Marju Lauristin

Allikas: Vikipeedia
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing andis 28. veebruaril 2014 Marju Lauristinile autasu Raamatukogude sõber 2013
Marju Lauristin 2010. aastal.

Marju Lauristin (sündinud 7. aprillil 1940) on eesti sotsiaalteadlane ja poliitik. Ta oli 1992–1994 Eesti sotsiaalminister ja on olnud Riigikogu liige. Lauristin on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor. Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus ta 26 871 häälega valituks Euroopa Parlamenti.[1]

Eesti Päevaleht hindas 2015. aastal Marju Lauristini Eesti mõjukaimaks poliitikuks, kes on "ühiskondlike protsesside arvamusliider, kelle sõna maksab erakonnas ja ka väljaspool seda".[2] Mõjukaks on teda nimetatud ka varem.[3][4]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Lauristin lõpetas Tartu Ülikooli 1966. aastal ajakirjanduse ja sotsioloogia erialal. 1976. aastal sai ta Moskva Riiklikust Ülikoolist kandidaadikraadi.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1980 kirjutas Lauristin alla 40 kirjale.

Marju Lauristin oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige kuni 1990. aastani. Lauristin koopteeriti Vaino Väljase ettepanekul EKP Keskkomitee liikmeks.

Ta oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Kuulub 20. Augusti Klubisse, mis ühendab inimesi, kes hääletasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt.

Eesti Yliõpilaste Seltsi "Veljesto" vilistlane.

Lauristin oli 21. oktoobrist 1992 kuni 20. septembrini 1994 Mart Laari valitsuse sotsiaalminister. Lauristini vastu protestiti nt 1993. aasta jaanuaris toimunud pensionäride meeleavaldusel.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaadid[muuda | muuda lähteteksti]

„"Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti."“

[5]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Marju Lauristini vanemad olid kommunistlikud poliitikud Johannes Lauristin ja Olga Lauristin. Tema kasuisa oli Hendrik Allik. Poliitik ja teatritegelane Jaak Allik on tema emapoolne poolvend. Marju Lauristin on teist korda abielus. Tema esimene abikaasa oli majandusteadlane Enn Roose (surnud aastal 2001), kellega tal on kaks tütart (sündinud 1961 ja 1964). Tema teine abikaasa on (nad abiellusid aastal 1978) ajakirjandusteadlane Peeter Vihalemm.[6] Tema onupoeg on arhitekt Vilen Künnapu.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mandaatide jaotus Euroopa Parlamendi valimised 2014
  2. Urmas Jaagant: "Mõjukaim poliitik Marju Lauristin, moraalne kontroller, kes pisiasjadega ei tegele" Eesti Päevaleht, 7. detsember 2015
  3. Jaanus Piirsalu: "Mõjukad Eesti naised" Eesti Päevaleht, 3. jaanuar 2005
  4. Priit Simson: "Kes on Eesti kümme mõjukamat perekonda?" Eesti Päevaleht, 6. aprill 2013
  5. Marju Lauristin: Eesti identiteet ja Läti läbimurre, Eesti Päevaleht, 12. märts 2005
  6. Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik intervjuusid 1970–2009. Tallinn 2010 (lk. 510)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Eelnev:
Laur Karu
Eesti sotsiaalminister
19921994
Järgnev:
Toomas Vilosius