Väino Tamm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Väino Tamm (8. august 1930 Tallinn26. juuni 1986 Tallinn) oli eesti sisearhitekt, aastast 1959 Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi dotsendi kohusetäitja, õppejõud, aastatel 1968–1986 sisearhitektuuri kateedri juhataja, aastast 1970 dotsent sisearhitektuuri osakonnas.

Ta oli üks praeguse aja sisearhitektuuri õppe ja eriala suunaandjaid, muutes ruumikujunduse eriala sisearhitektuuri probleeme käsitlevaks ja dekoreerimise asemel interjööri arhitektuurse liigendamise, ruumi üldise mõju ja tervikliku lahendusega tegelevaks.

Väino Tamm alustas sisearhitektina tööd 1950. aastate teisel poolel (Tartu hotelli Park interjöörid ja mööbel). 1960. aastail sai temast üks väljapaistvamaid eesti modernistlikke ruumikujundajaid.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Väino Tamm sündis Tallinnas, kuid kodukoht oli Järvamaal. Ema Erna oli õpetaja, isa Gustav agronoom.

Alghariduse omandas ta aastatel 1938–1944 Ambla, Alatskivi ja Reola algkoolis. Aastatel 1945–1949 õppis Tapa Keskkoolis, kus tema klassivend oli hilisem arhitekt ja arhitektuuriajaloolane Teddy Böckler, kes samuti lõpetas 1955. aastal sisearhitektuuri eriala.[2]

Aastatel 1949–1955 õppis Tamm Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (hilisem Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut, praegune Eesti Kunstiakadeemia) sisearhitektuuri, lõpetades eriala kiitusega.

Ta oli aastatel 1955–1958 Tartu Kujutava Kunsti Kooli (hilisem Tartu Kunstikool) õppejõud. 1958–1959 ökonomist mööblivabrikus Puit. 1959–1970 dotsendi kohusetäitja Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI). 1968–1986 ERKI sisearhitektuuri kateedri juhataja. 1970–1986 dotsent ERKI sisearhitektuuri kateedris.

Väino Tamm oli 1958. aastast Arhitektide Liidu liige, 1967. aastast Eesti NSV teeneline arhitekt.


Väino Tamm on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Stažöörina Soomes[muuda | muuda lähteteksti]

1967–1968, enne kateedrijuhatajaks saamist, tekkis Tammel erakordne võimalus stažeerida üheksa kuud Soomes Helsingi Tehnikaülikoolis.

Soome Haridusministeerium saatis ta Helsingi Tööstuskunsti kooli, tema juhendaja oli sisustuskunsti osakonna juhataja, sisearhitekt Seppo Paatero.

Tamme peamine eesmärk oli hankida materjali ülikooli õppetöö korraldusest. Stažeerimise lõppedes kirjutas ta üksikasjaliku aruande Soome sisearhitektuuri õppest, kirjeldades õppekavasid, vahendeid, ülesandeid ja õpitingimusi. Täpsem uurimisteema Soomes oli koolimööbel, koolide sisustamise ja projekteerimise lähtekohad ning sisustusdetailid. Lisaks ülikooli õppetöö jälgimisele ja märkmete tegemisele võttis ta aktiivselt osa ka õppetööst ning oli tudengite juhendaja.

Liikudes arhitektide ja sisearhitektide ringis oli Tammel võimalik tutvuda ka arhitektuuribüroode tööpraktikaga. Kõige tihedam kontakt tekkis tal Kirsti ja Erkki Helamaa arhitektuuribürooga, kus ta töötas ja teenis lisaraha.

Eesti arhitektuuriajaloos erandlikuks jäänud võimalus töötada ja õppida Soomes omandas Eesti sisearhitektuuri edasises kujunemises suunava tähenduse. Sõjajärgne Põhjamaade arhitektuur oli tollal kogu Euroopas tohutu tugev mõjutaja.

