Leonhard Lapin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Leonhard Lapin
LeoLapin.jpg
Sünniaeg 29. detsembril 1947
Räpina
Rahvus eestlane
Tegevusala kunstnik, arhitekt ja luuletaja
Kunsti õppinud ERKI
Kunstivool avangard
Auhinnad (1989) Kristjan Raua nimeline kunstipreemia

(1997) Eesti Vabariigi kultuuripreemia
(2001) Valgetähe IV klassi teenetemärk

L.Lapin ja S.Kivisildnik

Leonhard (Leo) Lapin (sündinud 29. detsembril 1947 Räpinas) on eesti arhitekt, kunstnik, arhitektuuriajaloolane ja luuletaja, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor, pseudonüüm Albert Trapeež. Oli avangardliikumise üks eestvedajatest, avaldas oma tööde ja kirjutistega suurt mõju eesti kunsti ja arhitektuurile 20. sajandi sõjajärgsel ajal. Lapin on viljelenud: funktsionalism, suprematism, tehnoloogiline futurism ja popkunst. Kunstnikuna loonud graafikat, maalinud, loonud happening'e ja lavastusi ning avaldanud artikleid, raamatuid ja luulekogusid. Õppejõuna mõjutanud mitmeid tudengeid. Näeb arhitektuuri ja kunsti eelkõige vaimse tegevusena.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

[1][2] [3][4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Leonhard Lapin on Sofia Lapini (Sõrmus) ja Rudolf Mõttuse poeg. Sugulastest veel poolvend, filosoofiadoktor Voldemar Lapin, poolvend Anatoli Mettus ja poolõde Valentina Olli (Lapin). Isapoolses suguvõsas olid meessoost isikud rätsepad, kelleks ka Lapin oleks võinud saada. Perekonnanimi pärineb ema esimeselt mehelt, kes oli lätlane Rudolfs Lapins (lapins läti keeles rebane). Perekonnanime venestamisel muutus see Lapiniks. Ema töötas õmblustöökoja juhatajana, mistõttu oli Lapin mõelnud ka ERKIs moodi õppida. Orientaalseltsi kaudu sai hingelähedaseks budistlik mahamudra tühjuseõpetus, mis sai aluseks tema tulevasele kompositsiooniõpetuse metoodikale. 1969–1982 oli abielus Sirje Rungega. Hiljem oli abielus arhitekti Kristel Jaanusega. 1991 sündis tütar Anna Maria Lapin ja 1996 poeg Aleksander. [5]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kunst ja kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Leonhard Lapin alustas loomist 1960. aastatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Oli avangardistliku kunstiliikumise Soup ´69 liige. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist. On kunstnikuna loonud tušijoonistusi, siid- ja sügavtrüki- ning litotehnikas graafikat, akvarell-, guašš- ja õlimaale, arhitektoone, skulptuure ja installatsioone. Kirjutas nõukogude kunstiideoloogiat kritiseerivaid artikleid ning luuletusi, mis levisid käsikirjas. Luuletusi on hiljem ilmunud kogudena Albert Trapeeži pseudonüümi all. Oma esimese arhitektooni tegi Lapin 1976. aastal ja see kandis nime "Monument Tallinnale". Just Lapin tõi eesti ja ka soome keelde sõna "arhitektoon". Mõiste ise pärineb 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud vene avangardistilt Kazimir Malevitšilt, kelle jaoks arhitektoon tähendas tuleviku inimese kodu. On loonud ka baasmõiste omaruum, mida ta käsitleb oma kompositsiooniõpetustes [6]. Lapin on läbi viinud Eesti esimesed happening'id, samuti lavastanud teatris. Lapinit on kutsutud väga paljudele välisnäitustele, tema töid on riiklikes ja erakogudes üle maailma. Lapini kontseptsioon ruumist ja tühjusest on olnud aastaid tema ideede väljenduseks; ta on kirjutanud tühjuse (sanskriti śūnyatā) teemal mitu raamatut. Lapin kirjutab isikupäraselt ja emotsionaalsed, aga akadeemilises mõttes liiga subjektiivselt, mis aga ei tähenda, et tema tekstidel ei ole historiograafilist väärtust. [7] [8]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Lapin kuulus "noorte vihaste arhitektide" põlvkonda koos teiste 1970-ndatel lõpetanud arhitektidega (Vilen Künnapu, Tiit Kaljundi, Avo-Himm Looveer, Ain Padrik, Jüri Okas, Jaan Ollik ja Ignar Fjuk, kellega liitusid veidi vanematest arhitektidest Veljo Kaasik ja Toomas Rein). Nad kutsusid end "Tallinnna kümneks", kuid neid võib asetada ka laiema mõiste "Tallinna kool" alla, sest see hõlmab laiemat ringkonda sama põlvkonna arhitekte, kunstnikke, disainereid ja insenere. "Tallinna kooli" eksperimentaalsed arhitektid ja kunstnikud, ent kõige enam tegeles Leonhard Lapin arhitektuuriajalooga, eelkõige kirjutades, aga ka teistes kunstivormides. 1970-ndatel oli Lapin arhitektuuri vallas persona non grata, aga kunstisfääris tunnustati teda enfant terrible'ina. Rühmitusena suudeti Nõukogude ajal korda saata enamat kui eraldiseisvalt. Põhisõnumiks oli, et arhitektuur on kunst, mitte ehituse ripats. [9] Suuremaks eesmärgiks oli muuta arhitektuuri, keskkonda, inimeste suhtumist neisse ning mõtestada kaasaegset ühiskonda ja kultuuri.[10] Lapinit muudab paradoksaalseks see, et ta viljeles kaasaegset avangardismi, kuid oma kirjutistes käitles ajaloolisi stiile ja mõisteid. Sidudes kaasaegseid nähtusi varasema arhitektuuri- ja kunstiajalooga ning käsitledes terminoloogilisi probleeme, soovis ta tõsta eesti ühiskonna teadlikkust. Õpingute ajal tutvus 1930-ndate funktsionalismiga, millesse nõukogude režiim suhtus halvustavalt. Lapin vaimustus ka varase Nõukogude avangardkunstist ja vene arhitektide konstruktivismist. L. Lapini masinaesteetika võtmes loodud plastilisest arhitektuurist tekkis uus neofunktsionalismi mõiste. Tallinna kooli arhitektid said ennast väljendada eramute projekteerimise kaudu, milles pigem taotleti individualismi kui üldist hoone sobivust keskkonda. Tihti olid need majad skulpturaalsuse tõttu raskesti ehitatavad ning väline keerukuse taha jäi hoone sisu läbimõtlemata. Tuntumad L. Lapini 1976–77-ndatel projekteeritud majad on tehtud tema graafilise “Masinate-sarja” järgi. Heaks näiteks on Laagris asuv Villa Valeri I, mis on "Masin-arhitektuur III ehk Villa Valeri I" (1976) vaste.[11]

