaal asjaajamises eeliseid, toonaste juhtide usu ja teadmise, et sarnasest koostööleppest on huvitatud ka Res Publica, parteijuhtide hinnangut, et sellise leppe sõlmimine näitab vene valijatele, et just Keskerakonnaga arvestatakse ja Keskerakond on Eesti-Vene suhetes tegija ning lootust, et see parandab Eesti-Vene suheteid. Koostööprotokolli on kritiseeritud nii Keskerakonna sees kui teiste partide poolt. Nii on näiteks Keskerakonda süüdistatud Venemaa huvide teenimises ja Venemaa juhtide poliitiliseks käepikenduseks saamises. Seoses Ukraina sündmustega tõstatati 2014. aastal erakonna sees küsimus leppe tühistamisest, kuid üksmeelele ses osas ei jõutud. Kadri Simsoni sõnul oli see lepe nagunii raugenud, juba aastaid tegelikku koostööd pole olnud ja protokoll pole tähtajaline ega lõpetamise klausliga. Raimond Kaljulaiu sõnul oli lepe seisnenud üksikute Keskerakonna poliitikute suhtluses Venemaa poliitikutega, mitte erakondadevahelises koostöös. Kaljulaid tõi enne 2019. aasta Riigikogu valimisi välja neli põhjust, miks lepingut pole tühistatud: tegu pole pakilise küsimusega, kuna leppel puudub sisuline tähendus; otsus oleks võinud Keskerakonna lõhestada; venekeelsed valijad oleks seda tõlgendanud välisele survele järeleandmisena; leppe üle otsustamiseks on poliitiliselt sobivam aeg pärast 2019. aasta Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisi.[43][44]

Keskerakond on Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu liige.[45] Erakonna Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom kuulub seal Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni.[46]

Populaarsus[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta augustis toetas Keskerakonda 74% mitte-eestlastest valijatest ja 14% eestlastest valijatest.[47] 2011. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,3% häältest ja 26 kohta Riigikogus. Veebruaris 2015 toetas Keskerakonda 9,9% eestlastest ja 73,2% muudest rahvustest kodanikest.[48]

2019. aasta maikuus toetas Keskerakonda 15% rahvastikust.[49]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Erakonna andmed. Eesti Keskerakond. Äriregister
  2. 2,0 2,1 Eesti Keskerakonna fraktsioon
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Tõnis Saarts. Persistence and decline of political parties: the case of Estonia. East European Politics, 2015, Vol. 31, No. 2. Lk 214
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Eesti Keskerakond (K). Erakonnad.info
  5. Koostajad: Alo Heinsalu, Arne Koitmäe, Leino Mandre, Mihkel Pilving, Priit Vinkel; toimetaja: Gerli Eero. Valimised Eestis 1992-2015 : statistikat ja selgitusi. Vabariigi Valimiskomisjon, 2015. Lk 99
  6. Tõnis Saarts 2015, lk 219, 221–222
  7. Heinsalu jt 2015, lk 101
  8. Mari-Liis Jakobson, Ilze Balcere, Oudekki Loone, Anu Nurk, Tõnis Saarts, Rasa Zakeviciute. Populism in the Baltic States. A Research Report. Tallinn University Institute of Political Science and Governance / Open Estonia Foundation, november 2012. Lk 24
  9. Tõnis Saarts 2015, lk 214, 218
  10. Heinsalu jt 2015, lk 103
  11. Heinsalu jt 2015, lk 107
  12. Tõnis Saarts 2015, lk 219–220, 223
  13. Heinsalu jt 2015, lk 109
  14. Heinsalu jt 2015, lk 111
  15. Tõnis Saarts 2015, lk 221
  16. Heinsalu jt 2015, lk 113
  17. Riigikogu valimised 2015. Hääletamis- ja valimistulemus hetkeseisuga
  18. FOTOD ja VIDEO: valitsus andis ametivande. ERR, 23.11.2016
  19. Valimistulemus
  20. Hääletamis- ja valimistulemus
  21. Jüri Ratase valitsus andis ametivande. ERR, 29.04.2019
  22. Keskerakonna toetus kukkus ajalooliselt madalale. Postimees, 13.05.2019
  23. Politoloog Tõnis Saarts: nii järsk mainekaotus peaks Keskerakonna liidrid kindlasti murelikuks tegema. Delfi, 13.05.2019
  24. Hääletamis- ja valimistulemus
  25. Andrejs Plakans (2011). A Concise History of the Baltic States. Cambridge University Press. Lk 424
  26. Micael Castanheira, Gaëtan Nicodème, Paola Profeta (2010). "On the Political Economics of Taxation", Public choice e political economy. FrancoAngeli. Lk 94
  27. Allan Sikk (2011). "The Case of Estonia", Party Politics in Central and Eastern Europe: Does EU membership matter?. Routledge. Lk 60
  28. Mari-Liis Jakobson et al 2012, lk 24
  29. Janusz Bugajski, Ilona Teleki (2007). Atlantic Bridges: America's New European Allies. Rowman & Littlefield, lk 192
  30. Mel Huang (2005). "Estonia", Eastern Europe: An Introduction to the People, Lands and Culture. ABC-CLIO. Lk 89
  31. "Estonian Centre Party", A Political and Economic Dictionary of Eastern Europe (1. trükk). Cambridge International Reference on Current Affairs, 2002. Lk 201
  32. Mari-Liis Jakobson et al 2012, lk 25, 59
  33. World and Its Peoples. Marshall Cavendish. 2010. p. 1060. ISBN 978-0-7614-7896-6. 
  34. Elisabeth Bakke (2010). "Central and East European party systems since 1989". peatükis Sabrina P. Ramet. Central and East European party systems since 1989. Central and Southeast European Politics since 1989 (Cambridge University Press). p. 79. ISBN 978-1-139-48750-4. 
  35. Tõnis Saarts 2015, lk 216–217
  36. Ratas: valitsuse otsustest peab võitma vaikiv enamus, mitte jõukas vähemus. ERR, 13.10.2018
  37. Tõnis Saarts 2015, lk 212, 220–222
  38. Juhatus. Keskerakonna koduleht
  39. Volikogu. Keskerakonna koduleht
  40. Riigikogu fraktsioon: Eesti Keskerakonna fraktsioon. Riigikogu koduleht
  41. Parteide liikmete arv kuivab kokku, ainsana on tänavu liikmeskonda suurendanud EKRE. Postimees, 19.08.2018
  42. Rasmus Kagge. Leping Ühtse Venemaaga murendab Keskerakonna – Postimees, 10.12.2004
  43. Suur ülevaade: Keskerakonna 12 aastat Ühtse Venemaaga. Postimees, 21.10.2016
  44. Kiuslik küsimus Keskerakonnale: miks te ei tühista koostöölepet Putini Ühtse Venemaaga?. Postimees, 19.02.2019
  45. ALDE Party - Member Parties
  46. Eesti esindatus EL institutsioonides. Euroopa Liidu infokeskus
  47. http://www.postimees.ee/?id=305551
  48. http://poliitika.postimees.ee/3097873/toompeale-mahub-kuus-erakonda
  49. [1]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]