Vahetult enne Soome minekut valminud Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone sisekujundus ja mööbel on üks olulisemaid moodsa arhitektuuri objekte. Tamme stažeerimine seega pigem kinnistas varasemaid tõekspidamisi, sünteesis ja arendas neid, kuna pärast Soomest tulekut ei ole näha tema loomingus kardinaalset muutust.

Panus õppejõuna[muuda | muuda lähteteksti]

Tamm oli hinnatud, nõudlik ja autoriteetne õppejõud, kes muutis eriala õpetamise põhimõtteid, tõstes esikohale funktsionaalsuse. Väino Tamme mõjul sai Eestis ruumikujundusest sisearhitektuur. Tema lähenemine ruumile nihkus detailidelt üldisemale ruumimõjule, samuti tõi sisearhitektuuri uudse projekteerimiskultuuri ja probleemipüstituse.

Seni projektide visualiseerimiseks käibel olnud akvarellitehnika asemel võttis ta kasutusele must-valge graafilise tušijoonistuse, mille abil näidata ruumi perspektiivvaateid. Ka kasutusel olnud formaadis tegi ta kardinaalse muudatuse – senise A1 asemel hakkas tarvitama postkaardi suuruseid jooniseid.

Tema viis sisse ka esimesel kursusel järi ja tooli kavandamise traditsiooni, mis kestis pea 50 aastat, ja oli ka ise mööblikonstruktsioonidega seotud ainete juhendaja.[3]

Ta pani ERKI-s aluse modernismi funktsionaalset suunda edendavale tugevale ruumi- ja mööblikujunduse koolkonnale, niinimetatud Tamme koolile.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Väino Tamm oli 1960. aastatel üks tunnustatumaid sisearhitekte. Tema loomingus on tunda range ja minimalistliku Põhjamaade modrenismi mõjutusi, mis uute arhitektuurisuundadena tegeles funktsionaalsuse, vormi vaoshoituse ning ruumi üldise mõju ja sisearhitektuurse liigendusega.

Ta alustas sisearhitektina tööd 1950. aastate teisel poolel, kui valmis tema esimene projekt, milleks oli Tartu hotelli Park interjöörid ja mööbel.

Askeetlikuna on kujundatud Tallinna Pegasuse kohviku interjöör (1963, koos Leila Pärtelpoja ja Allan Murdmaaga), selle mööbli kavandamisel on olnud eeskujuks Alvar Aalto painutatud vineermööbel. Pegasuse toolidel on väga oluline roll eesti moodsa mööbli ajaloos. Raske lattrauast konstruktsiooni peale on painutatud kaks tumedaks peitsitud vineertahvlit, mis on omavahel lahus ja teineteise suhtes väikese nurga all, seljatoe ülemise viiendiku peal on vineere siduv metallklamber. Kohvik asus kolmel korrusel, esimesel oli garderoob, teisel ja kolmandal kohvikusaalid. Korruseid ühendava avatud metallkonstruktsiooniga keerdtrepi lõpetas Eesti esimene abstraktne kohvikuskulptuur – Edgar Viiese poleeritud alumiiniumist "Pegasus"[4]. Interjööri lihtne ja avar mulje oli saavutatud ühe seina moodustanud suure kardinateta aknaga, millest avanes vaade Niguliste kirikule ja Harju tänava haljasalale. Ruum oli valge ja avar, ilma liigendatud ruumisoppide või vaheseinteta. Moodsana mõjusid ka hallid krohvitud seinad, millel olid geomeetrilise korrapäraga paigutatud koonilised seinavalgustid, mille valgus oli suunatud seinale ja sealt peegelduvana tekitas maheda ja lummava mulje. Pegasusest sai oluline kultuuri sünni- ja tegevuspaik, mille interjööri nooruslikkus vastandus tugevalt teistele tollastele kohvikusisustustele.