L. Lapin: "1978. me presenteerisime puhtaid ideid, kuna meie eesmärk oli näidata arhitektuuri eraldiseisva kunsti vormina, vaimsuse manifestina, aga ka iseseisva ja mõjutava faktorina, mis mängis rolli ühiskondlikes protsessides."[12][13]

Artiklid arhitektuurist[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1983 – "Poleemiline historitsism", Sirp ja Vasar nr. 20
  • 1982/1983 – "Eesti funktsionalism" (1981-1982), ilmunud Ehituskunst 2/3
  • 1985 – "Art déco eesti arhitektuuris" (1984), ilmunud Kunst 2
  • 1991 – "Leonhard Lapini mälestusi Nõukogude Eesti arhitektuurist" märkis üles A. Trapeež, ilmunud Sirp nr 43
  • 1994 – "Arhitektiks olemine", ilmunud prantsuskeelses kataloogis "Architecture du silence"

Väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]

Leonhard Lapin[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1989 – "Arhitektid arhitektuurist", album[14]
  • 1996 – "Pimeydesta valoon. Viron taiteen avantgarde neuvostomiehityksen aikana" käsitlus eesti kunsti 60.-80. aastatest[15]
  • 1997 – "Kaks kunsti: valimik ettekandeid ja artikleid kunstist ning ehituskunstist 1971-1995"[16]
  • 1998 – "Tühjus ja ruum I. Void and space I", õpik[17]
  • 2003 – "Avangard", Tartu Ülikooli vabade kunstide professorina olemisest[18]
  • 2003 – "Tühjus. Void"[19]
  • 2004 – "Tühjus ja ruum II. Void and space II", õpik[20]
  • 2005 – "Dokument ja loovus: artiklite kogumik 1997-2004"[21]
  • 2015 – "Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi"[22]

