Lavrenti Beria

Lavrenti Beria

Sünniaeg	29. märts 1899
Sünnikoht	Merheuli, Abhaasia
Surmaaeg	23. detsember 1953
Erakond	VSDTP/VK(b)P/ÜK(b)P/NLKP
Amet	Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitja Gruusia Tšekaa esimehe asetäitja Taga-Kaukaasia SNVFL Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitja Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimees Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretär NSV Liidu SARKi rahvakomissari 1. asetäitja NSV Liidu SARKi rahvakomissar NSV Liidu RKN esimehe asetäitja NSV Liidu MN esimehe asetäitja NSV Liidu siseminister
Õppeasutus	Bakuu Mehhanika-ehituskool

Lavrenti Pavlovitš Beria (gruusia ლავრენტი ბერია, vene Лаврентий Павлович Берия; 29. märts(17.vkj) 1899 Merheuli, Abhaasia – 23. detsember 1953 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, NSV Liidu marssal (1945) ja üks Jossif Stalini lähemaid kaastöölisi Nõukogude Liidu juhtkonnas.

Tema isikut ja tegevust on hinnatud väga vastuoluliselt. Nikita Hruštšov tegi temast peamise vastutaja Stalini-aegsete kuritegude eest, kujundades temast põhisüüdlase kõigi nõukogude võimu ja repressioone toetanud ja läbiviinud parteijuhtide asemel, hiljem aga on tema tegevuse kohta (1953. aastal pärast Stalini surma) avaldatud ka märksa positiivsemaid arvamusi.

Noorus

Beria sündis Suhhumi lähedal megreli talupoja perekonnas, pärast Suhhumi algkooli lõpetamist kiitusega jätkas õpinguid ja läks 1917. aastal Bakuusse Mehhanika-ehituskooli, mille lõpetas 1919. aastal arhitekt-ehitaja haridusega. Õppetöö kõrvalt töötas Nobeli perekonna (Alfred ja Ludvig Nobeli venna) Robert Nobeli naftatöötluskompanii peakontori praktikandina. Samal ajal asus ta poliitilisse tegevusse liitudes sotsiaaldemokraatlikusse liikumisse. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni märtsikuus liitus VSDT(b)P parteiga. 1917. aasta juuni-detsember viibis Rumeenia rindel hüdrotehniliose salga tehnik-spetsialistina. Pärast naasmist Bakuusse, töötas Bakuu Tööliste Saadikute Nõukogu sekretariaadis.

1918. aastal pärast Aserbaidžaani okupeerimist Osmani impeeriumi vägede poolt töötas Kaspia ühistu Valge linn kontoritöötajana, ning tegi koostööd illegaalse kommunistliku liikumisega. Pärast 1918. aasta lõpus Aserbaidžaanis kehtestatud Aserbadžaani demokraatliku Musavat Partei valitsust asus Aserbaidžaani K(b)P KK teadmisel Aserbaidžaani Vabariigi Riikiku Kaitsekomitee vastuluure teenistusse 1919. aasta sügisel.

1920. aasta aprillis suunati kommunistliku partei poolt Gruusiasse, kus tegeles poliitilise agitatsiooniga Gruusia sotsiaaldemokraatliku (menševike) Gruusia Demokraatliku Vabariigi valitsuse vastu VK(b)P Kaukaasia kraikomitee volinikuna. Vahistati Gruusia võimude poolt Tiflises koheselt ning saadeti Gruusiast välja. Kuid suunati uuesti Vene FSNV esindusse Lakerbai (Лакербай) valenime all, kus töötas koos esinduse juhi Sergei Kiroviga, 1920. aasta maikuus vahistati uuesti ning asus Kutaissi vanglas kuni väljasaatmiseni Aserbaidžaani.

1920. aasta augustis määrati Lavrenti Beria Aserbaidžaani K(b)P KK Asjadevalitsejaks ja Kodanluse vara ekspropiteerimise ja tööliste olukorra parandamise erakorralise komisjoni vastutavaks sekretäriks.

Taamal vasakul Jossif Stalin. Fotol paremal on Beria ja tema süles noor Svetlana Stalina (ka Alliljujeva, hiljem Lana Peters). Beria taga istub Abhaasia kommunist Nestor Lakoba.

Tegevus Kaukaasia julgeolekuasutustes

1921. aasta aprillist määrati Beria Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülema asetäitjaks.

1921. aasta maikuust Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülemaks ja Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitjaks.

1922. aastast Gruusia Tšekaa Salajas-Operatiivteenistuse ülema asetäitjaks ja Gruusia Tšekaa esimehe asetäitjaks.

1926. aasta märtsist määrati ta Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV ühendava Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitjaks ning sama aasta detsembrist juba Jossif Stalini naisevenna Stanisław Redensi asemel Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimeheks. Samaaegselt oli ta ka alates 1927. aasta aprillist Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar.

Karjäär nõukogude riigi ja parteiaparaadis

1931. aasta oktoobrist määrati Lavrenti Beria ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee II sekretäriks; 1932. aasta oktoobrist määrati ta ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretäriks. (Gruusia NSV-s Gruusia KP KK I sekretäriks).