Lakoonilised olid ka Tallinna restorani Gloria (1963, koos L. Pärtelpoja ja A. Murdmaaga), kohvik Tallinn (1967–1969, kaasautor Vello Asi) ja baar Karoliina (1968, kaasautor V. Asi). Vanalinna unikaalse disainiga kohvikutest kujunes 1960. aastatel tõeline sisustustrendide näitaja. Radikaalselt said ümberkorraldatud eelmistest aegadest säilinud funktsioonid kui ka ajaloole viitavad elemendid. Gloria kõige efektsemaks osaks sai elava muusikaga suur saal, millele andis erilise ilme linaluuplaatidest ripplagi oma nurgeliste valgustitega. Kohvikus Tallinn kasutati esialgsete, eritellimusel valmistatavate toolide asemel hoopiski Tartu Ülikooli põlengust säilinud pöögist painutatud ehtsaid Viini toole, mis oma ajaloolise kohvikutooli imagoga sobisid ideaalselt vanalinna interjööri. Toolidega sobisid hästi komplekti kavandatud väikesed kandilised lauad oma ümarjooneliste jalgadega. Modernse ilme lõi ühte seina kattev rõhtselt kinnitatud dekoratiivne laudis koos minimalistliku joonega nagidega. Muuseas, kohviku Tallinn kringlid ja muud kondiitritooted olid üle linna kuulsad. Nii kohviku Tallinn teisel korrusel asunud varietee lagi kui ka baari Karoliina veiniriiul olid moodustatud kalakombinaadist hangitud tühjade põhjata topside kokkukeevitamisel. Karoliina interjöör oli kõige ajaloolisema hõnguga – eksponeeritud paeseina ja võlvlaega ruum sai iidsete puude jämedatest pakkudest püstiseisulauad. Ruumi modernsus väljendus ühele seinale põranda lähedale paigaldatud kandilistes valgustites, mis seinale suunatud valgusega tekitas müstilise kuma.

Kurtna linnukasvatuse katsejaama (1967, Nõukogude Eesti preemia 1967; kõik koos Vello Asiga) interjöör on kui sissepööratud eksterjöör, milles korduvad nii materjalid kui ka vormid. Saalis on rõhutatud joonte vastassuunalist liikumist, mis tekib pinkide rivi, tellisseinte ja lae pikisuunaliste puitfermide koosmõjul. Ka mööbel mõjub arhitektuurselt. Sarnaselt Tuljakuga[5][6] on lagi pikitud sirgetes ridades ümarate vasksete kuplitega valgustitega. Põhjamaise mõjuna on ka materjalid looduslähedased: puit, vask, tellis, klaas. Astmelise laega ruumi olulisim vormija on valgus, mis koos sisearhitektuuriga annab saalile sakraalse ilme. Saalis seisis Riho Kulla abstraktne metallskulptuur. Hoone pälvis aastal 1967 Nõukogude Eesti preemia ning sai suureks imetlusobjektiks ja ekskursioonide sihtpunktiks. Tänaseks on peahoonest saanud hotell, säilinud on saali ja fuajee interjööride algsed viimistlusmaterjalid ning taastatud on kaminaruumi mööbel.

Vanemuise uue maja interjööride kavandamist alustas Väino Tamm koos Leila Pärtelpojaga, kuid viis lõpule koos Vello Asiga, kes liitus projektiga lõpupoole, kui Tamm viibis Soomes stažeerimas. Projekti ametlikuks autoriks jäi Tamm üksi, kuigi mitmes 1960.–1970. aastatel ilmunud raamatus on V. Asi siiski nimetatud kaasautoriks. Vanemuise 700 istekohaga teatrisaalis olid viimistlusmaterjalid valitud lähtuvalt akustilistest arvutustest. Ruumi suur kontrast tekkis heleda põranda, kunstmarmoriga kaetud seinte ja musta mööbli vahel, mille kohale kaardus kumer raabitslagi.

