Leila Pärtelpoeg

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Leila Pärtelpoeg (kuni 1940 Brakel, kuni 1951 Pelmas; 17. september 1927 Tallinn) on eesti sisearhitekt ja pedagoog, ajaloolise mööbli spetsialist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis 1934–1940 Tallinnas kolledžis, lõpetas 1946 Tallinna 8. keskkooli. Ta jätkas õpinguid 1946 Tallinna Polütehnilises Instituudis arhitektuuri erialal, lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI; teistel andmetel Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi) 1954. Pärast lõpetamist asus tööle Tallinnas Kultuuriministeeriumi kunstimälestiste inspektorina, kellena töötas 1954–1955. Aastatel 1954–1961 oli ka NSV Liidu Kaubanduspalati Eesti filiaali reklaami- ja projekteerimisbüroos sisearhitekt (kujundas koos Salme Liiveri ja Maimu Pleesiga Tallinna jmt Eesti linna kauplusi ja kohvikuid). 1961–1978 töötas Kaubandusministeeriumi projekteerimisbüroos KIPR (kujundas koos Väino Tamme, Allan Murdmaa ja Udo Umbergiga Tallinna restorane ja kohvikuid). 1961–1982 ka ERKI ruumi- ja mööblikujunduse õppejõud (aastast 1973 dotsent).

Täiendas end 1965 ja 1967 Soome arhitektide juures, 1968–1969 mööbliajaloo alal Leningradis Ermitaažis ja 1976–1977 Ida-Saksamaal ning 1993 ajalooliste interjööride alal Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendiaadina Taanis ja Soomes.

Kuulub 1958. aastast Eesti Arhitektide Liitu ja 1993. aastast Eesti Sisearhitektide Liitu

1949 tuli ta Eesti NSV meistriks slaalomis[1], lisaks on ta veel saanud muid medaleid Eesti NSV meistrivõistlustelt mäesuusatamises ja tennises.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli suusataja ja sporditegelane Ilmar Pärtelpoeg. Nende tütred on Mari Pärtelpoeg ja sisearhitekt Kadri Tarbe.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Sisekujundusi[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Palmse (1972–1986) sisustas vana originaalmööbliga
  • Rägavere (1979–1983, koos Tiit Hanseni ja C. Tammega)
  • Sagadi (1982–1986, sisustas vana mööbliga)
  • Saku (kolmiksaal ja parempoolne tiib, 1984)
  • Kolga valitsejamaja, tallid ja tõllakuur (1985–1987, koos C. Tammega)
  • Vihula jääkelder (kujundas külarestoraniks, 1994) ja nn tagamõis (kujundas hotelliks, 1995, koos Urmas Arikesega)

Ruhnu[muuda | muuda lähteteksti]

Tegi 1974–1982 Ruhnu hoonetes toonase riikliku kunstiinstituudi õppejõuna tudengitega mõõtmispraktikat, mida tellis Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum.

Loonud Ruhnu küla säilitamise kontseptsiooni (1975–1989) ja kujundanud Ruhnu muuseumi (1988, koos Marika Reintami, restauraator Mati Raali ja metallikunstnik Tõnu Lauguga). Ta on olnud tegev Korsi talu ja sinna Kihnu–Ruhnu mängude ajal koondatud muuseumi esemete säilitamisel.

Restoranid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1960 Vana Toomas
  • 1969 Mündi baar
  • 1974 Nord

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]