Tegevus NSV Liidu siseasjade rahvakomissarina

1938. aastal sai Beriast NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juht ning Stalini üks suuremaid pikaajalisi soosikuid. Tema ülesandeks jäi Suure Terrori lõpetamine ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi eksjuhi Nikolai Ježovi ja tema soosikute kõrvaldamine.

Samas ei valanud Beriast sugugi vähem verd ka Stalini teised lähedased isikud, sealhulgas ka Nikita Hruštšov, kes juhtis Ukraina NSV-d Ukraina K(p)P esimese sekretärina ja lasi Terrori ajal represseerida ja hukata sadu tuhandeid inimesi.

5. märtsil 1940 peale Gestapo–NKVD kolmandat konverentsi Zakopane's, saatis ta kirja Stalinile, kus otsustati ära muuhulgas Poola sõjavangide saatus - vaata Katõni massimõrv.

3. veebruaril 1941. aastal eraldati NSV Liidu siseasjade RK allunud riiklikud julgeoleku ja sisejulgeolekustruktuurid ja L. Beria jäi siseasjade RK ning määrati ka NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitjaks. Esimehe asetäitjana kureeris Beria NSV Liidu SARKi, RJRK, Metsatööstuse RK, Värviliste metallide RK, Naftatööstuse RK ja Jõelaevanduse RK tööd (mille tööjõuks olid enamikus NKVD laagrites kinnipeetavad).

Tegevus Teise maailmasõja ajal

Teise maailmasõja ajal tõusis ta Nõukogude võimuhierarhia ladvikusse, temast sai - jäädes ühendatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks ka Riikliku Kaitsekomitee liige, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe (Stalini) asetäitja, sõjatööstuse juht ning lõpuks ka nõukogude tuumapommi loomise eest vastutaja.

Sõja järel jäi Beria oma julgeolekujuhi tööst ilma (tema asemele tuli Viktor Abakumov) kuid jäi NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ning ka Poliitbüroo liikmena jäi ta siiski NSVL-i üheks olulisemaks juhiks. Lisaks sellele asus ta pärast aatomipommi valmimist juhtima ka vesinikupommi väljatöötamist. Beria teened tuumapommi loomisel tulenevad peamiselt oskuses organiseerida NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Erikomitee juhina tööstusspionaaži abil Ameerika Manhattani projektist ja Suurbritannia Tube Alloys tuumauuringutest olulist teadus-tehnilise luureinfo hankimist.

Tegevus pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal

Vahetult enne Jossif Stalini surma tekkisid Berial temaga vastuolud, peamiselt seetõttu, et Stalin kartis Beria võimu liigset suurenemist ning ei soovinud temast oma järglast. Seetõttu püüdis ta Beriat mässida fiktiivsetesse megreelide ja arstide süüasja vandenõudesse. Siiski polnud Beria hävitamine tema otsene eesmärk, vaid esmajoones püüdis Suur Juht hävitada Vjatšeslav Molotovi ja Anastass Mikojani. Beriat kavatses ta ilmselt veel mõnda aega kasutada. Sellegipoolest kahtlustatakse Beriat mõnikord Stalini tapmises.

1953. aastal, pärast Stalini surma, sai Beriast koos Nikita Hruštšovi ja Georgi Malenkoviga nn "kollektiivse juhtkonna" liige ehk Nõukogude Liidu tegelikke juhte. Just tema initsiatiivil viidi läbi radikaalseid reforme riigi sise- ja välispoliitikas.

Lavrenti Beria ümberkorralduskavad

Lavrenti Beria initsiatiivil alustati kohe pärast Stalini surma (5. märtsil) GULAGi kinnipidamiskohtades viibivate süüdimõistetute arvu vähendamist, kuid 27. märtsil 1953 NSV Liidu Siseministeeriumi esildise alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poolt välja antud amnestia kohaselt vähendati karistusaega ning vabastati ainult kinnipeetud, kelle karistusajad olid lühiajalised (vähem kui 5 aasta vabaduskaotust), kuna aga poliitiliste "süütegude" eest §58 alusel süüdimõistetud olid pika karistusajaga, siis laienes amnestia põhiliselt kriminaalkuritegude eest süüdimõistetutele.

 Pikemalt artiklis 1953. aasta amnestia

4. aprillil 1953. aastal andis Lavrenti Beria NSV Liidu siseministrina välja (järjekorranumbrita) käskkirja "Kinnipeetute suhtes sunni- ja füüsiliste mõjutustemeetmete keelamisest".

Sisepoliitikas taotles ta punaimpeeriumi uute alade (Eesti, Läti, Leedu, Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina) suhtes senisest erineva kaadripoliitika rakendamist, soovides seal ametisse seada kohalikku päritolu riigiametnikke, samuti hakkas ta välja töötama kavasid iga liiduvabariigi rahvusliku eripära rõhutamiseks. Beria arvates pidid need meetmed rahvast nõukogude korraga lepitama. Sama eesmärki teenis ka tema kava muuta vastupanuliikumise (metsavendluse) mahasurumise taktikat, nimelt püüdis ta neid siseministeeriumi agentide kontrolli alla saada ning kergendada inimeste legaliseerumist ja leevendada karistusmäärasid. Peale selle kavandas Beria ka bürokraatia vähendamist ning riigiaparaadi funktsioneerimise radikaalset efektiivistamist, näiteks vähendati NSVL ministeeriumite arvu üle kahe korra ning siseministeeriumi töötajate arvu ligi poole võrra.

