Edgar Savisaare valitsus
| Eesti |
|---|
 See artikkel on osa sarjast: |
Edgar Savisaare valitsus (20. august 1991 – 29. jaanuar 1992) oli Eesti Vabariigi 34. (ülemineku) valitsus.
Savisaare valitsus tuli võimule 3. aprillil 1990. aastal Eesti NSV valitsusena ning tegevuse aluseks oli 6. detsembril 1989 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt kinnitatud Seadus "Eesti NSV Valitsuse kohta"[1] ja 22. jaanuari 1990 nr. 16 määrus Eesti NSV ministeeriumide põhifunktsioonide[2] kindlaksmääramise kohta.
Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991 toimis Savisaare valitsus kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 de facto Eesti Vabariigi valitsusena.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Valitsus koosnes Eesti NSV Valitsuse esimehest (peaministrist) ja ministritest. Eesti NSV Valitsuse esimehe (peaministri) ja valitsuse liikmed nimetas ametisse ning vabastas ametist Eesti NSV Ülemnõukogu.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
- 24. veebruar 1990. Eesti Kongressi valimised. Valimas käis 557 613 Eesti kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat.
- 11.–12. märts 1990. Eesti Kongressi esimene istungjärk Estonia kontserdisaalis otsustas taastada Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel.
- 18. märtsil 1990 toimusid Eesti NSV Ülemnõukogu valimised, kus Rahvarinne sai 24% häältest. Rahvarinde nimekirjas kandideerinud said 45 kohta 105-st. Edgar Savisaare Eesti NSV valitsuse esimeheks (peaministriks) saamise poolt anti 54, vastu 32 häält [3]. Peaministriks saamiseks vajaliku piiri ületas Savisaar vaid 2 häälega. 3. aprillil nimetati Savisaar Eesti NSV valitsuse juhiks. Savisaare Eesti NSV valitsus moodustus suures osas Rahvarinde liikmetest. Samal ajal tegutses aktiivselt ka Interrinne, kelle rünnakut 15. mail 1990 Toompeal kutsus Savisaar inimesi raadio teel tõrjuma ja paljud läksidki appi.
12. oktoobril 1991 asutati Rahvarinde baasil Rahva-keskerakond, mis hiljem arenes Keskerakonnaks.
Suurem osa Savisaare valitsuse tegevusest möödus hüperinflatsiooni ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele ostukaardid ja toiduainete talongid. Talvel 1991/1992 valmistuti Tallinna uuselamurajoonide evakueerimiseks kütusenappuse tõttu. 31. detsembril 1991 seisid inimesed tundide kaupa leivajärjekorras ning paljud jäidki ilma leivata. Ka või kadus 1992. aasta jaanuaris lettidelt, sest oodati hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid üle vaatamas. Selles olukorras võitis ta tema vastu korraldatud umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel tagasi 23. jaanuari hommikul 1992 – selle peale, kui kütuse- ja toidukriisi tõttu olid Tallinnas kasutusele võetud leivatalongid, kuid ülemnõukogu ei toetanud peaministri kava kehtestada eriolukord.
Eesti Vabariigi järgmise 35. (ülemineku) valitsuse peaministriks sai Savisaare valitsuse transpordiminister Tiit Vähi.
Ministrid[muuda | muuda lähteteksti]
- Peaminister Edgar Savisaar (3. aprill 1990 – 23. jaanuar 1992)
- Riigiminister Raivo Vare (17. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
- Ehitusminister Gennadi Golubkov (11. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992), Eesti NSV Ehitusministeerium
- Haridusminister Rein Loik, Eesti NSV Haridusministeerium
- Justiitsminister Jüri Raidla (19. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992), Eesti NSV Justiitsministeerium
- Materiaalsete ressursside minister Aleksander Sikkal, Eesti NSV Materiaalsete Ressursside Ministeerium (17. aprill 1990 – 31. detsember 1991) ametikoht kaotati
- Kaubandusminister Ants Laos (3. aprill 1990 – 31. detsember 1991), Eesti NSV Kaubandusministeerium
- Aleksander Sikkal (1. jaanuar – 29. jaanuar 1992)
- Keskkonnaminister Toomas Frey (11. aprill 1990 – 13. veebruar 1991), Eesti NSV Keskkonnaministeerium
- Tõnis Kaasik (13. veebruar 1991 – 29. jaanuar 1992)
- Kultuuriminister Lepo Sumera (10. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992), Eesti NSV Kultuuriministeerium
- Majandusminister Jaak Leimann (11. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992), Eesti NSV Majandusministeerium
- Põllumajandusminister Vello Lind (7. aprill 1990 – 13. veebruar 1991), Eesti NSV Põllumajandusministeerium
- Harri Õunapuu (13. veebruar 1991 – 29. jaanuar 1992)
- Rahandusminister Rein Miller (7. mai 1990 – 29. jaanuar 1992), Eesti NSV Rahandusministeerium
- Sideminister Toomas Sõmera (3. aprill 1990 – 20. juuni 1991), Eesti NSV Sideministeerium
- Transpordiminister Tiit Vähi (3. aprill 1990 – 16. aprill 1991), Eesti NSV Transpordiministeerium
- Transpordi- ja sideminister Tiit Vähi (16. aprill 1991 – 29. jaanuar 1992)
- Siseminister Olev Laanjärv (17. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992), Eesti NSV Siseasjade Ministeerium
- Sotsiaalhooldusminister Siiri Oviir (25. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992)
- Sotsiaalminister (hiljem tööminister) Arvo Kuddo (17. aprill 1990 – 24. oktoober 1991), Eesti NSV Sotsiaalministeerium
- Tööminister Arvo Kuddo (24. oktoober 1991 – 29. jaanuar 1992)
- Tervishoiuminister Andres Ellamaa (10. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992), Eesti NSV Tervishoiuministeerium
- Tööstus- ja energeetikaminister Jaak Tamm (25. aprill 1990 – 12. detsember 1991), Eesti NSV Tööstus- ja Energeetikaminiseerium
- Välisminister Lennart Meri (11. aprill 1990 – 29. jaanuar 1992), Eesti NSV Välisministeerium
- Minister Endel Lippmaa (11. aprill 1990 – 29. jaanuar 1991)
- Minister Artur Kuznetsov (24. aprill 1990 – 29. jaanuar 1991), kelle ülesandeks oli rahvussuhete problemaatika Eestis[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Seadus "Eesti NSV Valitsuse kohta", RT/89/39/ 609
- ↑ Eesti NSV ministeeriumide põhifunktsioonide kindlaksmääramise kohta, Eesti NSV Valitsuse määrus 22. jaanuarist 1990.a. nr. 16
- ↑ Eesti NSV Ülemnõukogu stenogramm
- ↑ EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU NELJAS ISTUNGJÄRK. Artur Kuznetsovi nimetamine Eesti NSV ministriks, EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU NELJAS ISTUNGJÄRK TEINE ISTUNG 24. aprill 1990
| Eelnev: Enno Penno valitsus |
Edgar Savisaare valitsus 20. august 1991 – 29. jaanuar 1992 |
Järgnev: Tiit Vähi esimene valitsus |