Tallinna projekteeritud hotell Viru oli Eesti 20. sajandi arhitektuuri ajaloos üks enim poleemikat ja diskussioone tekitanud uusehitis. Väino Tamme kujundatud olid hotelli vestibüülid, restoran ja varietee (1970–1972, koos Vello Asi ja Loomet Raudsepaga; Nõukogude Eesti preemia 1972). Hotelli kogu kavatis on Eesti 1970. aastate ilmekamaid internatsionaalse stiili näiteid. Kaasaegse interjöörina oli seal tunda Jaapani traditsioonilise ruumikujunduse mõjusid lakoonilisuse suunas, mis väljendusid eelkõige tühjas ruumis, mis sisaldas vaid esmatarbemööblit. Eeskujuks oli Arne Jacobseni Kopenhaageni Radisson SAS-i hotell, mis oma disainitud tuhatooside ja lauanõudega siin kahjuks ei teostunud, kuid sisearhitektuurne tervik suudeti sellegi poolest luua ühtlase tasemega.

Olemasolevat kujundust pieteeditundega arvestades on lahendatud Estonia teatri rekonstruktsioon (1975).

Viimase tööna valmisid Pirita purjespordikeskuse interjöörid (1980, koos V. Asi, Leo Leesaare, Juta Lemberi ja Aulo Padariga).

Väino Tamm on avaldanud artikleid ruumikujundusteooria kohta, peamiselt almanahhis "Kunst ja Kodu".[1]

Mainimata ei saa jätta Vello Asiga ligi kolmkümmend aastat kestnud koostöö olulisust, mille jooksul valmisid mitmed märgilised objektid ning aastakümneid koolitati koos ka noori sisearhitekte.

Projekte[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hotelli Park mööbel ja osaline sisekujundus, Tartu, 1955
  • Mööblikavandid tehase Puit seeriatoodanguks, 1956
  • Eramu Aegviidus (enda maja), 1957–1969
  • Fašismiohvrite monumendi arhitektuurne lahendus, Tartu, 1958 (valmis 1964, skulptor E. Rebane)
  • Mööbel Balti vabariikide mööblinäitusel, 1959
  • Tartu Riikliku Ülikooli klubi sisekujundus, Tartu, 1959
  • Eesti NSV Kunstifondi Tartu osakonna kaupluse sisekujundus ja mööbel, 1959
  • Tartu Riikliku Ülikooli Kääriku spordibaasi peahoone ja ühiselamu sisekujundus ning mööbel, 1960
  • Kohtla-Järve kohviku sisekujundus, 1962
  • Loominguliste liitude klubi (Kunstiklubi ehk KUKU klubi) sisekujundus, 1963 (kaasautor A. Murdmaa)
  • Kohviku International sisekujundus ja mööbel, Moskva, 1963 (teostamata)
  • Hotelli International sisekujundus ja mööbel, Moskva, 1963 (kaasautor A. Murdmaa) (teostamata)
  • Kohviku Pegasus sisekujundus ja mööbel, Tallinn, 1963 (kaasautorid L. Pärtelpoeg, A. Murdmaa)
  • Hotelli Tallinn hotellitubade sisekujundus ja mööblikavandid, 1963 (kaasautor A. Murdmaa)
  • Restorani Gloria sisekujundus, Tallinn, 1963 (kaasautorid L. Pärtelpoeg ja A. Murdmaa)
  • TPI uue õppehoone sisekujundus ja auditooriumi mööbel, Tallinn, 1964 (kaasautor L. Pärtelpoeg)
  • NSV Liidu Kirjanike Klubi, Moskva, 1964 (kaasautor A. Murdmaa)
  • Kohvik Moskva, Tallinn, 1965 (kaasautor H. Karro)
  • Pärnu teatri saalimööbel, 1965–67 (kaasautor V. Asi)
  • Teatri ja kontsertisaali Vanemuine sisekujundus ja mööbel, Tartu, 1965–67, 1970 (alustatud koos L. Pärtelpojaga, osaline kaasautor V. Asi)
  • Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastuvõturuumide mööbel ja osaline sisekujundus, 1965
  • Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ametiruumide sisekujundus ja mööbli eskiis, 1966
  • Eesti NSV Ehitusministeeriumi ametiruumide sisekujundus ja mööbli eskiisid, 1966
  • Eesti NSV Riikliku Kirjastuskomitee ametiruumide sisekujundus, 1966
  • Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi uusehitise sisekujundus, 1966–67 (kaasautorid V. Asi, L. Pärtelpoeg)
  • Kohviku Tuljak sisekujundus ja mööbel, Tallinn, 1966 (kaasautor V. Asi)
  • Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone sisekujundus ja mööbel, 1967 (kaasautor V. Asi)
  • Kohvik Tallinn, Tallinn, 1967–69 (kaasautor V. Asi)
  • Baar Karoliina, Tallinn, 1968 (kaasautor V. Asi)
  • Hotelli Viru interjöörid, Tallinn, 1968–1972 (kaasautorid V. Asi, Taevo Gans, Mait Summatavet1 ja L. Raudsepp)
  • Eesti Raadio administratiivhoone sisekujundus, Tallinn, 1970 (põhiautor Aate-Heli Õun)
  • Vabariikliku Kliinilise Haigla konverentsisaali sisekujundusprojekt ja mööbel, Tallinn, 1972
  • Teater Estonia, 1973 (kaasautor V. Asi)
  • NSV Liidu Kunstifondi Eksportsalongi sisekujundusprojekt, 1975 (kaasautor V. Asi)
  • Pirita purjespordikeskuse jahtklubi ja pressikeskuse sisekujundus, Tallinn, 1975–80 (kaasautorid V. Asi, L. Leesar, J. Lember ja A. Padar)
  • Teatri Vanemuine väikese maja sisekujundus, Tartu, 1975
  • Jahimeeste Seltsi presiidiumi ruumide interjöör, Tallinn, 1981 (kaasautor V. Asi)
  • ERKI ruumi- ja mööblikujunduse kateedri õppehoone, Nooruse 11 (praegune Suur-Kloostri), Tallinn, 1983–84 (kaasautorid V. Asi ja L. Leesaar)

Raamatukujundusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Arvi Siig. Vaikuse tähtkuju, Eesti Raamat 1973
  • Arvi Siig. Murdeajastu, Eesti Raamat 1976
  • Almanahh Kunst ja Kodu kaanekujundused: 3/1960, 2/1963, 1/1966

Võistlusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1954 Tüüpkorteri mööbli vabariikliku võistluse II preemia
  • 1958 Üleliidulise mööblivõistluse II preemia
  • 1960 ETKVL kohvikute ja restoranide tüüpmööbli võistluse I preemia

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1967 Eesti NSV teeneline arhitekt
  • 1967 Nõukogude Eesti preemia Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone eest (kaasautor Vello Asi)
  • 1970 medal "Eeskujuliku töö eest"
  • 1972 Nõukogude Eesti preemia Viru hotelli projekteerijate kollektiivis
  • 1980 Eesti NSV Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni aastapreemia Pirita Purjespordikeskuse eest

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa Leelo-Helgi Tamm oli filoloog[7], lapsed on Pille Lausmäe (sündinud 23. aprill 1958, samuti sisearhitekt; sisearhitekt Ville Lausmäe ema) ja Kalevi Tamm.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Peatoimetaja Eller, Mart-Ivo 1996: Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn
  2. Jagodin, Karen 2007: Tamm ja Asi. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn. 6
  3. Jagodin, Karen 2007: Tamm ja Asi. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn. 10
  4. "FOTO Edgar Viiese "Pegasus"".
  5. "Mart Kalm Tuljakust".
  6. "FOTO kohvik Tuljak interjöörist".
  7. Haudi kalmistute register. Kultuuriloolised hauad

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]