Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (kuni 8. maini 1990 Eesti NSV XII Ülemnõukogu) oli viimane valitud Eesti NSV kõrgeim riigivõimuorgan ning pärast Eesti NSV suveräänsuse deklaratsiooni teine NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti territooriumil faktilist võimu omanud kohalik võimuorgan.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu olulisim otsus oli 20. augustil 1991 vastu võetud otsus Eesti riiklikust iseseisvusest.

Eesti iseseisvuse taastamise järel toimis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kuni põhiseadusliku Riigikogu kokkukutsumiseni 30. septembril 1992 de facto Eesti Vabariigi parlamendina.

EV Ülemnõukogu kuulutas oma tegevuse lõppenuks 14. septembril 1992. aastal.

Eesti NSV XII Ülemnõukogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

XII Ülemnõukogu valimised toimusid 18. märtsil 1990. Valimistel konkureerisid esimest korda Nõukogude okupatsiooni jooksul mitme poliitilise liikumise esindajad, sealhulgas ka mittekommunistlike vaadetega kandidaadid. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kokku kandideeris 105 kohale 392 kandidaati. Valimistel oli hääleõigus kõigil valimisealistel alaliselt Eesti territooriumil elavatel residentidel ja ka NSV Liidu relvajõudude liikmetel, kokku oli valijaskonna suurus 1 164 603. ERSP ja mõned teised iseseisvumist nõudvad liikumised kutsusid üles valimisi boikoteerima põhjendusega, et tegu oli okupatsioonivõimu institutsiooniga.

Valimisosalus oli 78,2%. Rahvarinde nimekiri kogus 24% häältest ja sai 45 kohta 105-st. 4 kohta oli määratud NSV Liidu sõjaväe esindajatele. Valituks osutunud saadikutest 73 esindasid iseseisvusemeelseid jõude ja 27 impeeriumimeelseid.

Eesti NSV XII Ülemnõukogu tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis alustas tööd 29. märtsil 1990. Presiidiumi esimeheks valiti Arnold Rüütel, asetäitjateks Marju Lauristin ja Viktor Andrejev. Ülemnõukogu juhatajaks valiti Ülo Nugis.

30. märtsil võttis Ülemnõukogu vastu otsuse riiklikust staatusest, millega tunnistas NSV Liidu võimu Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks.

4. aprillil valis Ülemnõukogu Eesti NSV valitsuse esimehe – peaministri ametisse Edgar Savisaare. Savisaar sai ülesande moodustada Eesti NSV valitsus.

11. aprillil otsustas Ülemnõukogu, et NSV Liidu sõjaväekohustus pole vastavuses Eesti NSV staatusega.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

FIAV 110100.svg
Suur riigivapp

8. mail 1990 otsustas Ülemnõukogu tunnistada kehtetuks nimetuse "Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" ja võtta kasutusele ametliku nimetusena "Eesti Vabariik".[1] Eesti NSV Ülemnõukogu nimetati ümber Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks. Riiklikeks sümboliteks kuulutati Eesti lipp ja vapp.

16. mail 1990 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti valitsemise ajutise korra kohta. Eesti riigivõimu-, valitsemis- ja prokuratuuriorganid lahutati NSV Liidu omadest.

6. juunil 1990 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi Riigikontrolli seaduse. 26.juunil 1990 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi aktsiisimaksu seaduse.

6. augustil 1990 tunnistas Eesti Ülemnõukogu NSV Liidu relvajõudude viibimise Eesti territooriumil rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaks. 7. augustil 1990 tunnistas Ülemnõukogu kehtetuks 1988. aasta 16. novembri resolutsiooni liidulepingu kohta ja otsustas korraldada suhted Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Tartu rahulepingu alusel.

20. septembril 1990 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi politseiseaduse. 22. oktoobril 1990 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi majanduspiiri seaduse.

18. detsembril 1990 teatas Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil, et Eesti ei kirjuta alla NSV Liidu liidulepingule.

