Petseri klooster

Allikas: Vikipeedia
Petseri klooster

Petseri klooster (vene Псково-Печерский монастырь, Pihkva-Petseri klooster) on õigeusu mungaklooster Petseri linnas. Pühapaik on läbi aegade olnud Setumaa traditsiooniline vaimne keskus ja palverännaku sihtkoht.

Kloostri ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kloostri asutamise ajaks peetakse 1473. aastat, mil pühitseti sisse Jumalaema Uinumise peakirik, – koobaskirik, mille praegune fassaad pärineb 18. sajandist. Klooster tekkis jõekese orgu looduslike koobaste kohale liivakivipaljandis (nende järgi on see saanud ka oma nime: Печеры tähendab koopaid), kus juba alates 14. sajandi lõpust olid elanud erakmungad.[1] Kloostri asutajaks peetakse Tartu preestrit Joanni (munganimega Joona). Kloostri ümber kujunes aja jooksul asula (possaad), hilisem Petseri linn.

Vanem, koobaskloostri osa, mille sissepääsu kohal olnud pärimuse kohaselt kunagi kiri Богом зданная пещера (Jumalast antud koobas), koosneb Jumalaema Uinumise koobaskirikust, mida ümbritseb galeriikäik, ning lähemast koobastikust, kus asuvad Petseri vagade Markuse, Joona, Lazari (Laatsaruse) ja ema Vassa säilmed ja mis jätkub seitsmest käigust koosneva nekropoliga, Kristuse Ülestõusmise koobaskiriku ja kabeliga.

Klooster ehitati ulatuslikumalt välja 16. sajandi keskpaigas kloostriülem Korneliuse (Kornili) ajal (15291570), kes suri märtrisurma tsaar Ivan IV käe läbi. Liivimaa sõja alguses (15581565) rajati kloostri ümber müürid ning see muutus tähtsaks kaitserajatiseks, hoolimata sellest, et klooster asub orus, mis muutis selle kaitsmise küllaltki keerukaks. 16. ja 17. sajandil piirasid kloostrit korduvalt nii poolakad kui ka rootslased, kuid vallutada suutis selle ainult Poola kuningas Stefan Bathory (1581. aastal). Kloostrit kindlustati viimati Põhjasõja ajal, mil kloostri ümber rajati bastionid. Seejärel kaotas klooster sõjalise tähtsuse, sest Setumaa muutus piirialast Venemaa keisririigi sisepiirkonnaks.

Kloostri rajatiste hulka kuuluvad: Jumalaema Uinumise koobaskirik (Успенская пещерная церковь), Miikaeli peakirik (Михайловский собор), Issanda Templisseviimise kirik (Сретенская церковь), Sakristei (Ризница), Nikolai väravakirik (Церковь Николы Вратаря), Suur kellatorn (Большая звонница), kloostri müürid ja tornid.

Eesti Vabadussõja järel läks Petseri klooster Eesti koosseisu. Tänu sellele mungakloostrit 1920.1930. aastatel ei suletud, erinevalt Nõukogude Liidu alale jäänud õigeusu kloostritest. Kloostri nime küll ametlikult ei kasutatud, see tegutses kristliku tööühingu nime all.[2] Saksa okupatsiooni ajal asus kloostris Petseri Gümnaasium, sest koolimajas oli laatsaret. 1944. aasta halduspiiride muutmise järel läks klooster Eesti NSV alt Vene NFSV alla ja on praegu de facto Venemaa territooriumil.

Peko ja Petseri pühapaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lauluema Anne Vabarna loodud regivärsilise eepose Peko nimikangelane, setude kuningas ja prohvet Peko, on muuhulgas koopaerak, kes käib liivakoopas üksi paastumas ja palvetamas. Elupäevade lõpule jõudes tulevad talle surmamõtted ja ta palub seppadel taguda oma küljeluu koopia, mis jääks pärast tema surma rahvale mälestuseks. Rauast küljeluu peab valmis saama selleks ajaks, kui tema koopa kohale ehitatakse klooster. Essu (Jeesus) ja Maarja saadavad Pekole unenäo, mis näitab tulevikku. Nüüd peab Peko rahvale mäejutluse, kus ta ennustab tulevasi sündmusi. Kui rahvas on ära läinud, lööb Peko oma kiiora (tammepuust sõjanuia) maasse. Kiiorast kasvab tammepuu, selle okstesse lendavad linnud ja Peko jutlustab neile. Tammega hüvasti jättes ütleb Peko, et tamm peab seal seisma kuni maailma lõpuni. Siis läheb Peko oma koopasse magama ja jääb igavesse unne. Koopa kohale ehitatakse Petseri klooster.[3]