Albert Trapeež[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1993 – "Sitased seitsmekümnendad: ebatsensuurset luulet. 1969–1977", luule kogumik[23]
  • 2000 – "Kaunimad laulud: luulet möödunud sajandist" luule kogumik[24]
  • 2011 – "Võta suhu sõna" [25]
  • 2012 – "Armastades"[26]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Kunst[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1969 – "Klaverilõhkumise happeningi retroetendus Tallinna Kunstihoones" koos Ando Keskküla, Ülevi Eljandi
  • 1969 – "Paberid õhus" happening Pirital, koos Vilen Künnapu, Toomas Parki, Andres Tolts, Ando Keskküla, Konstantin Kuzmin
  • 1972 – "Masinad" pildisari
  • 1980 – "Autoportree Veenusena" lavastus (1982), sügavtrükk
  • 1970 – "Ühinemine tähega I" siiditrükk
  • 1975 – "Arhitektoonid Pärnus"
  • 1976 – "Monument Tallinnale" arhitektoon
  • 1977–1995 – "Masin-majad" villade graafikaseeria
  • 1984 – "Peegelduvad seinad" arhitektoon, näitusel "Ruum ja vorm" Tallinna Kunstihoones
  • 1991 – "Urania" arhitektoon Hollandis Groningenis, koos E. Laansooga
  • 2003 – "Koodid" maalide seeria

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1970 – "Ugala" Viljandi teatri projekt
  • 1973 – "Tallinna purjespordikeskus" võistlusprojekt, koos A.-H. Looveeriga jt, I auhind
  • 1979 – "Tehismaastik" Viimsis
  • 1988 – "Haljala kabel" võistlusprojekt, I auhind
  • 1992 – "Tallinna raekoda" ideekavand, I auhind
  • 1992 – Aglona (Läti) katoliikliku keskuse ideelahendus, koos V. Stramsiga
  • 1993 – "Vabaduse väljak" võistlusprojekt, koos K. Jaanusega, II auhind
  • 1994 – Gdanski kesklinna ideelahendus, koos K. Jaanusega
  • 1994 – "Eesti Mets", installatsiooni kontseptsioon Sao Paulo biennaalil
  • 1995 – "Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärk Tõnismäel" võistlusprojekt, I auhind
  • 2003 – "Sinimustvalge kell-monument" Vabaduskella monument

Auhinnad ja tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1973 – Ljubljana graafikatriennaali preemia
  • 1974 – Tokio graafikabiennaali preemia
  • 1987 – Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia
  • 1987 – NSV Liidu arhitektuuripreemia
  • 1989 – Kristjan Raua nimeline kunstipreemia mütoloogilise aine käsitlemise eest 1988. a. loomingus
  • 1997 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
  • 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
  • 2001 – Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia
  • 2003 – 25 kaunimat raamatut preemia, Okakura Kakuzo teose “Teeraamat” kujundamise eest
  • 2003 – Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali esseepreemia nominent raamatute “Tühjus. Void” ja “Avangard” eest
  • 2004 – Eesti Vabagraafikute Ühenduse aastapreemia 2003. aasta loomingulise tegevuse eest
  • 2004 – Mini-Print International Timisoara, Rumeenia. Peapreemia nominent
  • Eesti Sisearhitektide Liidu publitsistika aastapreemia raamatu “Eesti XX sajandi ruum” koostamise eest
  • 2007 – Tallinna XIV rahvusvaheline graafikatriennaal: Tallinna linna auhind
  • Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Leonhard Lapin. (1997). Kaks kunsti. Tallinn. 
  2. (1996) "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon"
  3. L. Lapin (2003) "Avangard", Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, lk 23
  4. "Colleduc".
  5. Tiina Kolk. "Avangardist Leonard Lapin".
  6. L. Lapin (2003) "Avangard", Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, lk 22
  7. E. Lankots (2014) "Moodsa arhitektuuri kriitiline historiograafia. Modernsuse käsitlused Leo Gensi ja Leonhard Lapini arhitektuuriajaloolistes tekstides 1960.—1980. aastail", doktoritöö, lk 106, 108
  8. "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon" (1996) lk 249
  9. M. Kalm (2002) "Eesti XX sajandi arhitektuur", lk 389
  10. E. Lankots (2014) "Moodsa arhitektuuri kriitiline historiograafia. Modernsuse käsitlused Leo Gensi ja Leonhard Lapini arhitektuuriajaloolistes tekstides 1960.—1980. aastail", doktoritöö
  11. Mart Kalm. (2001). Eesti XX sajandi arhitektuur. Tallinn. Lk 394. 
  12. Andres Kurg. (2013). The turning point in 1978 - Architects of the Tallinn School and their late Socialist public". London. 
  13. L. Lapin. (1996). Pimeydestä valoon
  14. "E-kataloog Ester".
  15. "E-kataloog Ester".
  16. "E-kataloog Ester".
  17. "E-kataloog Ester".
  18. "E-kataloog Ester".
  19. "E-kataloog Ester".
  20. "E-kataloog Ester".
  21. "E-kataloog Ester".
  22. "E-kataloog Ester".
  23. "E-kataloog Ester".
  24. "E-kataloog Ester".
  25. "E-kataloog Ester".
  26. "E-kataloog Ester".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]