19. detsembril 1990 võttis EV Ülemnõukogu vastu otsuse omandiõiguse järjepidevuse taastamisest, milles tunnistati, et Eesti Vabariigi omandisuhete muutmine Nõukogude Liidu okupatsioonivõimu poolt oli vägivaldne. Ühtaegu tunnistati ebaseaduslikuks ENSV Riigivolikogus 1940. aasta 23. juulil vastu võetud deklaratsioon pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta ning deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks. 20. detsembril 1990 võttis EV Ülemnõukogu vastu otsuse maareformist.

16. jaanuar 1991 võttis EV Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi sideseaduse.

31. jaanuaril 1991 otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu korraldada referendumi Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses.

15. aprillil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi pensioniseaduse. 16. aprillil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse, mille kohaselt likvideeriti Sideministeerium ning Transpordiministeerium nimetati reorganiseerimisel ümber Transpordi- ja Sideministeeriumiks.

13. juunil võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse[2]. 20. juunil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu omandireformi aluste seaduse ning otsuse selle rakendamise kohta, mis sai aluseks vara tagastamise, munitsipaliseerimise, erastamise ja taasriigistamiseks.

19. augustil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse anda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevuse tõkestatuse korral Eesti Vabariigi riigivõimu volitused Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse taastamisel EV Erakorralisele Nõukogule. Augustiputši käigus Eestis 20. augusti pärastlõunal jõudsid Pihkva dessantdiviisi üksused Tallinna ja hõivasid teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Kell 23.02 kinnitas Eesti Ülemnõukogu 69 poolthäälega otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.

20. augustil 1991 pöördus EV Ülemnõukogu ka maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole järgmise avaldusega:

„Seoses NSV Liidus alanud aktsioonidega, mis on kõrvaldanud võimult NSV Liidu presidendi M. Gorbatšovi ja peatavad kõigi Nõukogude Liidu territooriumil elavate rahvaste arengu demokraatia ja nüüdisaegse tsivilisatsiooni suunas, deklareerib Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oma hukkamõistu võimuhaaramise katsele Nõukogude Liidus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu pöördub kõigi riikide valitsuste ja parlamentide poole ettepanekuga mitte tunnustada nn. Riikliku Eriolukorra Komiteed Nõukogude Liitu seaduslikult esindava võimuorganina. Kutsume üles kõiki maailma riike katkestama igasugused poliitilised, majanduslikud jms. suhted Nõukogude Liidu nende piirkondadega, kes tunnustavad nn. Riikliku Eriolukorra Komitee võimu oma territooriumil.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu deklareerib, et ainsad riigivõimu- ja -valitsemisorganid Eesti territooriumil on Eesti rahva seaduslikult valitud ülemnõukogu ja tema poolt moodustatud valitsus. Olukord Eesti Vabariigis on olnud rahulik ja vabariigi seaduslike võimuorganite kontrolli all. Teatame Eesti rahva ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusekindlusest jätkata valitud teed Eesti riikliku iseseisvuse taastamisel.

Me leiame, et maailma rahvaste, parlamentide ja valitsuste hukkamõist riigipöördele NSV Liidus oleks otseseks toetuseks meie vääramatul teel vabadusele.““

29. augusti võttis Ülemnõukogu vastu otsuse NSV Liidu riigiorganite alluvuses või halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate Eesti Vabariigis asuvate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara ja juhtimise kohta. Otsusega tunnistati kehtetuks kõik pärast 16. juunit 1940 Eesti Vabariigi või Eesti NSV riigivõimu- ja valitsemisorganite poolt vastuvõetud aktid, millega ettevõtted, asutused ja organisatsioonid anti üle NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvusse, haldusse või juhtimisele. Ühtlasi tunnistati Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud või nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omandiks. Lisaks tehti valitsusele ülesandeks lahendada NSV Liidu Kaitseministeeriumi ja talle allunud struktuuriüksuste omanduses või kasutuses oleva vara kuuluvuse küsimused.

13. septembril 1991 alustas Tallinnas tegevust Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajatest moodustatud Põhiseaduse Assamblee. 23. septembril 1991 nimetas Ülemnõukogu oma otsusega Siim Kallase Eesti Panga presidendiks.

