Juhan Maiste

Allikas: Vikipeedia
Professor Juhan Maiste pidamas aktusekõnet Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna magistriõppe lõpuaktusel aulas 21. juunil 2008

Juhan Maiste (sündinud 10. augustil 1952 Kehras) on eesti kunstiajaloolane, Läti Teaduste Akadeemia audoktor.

Ta on alates 2007. aastast Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor. Maiste on paljude kunstiajalooraamatute ja teadusartiklite autor. Ta on avaldanud ka luulet ja esseistikat.

Maiste on Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli poolt alates 2009. aastast välja antava eelretsenseeritava teadusajakirja Baltic Journal of Art History peatoimetaja ja ellukutsuja.[1][2]

Koos Koit Alekandiga on Maiste palju ära teinud maastikuarhitektide koolitamiseks tänases Eesti Vabariigis: Alekand maastikuarhitektuuri õpetamise alusepanijana ja Maiste selle teoreetilise suuna näitajana. Maiste juhendamisel on kaitstud mitmeid sellealaseid magistritöid ning Nele Nutti doktoritöö.[3]

Haridus ja akadeemilised kraadid[muuda | muuda lähteteksti]

Maiste õppis aastatel 1971–1976 Tartu Riiklikus Ülikoolis kunstiajalugu. Aastatel 1982–1985 jätkas ta õpinguid Moskva Kunstiuurimise Keskinstituudis, kus kaitses kandidaadikraadi kunstiajaloos. Tema kandidaaditöö teema oli "Архитектура и планировка усадебных ансамблей в Северной Эстонии со второй половины XVIII века до 1917 года" ("Põhja-Eesti mõisaarhitektuur. Arhitektuuriline kujunemine ja planeering 18. sajandi teisest poolest 1917. aastani"), tööd juhendasid Voldemar Vaga ja Juhan Kahk.

1986. aastal täiendas Maiste ennast viis kuud arhitektuuri restaureerimise kursustel Roomas Rahvusvahelises Kultuuripärandi Säilitamise ja Restaureerimise Õppekeskuses (ICCROM). Loengutele lisandusid praktilised õppused, mõõdistamistööd ja restaureerimiskaalutluste koostamine õppekeskuse lähistel asunud kahes kirikus ning väljasõidud Ostia Anticasse ja Tivolisse.[4]

Aastatel 1991–1995 oli Maiste Helsinki Ülikooli doktorant. 1995. aastal kaitses ta Eesti Kunstiakadeemia juures doktorikraadi kunstiteaduses, väitekirja teema oli "Klassikaline suund Eesti ehituskunstis. 1530–1830. Stiil ja retseptsioon" ning juhendaja Soome arhitektuuriajaloolane Henrik Lilius.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1993–2007 oli Maiste Eesti Kunstiakadeemia professor ning 2002–2007 samas muinsuskaitse ja restaureerimise teaduskonna dekaan. Samuti oli Maiste aastatel 2000–2009 Eesti Maaülikooli külalisprofessor. 2002. aastal töötas Maiste Rooma Ülikooli külalisprofessorina. Maiste juhendamisel on doktoritööd kaitsnud Andris Teikmanis (2010; hilisem Läti Kunstiakadeemia professor[5]), Urve Sinijärv (2012), Tõnis Tatar (2015) ja Nele Nutt.

Maiste on "Eesti kunsti ajaloo" kolmanda köite (käsitles perioodi 1770–1840) koostaja ja toimetaja (ilmunud 2017).

Tal on suuri teeneid Eesti kultuuripärandi (eriti mõisaarhitektuuri) inventeerimisel, kaitsmisel ja väärtustamisel.

Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on Eesti Kunstnike Liidu (1986), Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (1993) ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu (2012) liige.[2]

Aastatel 2005–2008 oli ta Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esimees.[6]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

„Oleme seal, kus kunagi alustasime. Paljud mõisad on vahepeal lagunenud. Paljudest on järele jäänud vaid pargitukk ja paar rohelusest esile kerkivat müürinurka. Paljud on siiski aga korras. Elu on neis läbi aastakümnete jätkunud. Otsekui ei olekski midagi olnud. Otsekui astuksime tõesti piki põlispuudega palistatud mõisaalleed tulevikku. Milliseks see kujuneb, on praegu raske otsustada. Unistadagi ei söanda. Ilmselt kujuneb Eesti mõisaarhitektuuri ilme paljuski sarnaseks siin elava inimese näoga.

Ja ometi helgib puiestee lõpus midagi ― see on otsekui peegel, mis pimestab. Pikkamööda hakkame aga tajuma esimesi kontuure. Vaatevälja ilmuvad vanakreeka templid ja germaani mägilinnused, ilmub Euroopa aastatuhandete pikkune ajalugu. Siis teravneb aga pilt veelgi ning erakordselt selgelt näeme omaenda maad ― madalaid mägesid ja väikesi järvi, vahelduvaid metsatukki ja põlde. Õrn tuuleiil on pannud värelema lehed puiestee ladvus, löönud võbelema tiigivee.“

Juhan Maiste. Eestimaa mõisad. Kunst, Tallinn 1996, lk. 421

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Baltic Journal of Art History, Official Publication of the Chair of Art History of the University of Tartu (arvustus) Ajalooline Ajakiri 2010/2
  2. 2,0 2,1 Juhan Maiste. etis.ee
  3. 3,0 3,1 Uudised ja artiklid. maastikuarhitekt.ee, 15. mai 2013
  4. "Eesti Ehitusmälestised. Aastaramat". Toimetanud Tiit Masso. Tallinn: Valgus, 1990. Lk 104–113
  5. Dr.art. Andris Teikmanis. lma.lv
  6. Juhatus. kty

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]