Marju Lauristin
Marju Lauristin (sündinud 7. aprillil 1940 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane ja poliitik. Ta oli 1992–1994 Eesti sotsiaalminister ja on olnud Riigikogu liige. Lauristin on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus ta 26 871 häälega valituks Euroopa Parlamenti.[1]
Eesti Päevaleht hindas 2015. aastal Marju Lauristini Eesti mõjukaimaks poliitikuks, kes on "ühiskondlike protsesside arvamusliider, kelle sõna maksab erakonnas ja ka väljaspool seda".[2] Mõjukaks on teda nimetatud ka varem.[3][4]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Lauristin lõpetas Tartu Ülikooli 1966. aastal ajakirjanduse ja sotsioloogia erialal. 1976. aastal sai ta Moskva Riiklikust Ülikoolist kandidaadikraadi.
Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1980 kirjutas Lauristin alla 40 kirjale.
Marju Lauristin oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige kuni 1990. aastani. Lauristin koopteeriti Vaino Väljase ettepanekul EKP Keskkomitee liikmeks.
Ta oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Kuulub 20. Augusti Klubisse, mis ühendab inimesi, kes hääletasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt.
Eesti Yliõpilaste Seltsi Veljesto vilistlane. Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.
Lauristin oli 21. oktoobrist 1992 kuni 20. septembrini 1994 Mart Laari valitsuse sotsiaalminister. Lauristini vastu protestiti näiteks 1993. aasta jaanuaris toimunud pensionäride meeleavaldusel.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1995 – Johan Skytte medal
- 1998 – Riigivapi III klassi teenetemärk[5]
- 2000 – Koosmeele auhind
- 2006 – Helsingi Ülikooli audoktor
- 2006 – Riigivapi II klassi teenetemärk[6]
- 2006 – Postimehe aasta arvamusliider
- 2011 – Aadu Luukase missioonipreemia
- 2013 – Raamatukogude sõber
- 2013 – Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri aastapreemia (Eesti riigi ja eestluse jätkusuutlikkus – minevik, olevik ja tulevik. Uuringu „Laulu- ja tantsupidude mõjust ühiskonna väärtushinnangute kujundamisel ja muutumisel" eest)
- 2020 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
Tsitaadid[muuda | muuda lähteteksti]
„"Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti."“
– [7]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Marju Lauristini vanemad olid kommunistlikud poliitikud Johannes Lauristin ja Olga Lauristin. Tema kasuisa oli Hendrik Allik. Poliitik ja teatritegelane Jaak Allik on tema emapoolne poolvend.
Marju Lauristin on teist korda abielus. Tema esimene abikaasa oli majandusteadlane Enn Roose (surnud aastal 2001), kellega tal on kaks tütart (Katrin Reimann, sündinud 1961, ja Marin Laak, sündinud 1964). Tema teine abikaasa on ajakirjandusteadlane Peeter Vihalemm (abiellusid aastal 1978).[8] Tema onupoeg on arhitekt Vilen Künnapu.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Punane ja sinine" (2010), ISBN 9789949444656
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Mandaatide jaotus Euroopa Parlamendi valimised 2014
- ↑ Urmas Jaagant: "Mõjukaim poliitik Marju Lauristin, moraalne kontroller, kes pisiasjadega ei tegele" Eesti Päevaleht, 7. detsember 2015
- ↑ Jaanus Piirsalu: "Mõjukad Eesti naised" Eesti Päevaleht, 3. jaanuar 2005
- ↑ Priit Simson: "Kes on Eesti kümme mõjukamat perekonda?" Eesti Päevaleht, 6. aprill 2013
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 923
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 1128
- ↑ Marju Lauristin: Eesti identiteet ja Läti läbimurre, Eesti Päevaleht, 12. märts 2005
- ↑ Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik intervjuusid 1970–2009. Tallinn 2010 (lk. 510)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap. "Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast". Toimetanud Peeter Vihalemm ja Aili Saks; kujundanud Peeter Laurits. Tallinn: Hea Lugu, 2016.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
![]() |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Marju Lauristin |
![]() |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Marju Lauristin |
- Marju Lauristin: kaks soomukit või ühine infoväli?, Postimees, 19. september 2008
- Marju Lauristin: Hariduse ideaalmaastik, EPL, 21. november 2008
- Priit Simson. LUKAS, LAURISTIN, LEESI: Koolireform: kas väikegümnaasiumide lõpp?, EPL, 18. detsember 2008
- Marju Lauristin. Kas hirm sünnitab müüte või muutumisjulgust? EPL, 31. detsember 2008
- Marju Lauristin. Kriis, inimesed ja euroraha EPL, 14. veebruar 2009
- Marju Lauristin: Pööraksin Eestis asjad pea peale, Maaleht, 12. november 2009
- Marju Lauristin. Tiiger või kilpkonn, EPL, 21. jaanuar 2010
- Sulev Uus. Lauristin lähivaates, Maaleht.ee, 8. aprill 2010
- "Kahekõne". Marju Lauristin, ETV, 8. aprill 2010
- Marju Lauristin pani oma kujunemisloo kaante vahele err.ee, 12. aprill 2010
- Marju Lauristin: kõik pole ajakirjandus, mis torust tuleb, Äripäev, 18. mai 2018
Eelnev: Laur Karu |
Eesti sotsiaalminister 1992–1994 |
Järgnev: Toomas Vilosius |
- Eesti sotsioloogid
- Eesti Kongressi liikmed
- Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed
- NSV Liidu Ülemnõukogu saadikud
- Tartu Ülikooli professorid
- Eesti sotsiaalministrid
- Riigivapi III klassi teenetemärgi kavalerid
- Riigivapi II klassi teenetemärgi kavalerid
- Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitikud
- EYS Veljesto liikmed
- Tartu aukodanikud
- Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed
- Sündinud 1940