17. oktoobril 1991 võttis Ülemnõukogu vastu maareformi seaduse[3]. 24. oktoobril 1991 otsustas EV Ülemnõukogu eraldada Eesti Vabariigi territooriumil asuvad NSVL Riigipanga allüksused NSV Liidu pangasüsteemist ning ühendada Eesti Pangaga.

11. novembril 1991 võttis EV Ülemnõukogu vastu seaduse, mille kohaselt liideti 1. jaanuarist 1992 Kaubandusministeerium ja Materiaalsete Ressursside Ministeerium ühtseks EV Kaubandusministeeriumiks. 10. detsembril 1991 võttis EV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti Advokatuuri kohta.

16. jaanuaril 1992 kehtestas Ülemnõukogu oma otsusega majandusliku eriolukorra kuni EV põhiseaduse vastuvõtmiseni, otsus tunnistati Ülemnõukogus kehtetuks 11. veebruaril 1992. aastal. 29.. jaanuaril 1992 kehtestas EV Ülemnõukogu seadusega üksikisiku tulumaksu määrad. 11. märtsil 1992 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse, mille kohaselt läks taasriigistamisele ja erastamisele kolhooside vara. 18. märtsil 1992 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti Vabariigi Julgeolekuteenistuse moodustamise kohta. 19. märtsil 1992 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi alkoholiaktsiisi seaduse. 26. märtsil 1992 Ülemnõukogus vastu võetud otsusega moodustati siseministri valitsemisalas senise Riikliku Politseiameti Eriteenistuse baasil Eesti Vabariigi Eriteenistus. 6. aprillil 1992 võttis EV Ülemnõukogu vastu Riigikogu valimise seaduse. 13. aprillil 1992 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi moodustamise kohta.

13. aprillil 1992 kuulutas EV Ülemnõukogu end ainsaks seadusandlikuks võimuks riigis, millega Ülemnõukogu lahendas oma rivaliteedi Eesti Komitee ja Eesti Kongressiga. ERSP kutsel kogunesid selle peale Toompeale meeleavaldajad.

16. aprillil 1992 võttis Ülemnõukogu vastu riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse. 4. juunil 1992 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta. 15. juunil 1992 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta. 8. juulil 1992 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi tubakaaktsiisi seaduse.

