Anders Härm
Anders Härm (sündinud 15. juulil 1977) on eesti kunstiteadlane ja kuraator.
Ta on õppinud 1995–2000 Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust[1] ning Tartu Ülikoolis[millal?] vahetusüliõpilasena semiootikat, kultuuriteadust, sotsioloogiat ja kunstiajalugu.
Alates 1999. aastast on Härm kureerinud umbes 40 rahvusvahelist näitust ning aidanud eri institutsioonide juures majutada ja produtseerida rohkem kui 200 kunstiprojekti, seda nii Eestis kui ka välismaal (Saksamaa, Soome, Norra). Sealhulgas on ta kureerinud Eesti paviljoni 2000. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil ja 2003. aasta Veneetsia biennaalil.[2]
Alates 1995. aastast avaldanud umbes 200 artiklit nii ühiskondlikel teemadel kui ka kunsti- ja kultuuriarvustusi Eesti ajakirjanduses, samuti kirjutanud isikkataloogide eessõnu ja akadeemilist esseistikat. 2023. aastal ilmus tema doktoritööl põhinev raamat „Allumatud kehad. Radikaalsed performatiivsed praktikad 20. ja 21. sajandi kunstis ja kultuuris“. [3]
Aastatel 2002–2012 töötas Härm Tallinna Kunstihoone koosseisulise kuraatorina.[4]
Ta on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid (2007) ning juhatuse liige, aastail 2009–2015 tegevdirektor ja programmijuht.[4]
Aastatel 2000–2016 õpetas ta Eesti Kunstiakadeemias tunnitasulise lektorina ja 2006–2016 oli õppekava "Kaasaegse kunsti küsimused" juht. 2017. aastast on Härm Eesti Kunstiakadeemia dotsent ja kureerimise õppesuuna juht. Anders Härm töötab ka Eesti Kunstimuuseumi Kumu kunstimuuseumis kuraatorina.[3]
Olulisemad kuraatoriprojektid
[muuda | muuda lähteteksti]- 2026 Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul
- 2025 Ragnar Kjartansson. Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind
- 2024 Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum
- 2022 Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus [5]
- 2021 Olga Jürgenson. Le Bordel Synthetique [6]
- 2020: Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus [7]
- 2019 Xenos [8]
- 2014 Must maja. märkmeid arhitektuurist [9]
- 2013 Estonian Dream [10]
- 2011 Tumedus, Tume [11]
- 2009 Blue-Collar Blues [12]
- 2006 Kuritöö ja Karistus
- 2005 Maalimine keelatud [13]
- 2004 Ilja & Emilia Kabakov ning Raul Meel [14]
- 2003 Skriinseiver [15]
- 2003 Marko und Kaido. Eesti paviljon 50. Veneetsia biennaalil. [16]
- 2001 yBa. Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus [17]
- 2000 Simulacrum City. Eesti paviljon Veneetsia arhitektuuribiennaalil [18]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2002 Sirbi laureaat
- 2006 Eesti Kultuurkapitali Kujutava ja Rakenduskunsti Sihtkapitali aastaauhind
- 2008 Eesti Kultuurkapitali stipendium “Ela ja sära”
- 2011 Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemia
- 2016 Eesti Kultuurkapitali aastaauhind (koos Neeme Külmaga)
- 2018 Eesti Kultuurkapitali stipendium “Ela ja sära”
- 2021–2023 riikliku kunstnikupalga stipendiaat
- 2025 Eesti Vabariigi kultuuripreemia[19]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on elanud koos näitleja Liina Vahtrikuga, neil on poeg Johannes Härm. 2022. aastast on ta abielus ehtekunstnik Maria Valdma-Härmiga.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Anders Härm CV, ETIS". www.etis.ee. Vaadatud 3. veebruaril 2026.
- ↑ "Kunst sinu ümber. Kunstnikupalgaline kuraator Anders Härm: Eesti on üldjoontes täiesti talutav riik | Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus". cca.ee. Vaadatud 3. veebruaril 2026.
- 1 2 "EKKÜ 2025 aastapreemiate laureaadid on Tiina Abel, Mari Vallikivi ja Anders Härm". 18. juuni 2025. Vaadatud 18. augustil 2025.
- 1 2 Valme, Valner (21. jaanuar 2016). "Anders Härm: pärandan järglastele maailma ägedaima kunstiinstitutsiooni". ERR. Vaadatud 3. veebruaril 2026.
- ↑ "Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus". KUMU. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ "Olga Jürgenson. Le Bordel Synthétique". Tallinna Kunstihoone. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ "Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus". KUMU. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ "XENOS". EKKM. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ "MUST MAJA. MÄRKMEID ARHITEKTUURIST". EKKM. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ "Estonian Dream. Festival of Contemporary Art". Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ "TUMEDUS, TUME". EKKM. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ Juske, Ants (28.12.2009). "„Blue-Collar Blues": kõigi maade töötud, ühinege!". Eesti Päevaleht. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ Trossek, Andreas (03.06.2005). "Maalimise keelumärk, millest keegi kinni ei pea". Sirp. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ Juske, Ants (06.11.2004). "Uus variant Tallinna-Moskva kunstiteljel". Postimees. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ Treier, Heie; Mumm, Marko (06.03.2003). "Vulkaanipursked, laavaväljad ja kapitalismi pahed Kunstihoone saalis". Eesti Ekspress. Vaadatud 27.04.2022.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Marko und Kaido. Eesti paviljon 50. Veneetsia biennaalil". KKEK. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ Agu, Marika; Kivirähk, Kaarin (27.01.2020). "Meenutaja. Nullindate hitt-näitus „young British art(ists)"". KKEK. Vaadatud 27.04.2022.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Koppel, Merike (01.07.2000). "Eesti linnakeskkond Veneetsias". Eesti Päevaleht. Vaadatud 27.04.2022.
- ↑ "Vaata, kellele kuuluvad tänavused riigi kultuuripreemiad". Postimees. 29. jaanuar 2026. Vaadatud 3. veebruaril 2026.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Allumatud kehad. Radikaalsed performatiivsed praktikad 20. ja 21. sajandi kunstis ja kultuuris. EKA kirjastus: Tallinn, 2023
- Kolm isamaalist kõnet. ;paranoia: Tallinn, 2013.
- Semionaudi päevaraamat. Tekste aastatest 1999-2008. Ise kirjastatud: Tallinn, 2009.
- On the Genealogy of the “Soros Realism”. “Making of” the International Eastern European Art (1989-2004). Kunstiteaduslikke Uurimusi 2, 2018, lk 7–30.
- Prantslane, inglane ja sakslane avangardi ja popi vahel. Kapitalism, skisofreenia ja hübriidne identiteet. Kunstiteaduslikke Uurimusi 1–2, 2006, lk-d. 29–44. (Koos Hanno Soansiga)
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Anders Härm |