Petseri klooster

Allikas: Vikipeedia
Petseri klooster

Petseri klooster (vene Псково-Печерский монастырь, Pihkva-Petseri klooster) on õigeusu mungaklooster Petseri linnas. Kloostrit võib pidada Setumaa traditsiooniliseks vaimseks keskuseks.

Kloostri ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kloostri rajamise ajaks peetakse 1473. aastat, mil sisse pühitseti Jumalaema Uinumise peakirik, mille praegune fassaad pärineb 18. sajandist. Klooster rajati looduslike liivakoobaste kohale (nende järgi on see ka saanud oma nime, Печеры tähendab koopaid), kus juba varem oli elanud erakmunk Markus. Kloostri rajajaks peetakse preester Joonat (ilmikunimega Joann).

Klooster ehitati ulatuslikumalt välja 16. sajandi keskpaigas kloostriülem Korneliuse (Kornili) ajal (15291570), kelle tappis legendi kohaselt tsaar Ivan IV. Liivi sõja alguses (15601565) rajati kloostri ümber müürid ning see muutus oluliseks kaitserajatiseks, hoolimata sellest, et klooster asub orus, mis muutis selle kaitsmise küllaltki keerukaks. 16. ja 17. sajandil piirasid kloostrit korduvalt nii poolakad kui ka rootslased, kuid selle suutis vallutada ainult Poola kuningas Stefan Bathory (1581. aastal). Kloostrit kindlustati viimati Põhjasõja ajal, mil kloostri ümber rajati bastionid. Seejärel kaotas klooster sõjalise tähenduse, sest Setumaa muutus piirialast Venemaa keisririigi sisepiirkonnaks.

Eesti Vabadussõja järel läks Petseri klooster Eesti koosseisu. Tänu sellele mungakloostrit 1920.1930. aastatel ei suletud, erinevalt Nõukogude Liidu alale jäänud õigeusu kloostritest. Kloostri nime ametlikult ei kasutatud, tegutses kristliku tööühingu nime all[1]. Kloostris tegutses "salajane kloostri päästekomitee[2]". Saksa okupatsiooni ajal asus kloostris Petseri Gümnaasium, sest koolimajas oli laatsaret. 1944. aasta piirimuudatuste järel läks klooster Eesti NSV alt Vene NFSV alla ja on praegu Venemaa territooriumil.

Kloostriülemate loend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iguumenid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arhimandriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • hiljemalt 1611 – 1616 Joakim
  • 1617—1621 Antoni (I)
  • 1621—1627 Joasaf (I)
  • 1627—1634 Iiob
  • 1634—1639 Porfiri
  • 1639—1643 Rafail
  • 1643—1650 Makari
  • 1650—1656 Mitrofan
  • 1656—1663 Zosima
  • 1663—1669 Gerassim
  • 1669—1682 Paissi
  • 1682—1686 Ioasaf (II)
  • 1686—1699 Paisi (II)
  • 1699 Kornelius (II) (Kornili)
  • 1706 — ? Aaron
  • 1711—1724 Feodossi
  • 1724—1726 Markell
  • 1726—1729 Filaret
  • 1730—1731 Venjamin
  • 1731—1732 Kirill
  • 1732—1745 Ignati
  • 1746—1753 Gennadi
  • 1753—1785 Jossif
  • 1785—1792 Varlaam
  • 1792—1800 Petr
  • 1800—1835 Venedikt
  • 1835—1844 Antoni (II)
  • 1845—1850 Antoni (III)
  • 1850—1856 Nikon (II)
  • 1856—1864 Apollos
  • 1864—1868 Feognost
  • 1868—1882 Pavel
  • 1882—1885 Nafanail
  • 1885—1890 Pavel
  • 1890—1894 Innokenti
  • 1894—1906 Mefodi
  • 1906—1914 Nikodim
  • 1914—1917 Avgustin
  • 1917—1918 Aleksandr
  • 1919—1920 Arkadi
  • 1920—1932 Ivan (Bulin) (Joann Bulin)
  • 1932—1940 Nikolai (Leisman)
  • 1940—1941 Parfeni (Šatinin)
  • 1941—1944 Pavel (Gorškov)
  • 1944—1946 Agafon (Bubits)
  • 1946 Nikon (Miko)
  • 1946—1947 Nektari (Grigorjev)
  • 1947—1949 Vladimir (Kobets)
  • 1949—1953 Pimen (Izvekov)
  • 1954—1956 Sergi (Gavrilov)
  • 1956—1959 Avgustin (Sudoplatov)
  • 1959—1975 Alipi (Voronov)
  • 1975—1988 Gavriil (Stebljutšenko)
  • 1988—1992 Pavel (Ponomarjov)
  • 1992—1995 Roman (Žerebtšov)
  • alates 1995. aastast Tihhon (Sekretarjov)

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kloostri müüride taga. Esmaspäev, 1. detsember 1930, nr. 48, lk. 3.
  2. Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 11. detsember 1930, nr. 146, lk. 2.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

57.8102777927.61472223