Kloostriülemate loend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iguumenid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arhimandriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • hiljemalt 1611–1616 Joakim
  • 1617–1621 Antoni (I)
  • 1621–1627 Joasaf (I)
  • 1627–1634 Iiob
  • 1634–1639 Porfiri
  • 1639–1643 Rafail
  • 1643–1650 Makari
  • 1650–1656 Mitrofan
  • 1656–1663 Zossima
  • 1663–1669 Gerassim
  • 1669–1682 Paissi
  • 1682–1686 Ioasaf (II)
  • 1686–1699 Paissi (II)
  • 1699–17?? Kornili (Kornelius) (II)
  • 1706–17?? Aaron
  • 1711–1724 Feodossi
  • 1724–1726 Markell
  • 1726–1729 Filaret
  • 1730–1731 Venjamin
  • 1731–1732 Kirill
  • 1732–1745 Ignati
  • 1746–1753 Gennadi
  • 1753–1785 Jossif
  • 1785–1792 Varlaam
  • 1792–1800 Petr
  • 1800–1835 Venedikt
  • 1835–1844 Antoni (II)
  • 1845–1850 Antoni (III)
  • 1850–1856 Nikon (II)
  • 1856–1864 Apollos
  • 1864–1868 Feognost
  • 1868–1882 Pavel
  • 1882–1885 Nafanail
  • 1885–1890 Pavel
  • 1890–1894 Innokenti
  • 1894–1906 Mefodi
  • 1906–1914 Nikodim
  • 1914–1917 Avgustin
  • 1917–1918 Aleksandr
  • 1919–1920 Arkadi
  • 1920–1932 Ivan (Joann) (Bulin)
  • 1932–1940 Nikolai (Leisman)
  • 1940–1941 Parfeni (Šatinin)
  • 1941–1944 Pavel (Gorškov)
  • 1944–1946 Agafon (Bubits)
  • 1946 Nikon (Miko)
  • 1946–1947 Nektari (Grigorjev)
  • 1947–1949 Vladimir (Kobets)
  • 1949–1953 Pimen (Izvekov)
  • 1954–1956 Sergi (Gavrilov)
  • 1956–1959 Avgustin (Sudoplatov)
  • 1959–1975 Alipi (Voronov)
  • 1975–1988 Gavriil (Stebljutšenko)
  • 1988–1992 Pavel (Ponomarjov)
  • 1992–1995 Roman (Žerebtšov)
  • alates 1995. aastast Tihhon (Sekretarjov)

Kloostri vaateid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Helen Bome. Sacred image as a local patron? The icon of St Nicholas of Mozhaisk in the Petseri Monastery in Setu folklore Folklore, (2006) vol 34, lk 76.
  2. Kloostri müüride taga. Esmaspäev, 1. detsember 1930, nr. 48, lk 3.
  3. Peko. Setu rahvuseepos. Toimetanud Paul Hagu ja Seppo Suhonen, saatesõna kirjutanud Paul Hagu. Kuopio: Snellmann-Instituutti, 1995. - 224 lk. ISBN 9518421668

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Karp Tiisik [autori nimi raamatus märkimata]. Pihkwa Petseri Klooster. Tallinn:[s. n.], 1889. - 15 lk.
  • Aleksander Möldroo. Petseri klooster sõnas ja pildis. [Autori illustratsioonid; tekst eesti, saksa ja vene keeles]. Petseri: A. Möldroo, 1937. - 30 lk.
  • Hanno Kompus. Das Kloster zu Petseri. Loodushoiu- ja Turismi-Instituut, [Tallinn?]: "Töökool", 1940. - 16 lk. (Sama inglise keeles: The monastery of Petseri. [Tallinn]: Koolitarvete- ja Kirjastusühing "Töökool", 1940. - 16 lk.)
  • Vana Petseri : ehitised ja inimesed : [postkaarte ja fotosid Sven Karjahärmi jt. kogudest] = Старые Печоры : здания и люди : [фотографии из собрания Свена Карьяхярма и др.] = Old Pechory : buildings and people : [postcards from Sven Karjahärm collection etc.]. Koostanud Toomas Karjahärm. - [Tallinn]: Argo, c2006 - 155 lk. ISBN 9789949415748 (köites), ISBN 9949415748 (köites)
  • Arhimandriit Tihhon (Ševkunov). Mittepühad pühakud ja teised jutustused. Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk. [Tallinn]: Tänapäev, c2013 - 410 lk. ISBN 9789949273546 (köites)
  • Mare Piho. Petseri – 20. saj väike Euroopa linn. - [Tallinn]: Tänapäev, 2013. - 216 lk. ISBN 9789949273928 (köites)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


57.8102777927.61472223