14. septembril 1992 kogunes Ülemnõukogu viimasele, 82. korralisele istungjärgule ning 14. septembril 1992 kuulutas EV Ülemnõukogu oma tegevuse lõppenuks.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Liikme nimi Valimisnimekiri Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest Märkused
Ülle Aaskivi Rahvarinne Poolt
Zijautdin Abdurahmanov NSV Liidu relvajõududest valitud Ülemnõukogu saadik. Saadikuvolitus lõpetatud 11. märtsil 1992.[4]
Goderdzi Ahaladze NSV Liidu relvajõududest valitud Ülemnõukogu saadik. Saadikuvolitus lõpetatud 11. märtsil 1992.[4]
Mati Ahven Poolt
Nikolai Aksinin
Jaak Allik Puudus, on selgitanud kogumikus "Kaks otsustavat päeva Toompeal” (lk. 85–88) ning intervjuus ajalehee Sakala (31.08.2006), et viibis hääletuse ajal Viljandis näidendi "Juliale” peaproovis.[5]
Andres Ammas Poolt
Lembit Annus
Viktor Andrejev
Tõnu Anton Poolt
Uno Anton Poolt
Küllo Arjakas Rahvarinne Viibis hääletuse ajal välismaal.
Lembit Arro Poolt
Hillar Eller Poolt
Kaljo Ellik Eesti Roheline Liikumine Poolt
Ignar Fjuk Rahvarinne Poolt
Pavel Grigorjev
Aleksandr Gussev
Illar Hallaste Poolt
Liia Hänni Rahvarinne Poolt
Genik Israeljan
Viktor Jermolajev
Pavel Jermoškin
Juri Jevstignejev
Arvo Junti Poolt
Jaak Jõerüüt Poolt
Rein Järlik Eesti Roheline Liikumine Poolt
Ants Järvesaar Poolt
Villu Jürjo Eesti Roheline Liikumine Poolt
Hillar Kalda Poolt
Lembit Kaljuvee Ei omanud häält, saadikuvolitused lõpetatud oma soovi alusel 15. jaanuarist 1991. a.[6]
Teet Kallas Poolt
Kaido Kama Lahkus enne hääletust saalist. Intervjuus kogumiku jaoks "Eeslava” on tunnistanud, et ei taibanud tookord toimuva tähtsust, vaid pidas kõike rohkem "Rahvarinde kartulivõtutalguteks”.[5]
Peet Kask Poolt
Johannes Kass Poolt
Kalju Koha Poolt
Valeri Kois Poolt
Mai Kolossova Poolt
Jüri Kork Poolt
Toomas Kork Rahvarinne Poolt
Heino Kostabi Poolt
Vladimir Kuznetsov
Jevgeni Kotšegarov NSV Liidu relvajõududest valitud Ülemnõukogu saadik. Saadikuvolitus lõpetatud 11. märtsil 1992.[4]
Ahti Kõo Poolt
Tiit Käbin Poolt
Ants Käärma Poolt
Mart Laar Poolt
Aleksandr Labassov
Marju Lauristin Rahvarinne Poolt
Vladimir Lebedev
Enn Leisson Poolt
Jüri Liim Eesti Roheline Liikumine Poolt
Jaan Lippmaa Poolt
Peeter Lutt Viibis hääletuse ajal välismaal.
Alar Maarend Poolt
Tiit Made Eesti Roheline Liikumine Poolt
Mart Madissoon Poolt
Vladimir Malkovski
Vitali Menšikov
Tõnis Mets Poolt
Aavo Mölder Poolt
Anatoli Novohatski
Ülo Nugis Töökollektiivide Liit Poolt
Ants Paju Eesti Roheline Liikumine Poolt
Pavel Panfilov
Eldur Parder Poolt
Heldur Peterson Poolt
Sergei Petinov
Vello Pohla Eesti Roheline Liikumine Viibis hääletuse ajal välismaal.
Andrei Prii Poolt
Priidu Priks Poolt
Jüri Põld Poolt
Enn Põldroos Poolt
Ivar Raig Viibis hääletuse ajal välismaal.
Koit Raud Poolt
Jüri Reinson Poolt
Andrus Ristkok Poolt
Jüri Rätsep Poolt
Arnold Rüütel Eesti Roheline Liikumine Poolt
Tõnu Saarman Poolt
Edgar Savisaar Rahvarinne Poolt
Hanno Schotter Poolt
Klavdia Sergij Viibis kohal, kuid ei hääletanud.
Arvo Sirendi Maaliit Viibis hääletuse ajal välismaal.
Sergei Sovetnikov
Lehte Hainsalu Poolt
Nikolai Zahharov
Nikolai Zolin
Aleksei Zõbin
Aldo Tamm Poolt
Rein Tamme Poolt
Andres Tarand Rahvarinne Poolt
Juhan Telgmaa Viibis hääletuse ajal välismaal.
Mikk Titma Viibis hääletuse ajal välismaal.
Indrek Toome Vaba Eesti Poolt
Enn Tupp Poolt
Ain Tähiste Poolt
Uno Ugandi Poolt
Ülo Uluots Vaba Eesti Poolt
Heinrich Valk Rahvarinne Poolt
Ants Veetõusme Poolt
Rein Veidemann Rahvarinne Poolt
Helgi Viirelaid Poolt
Sergei Volkov NSV Liidu relvajõududest valitud Ülemnõukogu saadik. Saadikuvolitus lõpetatud 11. märtsil 1992.[4]
Vaino Väljas EKP Poolt

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Elektrooniline Riigi Teataja. "Seadus Eesti sümboolikast". Eesti NSV Ülemnõukogu otsus.
  2. "Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (kehtiv redaktsioon)". Riigi Teataja.
  3. "Maareformi seadus (kehtiv redaktsioon)". Riigi Teataja.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 https://www.riigiteataja.ee/akt/13077670?tegevus=salvesta-link
  5. 5,0 5,1 http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/MaasaluSandra_Kadetsev_TUNA2007_4.pdf[alaline kõdulink] lk 4
  6. https://www.riigiteataja.ee/akt/13068285