Lahesõda

Allikas: Vikipeedia

Lahesõda oli konflikt Iraagi ja koalitsioonivägede vahel ajavahemikul 2. august 1990 kuni 28. veebruar 1991. 2. augusti hommikul 1990. aastal tungisid Iraagi rahvusväeosad Kuveiti ja annekteerisid riigi.[1]. ÜRO käivitas selle peale operatsiooni „Kõrbekilp“ (Desert shield), et Iraagi väed ei vallutaks Kuveidi naftarikast naabrit Saudi Araabiat. USA ja tema liitlased vabastasid Kuveidi 1991. aastal operatsiooni "Kõrbetorm" (Desert storm) käigus.

Sõja eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iraani-Iraagi sõja tulemusena oli Iraak suurendanud oma vägesid 240 000 mehelt 1,2 miljonini.[2] Samuti oli riik suurendanud välisvõlga 50,5 miljardi dollarini, mis ületas SKT-d (sisemajanduse kogutoodang) kolm korda. Üks võlausaldajaid oli ka Kuveit 14 miljardi dollariga. Lisaks sellele oli väldanud kauaaegne piiritüli, mis oli alguse saanud juba Osmanite riigi valitsusajast selles piirkonnas.[3] Need asjaolud mängisid rolli kaheaastase pausi vältel, mis jäi Iraani-Iraagi sõja ja Kuveidi okupeerimise vahele. Kuveidi kriis 1990. aastal oli eelnenud saja aasta kestel juba kolmas kriis. Esimene oli toimunud 1897. aasta juulis ja teine 1969. aasta juunis. Lisaks neile kahele oli olnud veel „poolkriis“ (Semi crisis) 1939. aasta märtsis. Kõik see eskaleeris Iraagi ja Kuveidi vahelist konflikti. [4]

Konflikti algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. augusti 1990 hommikul okupeerisid Iraagi rahvusväeosad Kuveidi. Sellele vastas ÜRO operatsiooniga „Kõrbekilp“. 7. augustil algas USA vägede liikumine konfliktipiirkonda. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid 660 ja 662 mõistsid hukka Iraagi invasiooni Kuveiti ja nõudsid kohest annekteerimise lõpetamist ja väeosade väljaviimist Kuveidi territooriumilt. 20. augustil kirjutas president George H. W. Bush alla rahvusliku turvalisuse direktiivile nr 45 "USA poliitika vastuseks Iraagi invasioonile Kuveiti“. See direktiiv sõnastas USA eesmärgid ja sisaldas nõudeid Iraagile, näiteks "nõuame kohest, täielikku ja tingimusteta Iraagi vägede väljaviimist ning Kuveidi legitiimse valitsuse taastamist". Sõda algas 17. jaanuaril 1991, kui koalitsiooniväed korraldasid massiivse pommitamise.[5]

Koalitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Afganistan 300 sõdurit.
Austraalia 4 sõjalaeva.
Bahrein 400 sõdurit ja 36 lennukit.
Bangladesh 6000 sõdurit.
Belgia 5 laeva ja 6 Hercules C130 kaubalennukit.
Suurbritannia 43 000 sõdurit, 13 laeva, 168 tanki, 300 soomusautot ja 70 hävitajat .
Kanada 2 laeva, 12 C130 kaubalennukit, 24 Hornet CF-18 pommitajat ja 1 välihaigla.
Tšehhoslovakkia 200 keemiarelvade eksperti.
Egiptus 40 000 sõdurit, nende seas 5000 erivägede langevarjurit.
Prantsusmaa 18 000 sõdurit, 60 lahinglennukit, 120 helikopterit, 40 tanki ja 8 laeva.
Saksamaa 500 sõdurit.
Honduras 150 sõdurit.
Ungari 1 meditsiiniline üksus.
Itaalia 7 laeva ja 10 Tornado hävitajat.
Kuveit täpsed andmed teadmata, kuid vähemalt 15000 sõdurit ja 2 raketipaati.
Uus-Meremaa 50 meditsiinitöötajat ja 2 C130 kaubalennukit.
Nigeeria 500 sõdurit.
Poola 1 haiglalaev.
Katar 1 eskadrill Mirage F-1 hävitajaid.
Rumeenia 180 keemiasõja eksperti.
Saudi Araabia 118 000 sõdurit, 550 tanki ja 180 lennukit.
Lõuna-Korea 5 C130 kaubalennukit ja 1 meditsiiniüksus.
Süüria 17 000 sõdurit ja 300 T-62 tanki.
Araabia Ühendemiraadid 40 000 sõdurit, 80 lennukit ja 200 tanki.
USA 540 000 sõdurit, 6 lennukikandjat, allvelaevad, 4000 tanki, 1700 helikopterit ja 1800 lennukit.[6]

Suuremad lahingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koalitsiooniväed korraldasid üle saja tuhande missiooni, kasutades selleks üle 88 tonni laskemoona. Pommitamiste käigus hävitati mitu sõjalist ja tsiviilsihtmärki. Iraagi valitsusel oli plaan, et nende ründamise korral ründavad nemad rakettidega Iisraeli, mida ka tehti. Iraagi rünnakutes Iisraelile hukkus kaks inimest ja vigastada sai 230 inimest. See on suhteliselt väike arv, arvestades, et Iraak saatis teele 42 raketti. Et kaitsta Iisraeli kodanikke Iraagi rakettide eest, lähetas USA Iisraeli (Patriot) rakettidega varustatud õhutõrjekompaniid.

29. jaanuaril ründasid Iraagi jõud Saudi Araabia linna Khafji ning okupeerisid selle. Khafji lahing kestis kaks päeva, kuni Saudi Araabia Katari ja koalitsiooni väeosad lõid Iraagi väed linnast välja. Mõlemad pooled kandsid raskeid kaotusi nii personali kui ka varustuse osas.

Sõjalised uuendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

GPS-i kasutuselevõtu tõttu ei pidanud koalitsiooniväed kasutama traditsioonilist sõjatehnikat. Enam ei olnud vaja loota teedele, vaid koostööle õhuluurega. Nõnda teadsid nad alati, kus on vaenlane. Sellise uuenduse kaasabil võitsid nad lahinguid pigem manööverdades kui võideldes.

Tähtsat rolli mängisid ka täpsusrelvad nagu näiteks rakett AGM-130. Uus tehnika võimaldas tekitada suuri kahjusi sõjaväeobjektidele ja samal ajal minimeerida kahjustusi tsiviilrajatistele. Juhitavaid rakette kasutati üha rohkem ja need moodustasid umbes 7,4% kõikidest rakettidest, mis tulistati Iraagi militaarobjektide pihta.

Inimkaotused[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA: 148 lahingsurma ja 145 lahinguvälist, nende seas 15 naist.

Iraak: umbes 35000 ohvrit, nende seas 15000 sõdurit.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.gwu.edu/~nsarchiv/NSAEBB/NSAEBB39/
  2. Hiro, & Tenney. (2003). Desert Shield to Desert Storm: The Second Gulf War
  3. (Hiro & Tenney, 2003)
  4. Hiro, & Tenney. (2003). Desert Shield to Desert Storm: The Second Gulf War
  5. http://www.defense.gov/news/newsarticle.aspx?id=45404
  6. http://www.desert-storm.com/War/nations.html