Valve Pormeister

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Valve Pormeister (sünninimi Valve Ulm; 13. aprill 1922 Tallinn27. oktoober 2002) oli Eesti maastikuarhitekt, kes kasvas läbi mahulise projekteerimise arhitektiks. Ta lähtus oma loomingus peamiselt Põhjamaade modernismist, kasutas kujundamisel oskuslikult maastikku ning eelistas looduslikke materjale.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Valve Ulm sündis Tallinnas, kuid veetis lapsepõlve Järvamaal Albu vallas Peedu külas Arapere talus. Isa oli talunik, põhjalike põllumajandusalaste teadmistega, ema aednik, nii et maaelu ei olnud arhitekt Pormeistrile võõras. Majanduskriisi ajal Arapere talu laostus ning Ulmide pere asus 1929. aastal Tallinnasse elama. 1936–1940 õppis Pormeister Tallinnas tütarlaste kommertsgümnaasiumis, 1941. aastal lõpetas 5. keskkooli. Sotsiaal- ja Kodundusinstituudi ehisaianduse programm jäi pooleli kooli sulgemise tõttu. Pooleli jäi ka agronoomia eriala Tartu Ülikoolis, kuhu astus 1943. aastal. Tallinnasse naasis ta 1944. aastal. 1946–1952 õppis Pormeister ERKI-s (tollase nimega Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut) aia- ja pargikujunduse erialal. Töötas kuni 1964. aastani Eesti Põllumajandusprojektis, seejärel kuni 1992. aastani Eesti Maaehitusprojektis. Põhitöö kõrvalt oli Pormeister mitme komisjoni ja nõukogu liige, osales arhitektuurikonkursside žüriide töös, töötas 1968–1970 ERKI õppejõuna, kujundas aiandus- ja lillenäitusi.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Valve Pormeistrit võib pidada orgaanilise arhitektuuri esindajaks ning karniisiarhitektuuri introdutseerijaks. Projekteerimisel lähtus ta peamiselt maastikust, reljeefist, veekogudest, haljastusest ning sobitas hoone nendega kokku. Mitme kümnendi projekteerimise jooksul tema laad küll teisenes, kuid maastik ja ebatasane reljeef jäid siiski oluliseks. [1] Valve Pormeister alustas maa-asulate planeerija ja haljastusarhitektina. Mahulise projekteerimistöö algus langeb kokku arhitektuuri stalinismijärgse perioodiga. Eeskuju otsiti Põhjamaadest, kus modernism ilmnes inimsõbralikumalt, ehitised sulandati maastikku ning eelistati naturaalseid materjale nagu tellis, puit ja krohv. Esimene ehitatud hoone, millega Pormeister ka tuntuks sai, oli Lillepaviljon. Seejuures oli uudne reljeefi paigutamine ning arvestamine olemasolevate puudega, samuti läbipaistvus vitriinakende abil, looduslikud materjalid. Samaaegselt koostas Pormeister oma kodumaja projekti ning projekteeris 1960. ja 1970. aastate algupoolel arvukalt suvilaid, aiamaju ja eramuid teiste suurobjektide kõrval. Kohviku Tuljak (1964) ja Kurtna keskusehoonega (1966) sai alguse soomemõjuline karniisiarhitektuur.

1960. aastate projekte iseloomustavad ajastuomased moevõtted: asümmeetrilised hoonemahud, madalakaldeline ebasümmeetriliste viiludega katus, erinevate materjalide kombineerimine, siseõu ja välikamin. 1960. aastatel osales Pormeister arhitektuuri- ja planeerimiskonkurssidel, nii üksi kui ka koos Henno Sepmanniga.

1970. aastatel teisenes Pormeistri arhitektuurilaad uusfunktsionalistlikumaks. Hoonemahud muutusid skulpturaalsemaks ning jõulisemaks.

1970. aastate lõpu ja 1980. aastatel sulandus Pormeistri looming Eesti üldisse arhitektuuripilti, tehes läbi ka postmodernistliku arengu. Elu lõpu poole kavandas ta mitmeid memoriaale.[1]

Valve Pormeistri arhitektihariduse puudumine võis osutuda eeliseks, mis aitas tal mõelda loova originaalsusega ja vältida professionaalseid klišeesid, pealegi lisas aiaarhitekti taust erilise tundlikkuse hoone asetamisel maastikku. [2] Oma eeskujuna on Pormeister välja toonud Richard Neutra, mõjutusi on saanud ka Frank Lloyd Wrightilt ja Alvar Aaltolt.[1]

Suuremaid töid[muuda | muuda lähteteksti]

Arhitektuurikonkursid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti NSV paviljoni rekonstrueerimine Moskvas rahvamajandussaavutuste näitusel (1959) – III preemia
  • Tartu Variku linnaosa planeerimine (koos Henno Sepmanniga, 1963) – II preemia
  • Maarjamäe memoriaalansambel Tallinnas (koos Henno Sepmanniga, 1966) – III ja ergutuspreemia
  • Maarjamäe memoriaalansambel Tallinnas, II voor (autorite kollektiivi liige, 1967) – I preemia
  • Viljandi Näidissovhoosi Päri asula planeerimine ja hoonestamine (koos Henno Sepmanniga, 1967 ) – I preemia
  • Võru rajooni Kuldre kolhoosiplaneerimine ja hoonestamine (1969 ) – II ja III preemia

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Valve Pormeister oli põgusalt abielus sisearhitekt Valter Pormeistriga. Tema kauaaegne elukaaslane oli arhitekt Henno Sepmann. Vanem õde oli tarbekunstnik Elgi Reemets. Valve Pormeister on maetud Metsakalmistule[3]

Fotod[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Liina Jänes (2005). Valve Pormeister. Eesti maa-arhitektuuri uuendaja. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. 
  2. Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. Lk 319. 
  3. http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Valve&filter_maetud_perenimi=Pormeister&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]