Marju Lauristin

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing andis 28. veebruaril 2014 Marju Lauristinile autasu "Raamatukogude sõber 2013"

Marju Lauristin 2010. aastal

Marju Lauristin (sündinud 7. aprillil 1940 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane ja poliitik.

Eesti Vabariigi kukutajate Johannes Lauristini ja Olga Lauristini tütar. Jaak Alliku poolõde.

Töötas 1962–1966 Eesti Raadio toimetajana ja 1970–2021 Tartu Ülikoolis: oli 1970–1972 TRÜ sotsioloogialaboratooriumi juhataja, seejärel ajakirjandusõppejõud (aastast 1983 dotsent, 1987–1989 TRÜ žurnalistikakateedri juhataja, 1995–1999 TÜ sotsiaalpoliitika professor, 1999–2003 poliitilise kommunikatsiooni professor, 2003–2021 sotsiaalse kommunikatsiooni professor, aastast 2005 emeriitprofessor).

Avaldanud uurimusi massiteabe ja kultuurisotsioloogia alalt. Ta oli 1992–1994 Eesti sotsiaalminister ja on olnud Riigikogu liige.

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus ta 26 871 häälega valituks Euroopa Parlamenti.

Eesti Päevaleht hindas 2015. aastal Marju Lauristini Eesti mõjukaimaks poliitikuks, kes on "ühiskondlike protsesside arvamusliider, kelle sõna maksab erakonnas ja ka väljaspool seda". Mõjukaks on teda nimetatud ka varem.

Haridus

Lauristin lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1966. aastal ajakirjanduse ja sotsioloogia erialal. 1976. aastal sai ta Moskva Riiklikust Ülikoolist kandidaadikraadi.

Poliitiline tegevus

Aastal 1980 kirjutas Lauristin alla 40 kirjale.

Marju Lauristin oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige kuni 1990. aastani. Lauristin koopteeriti Vaino Väljase ettepanekul EKP Keskkomitee liikmeks.

Ta oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Kuulub 20. Augusti Klubisse, mis ühendab inimesi, kes hääletasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt.

Marju Lauristin oli sotsiaaldemokraatliku erakonna (mis kuulus valimisliitu Mõõdukad) esindajana sotsiaalminister 1992-1994. Tema ja peaminister Mart Laari poliitika vastu protesteerisid Eesti pensionärid jaanuaris 1993, kandes mh loosungeid "Kuidas nälgid, pensionär? Mõõdukalt, ikka mõõdukalt!".

Eesti Yliõpilaste Seltsi Veljesto vilistlane. Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.

Lauristin oli 21. oktoobrist 1992 kuni 20. septembrini 1994 Mart Laari valitsuse sotsiaalminister. Lauristini vastu protestiti näiteks 1993. aasta jaanuaris toimunud pensionäride meeleavaldusel.

Tunnustus

• 1995 – Johan Skytte medal
• 1998 – Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2000 – Koosmeele auhind
• 2006 – Helsingi Ülikooli audoktor
• 2006 – Riigivapi II klassi teenetemärk
• 2006 – Postimehe aasta arvamusliider
• 2011 – Aadu Luukase missioonipreemia
• 2013 – Raamatukogude sõber
• 2013 – Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri aastapreemia (Eesti riigi ja eestluse jätkusuutlikkus – minevik, olevik ja tulevik. Uuringu „Laulu- ja tantsupidude mõjust ühiskonna väärtushinnangute kujundamisel ja muutumisel" eest)
• 2020 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2022 – Riiklik preemia parima teadustöö eest

Tsitaadid

„"Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti."“

–

Isiklikku

Marju Lauristini vanemad olid kommunistlikud poliitikud Johannes Lauristin ja Olga Lauristin. Tema kasuisa oli Hendrik Allik. Poliitik ja teatritegelane Jaak Allik on tema emapoolne poolvend.

Marju Lauristin on teist korda abielus. Tema esimene abikaasa oli majandusteadlane Enn Roose (1939–2001), kellega tal on kaks tütart (Katrin Reimann, sündinud 1961, ja Marin Laak, sündinud 1964). Tema teine abikaasa on ajakirjandusteadlane Peeter Vihalemm (sündinud 1944, abiellusid aastal 1978). Tema onupoeg on arhitekt Vilen Künnapu.

Teoseid

• "Punane ja sinine" (2010), ISBN 9789949444656

Kirjandus

• Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap. "Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast". Toimetanud Peeter Vihalemm ja Aili Saks; kujundanud Peeter Laurits. Tallinn: Hea Lugu, 2016.

Välislingid

• Marju Lauristin: kaks soomukit või ühine infoväli?, Postimees, 19. september 2008
• Marju Lauristin: Hariduse ideaalmaastik, EPL, 21. november 2008
• Priit Simson. LUKAS, LAURISTIN, LEESI: Koolireform: kas väikegümnaasiumide lõpp?, EPL, 18. detsember 2008
• Marju Lauristin. Kas hirm sünnitab müüte või muutumisjulgust? EPL, 31. detsember 2008
• Marju Lauristin. Kriis, inimesed ja euroraha EPL, 14. veebruar 2009
• Marju Lauristin: Pööraksin Eestis asjad pea peale, Maaleht, 12. november 2009
• Marju Lauristin. Tiiger või kilpkonn, EPL, 21. jaanuar 2010
• Sulev Uus. Lauristin lähivaates, Maaleht.ee, 8. aprill 2010
• "Kahekõne". Marju Lauristin, ETV, 8. aprill 2010
• Marju Lauristin pani oma kujunemisloo kaante vahele err.ee, 12. aprill 2010
• Marju Lauristin: kõik pole ajakirjandus, mis torust tuleb, Äripäev, 18. mai 2018

Eelnev Laur Karu

Eesti sotsiaalminister 1992–1994

Järgnev Toomas Vilosius