Välispoliitikas püüdis Beria tegeleda pingelõdvendusega, püüdes ära leppida nii Jugoslaavia juhi Josip Broz Titoga kui ka lääneliitlastega. Suurelt osalt just tänu tema poliitikale lõppes Korea sõda.

Beria kaugemateks eesmärkideks olid aga Saksamaa ühendamine erapooletuks kapitalistlikuks riigiks ning idabloki radikaalne reformimine.

Vahistamine ja surm

Lavrenti Beria ja kaassüüdistatavate kriminaalasi

Kuigi Nikita Hruštšov ja Georgi Malenkov toetasid algetapil Beria tegevust, asusid nad liiga suurt võimu ja populaarsust koguva Beria vastu peagi vandenõud kavandama.

26. juunil 1953. aastal vahistati Beria koos tema toetajate gruppi kuuluvate: Bogdan Kobulovi ja Sergo Goglidze (komandeeringust Saksa DV-s), Lev Vlodzimirski, Vsevolod Merkulovi, Pavel Mešiku, Vladimir Dekanozovi, Nikolai Sazõkini Boriss Obrutšnikovi, Leonid Raichmani, Pavel Lorenti, Stepan Mamuloviga marssal Georgi Žukovi kaasabil parteikongressil, vahistati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi istungil ning juuli alguses mõisteti Beria tegevus parteipleenumil ametlikult hukka, muuhulgas tembeldati ta ka rahvusvahelise imperialismi agendiks.

Beria ja tema kaaskondlaste üle mõistis õigust NSV Liidu Ülemkohtu Erikohus. Kohus kestis kuus päeva: 16.–23. detsembrini 1953. Kohtuistungit juhatas Nõukogude Liidu marssal Ivan Konev. Kohtu koosseisu kuulusid Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu Ülemkohtu esimehe esimene asetäitja J. L. Zeidlin, armeekindral Kirill Moskalenko, NLKP Moskva oblastikomitee sekretär N. A. Mihhailov, Gruusia ametiühingute nõukogu esimees M. I. Kutšava, Moskva linnakohtu esimees L. A. Gromov, NSV Liidu sieministri esimene asetäitja Konstantin Lunev.

Detsembris mõisteti Lavrenti Beria surma ning hukati 23. detsembril 1953. aastal Nõukogude Liidu kangelase Pavel Batitski poolt.

Eelnev: Samson Mumulija 1930-1931	Gruusia KP KK 1. sekretär Lavrenti Beria 1931–1938	Järgnev: Kandid Tšarkviani 1938-1952
Eelnev: NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Nikolai Ježov	NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Lavrenti Beria 1938–1945	Järgnev: NSV Liidu Siseministeeriumi siseminister Sergei Kruglov 1946-1953
Eelnev: Sergei Kruglov	NSV Liidu siseminister Lavrenti Beria 1953	Järgnev: Sergei Kruglov (1953-1956)

Karjäär

• 1931-1938, Gruusia Kommunistliku Partei KK 1. sekretär;
  • NSV Liidu Ülemnõukogu I, II ja II koosseisu saadik;
  • 1934-1953 ÜK(b)P Keskkomitee liige;
• 1938. aasta augustist - novembrini, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar 1. asetäitja;
• 1938. aasta novembrist -1945. aasta detsembrini, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar;
  • 1939-1946 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikme kandidaat,
• 1941-1953 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja;
  • 1946-1953 ÜK(b)P KK Poliitbüroo ja Presiidiumi liige,
• 1941-1946 NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee liige ja 1944. aastast NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee esimehe asetäitja;
• 1946-1953, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja 1953. aastal, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe 1. asetäitja
• 1953, NSV Liidu Siseministeeriumi siseminister

Isiklikku

Lavrenti Beria oli abielus Nino (Niina) Teimurazi t. (Gegetškori) Beriaga (1905–1992); lapsed:

• Eteri Beria, abielus NLKP Moskva linnakomitee 1. sekretäri V. Grišiniga;
• Sergo Beria (1924-2000), oli abielus Marfa Peškovaga (1947).

Kirjandus

Raamatud

• Nikolai Rubin, "Lavrenti Beria: müüt ja reaalsus". Vene keelest tõlkinud Dzintars Sprivulis. Sari Persoon, Olion, Tallinn 2000, 344 lk
• Boriss Sokolov, "Beria: kõikvõimsa rahvakomissari saatus". Vene keelest tõlkinud Pärt Lias. Tänapäev, Tallinn 2004, 432 lk

Artiklid

• Tõnu Tannberg, ""Ljubjanka marssal" Nõukogude impeeriumi äärealasid reformimas. L. Beria rahvuspoliitika eesmärkidest ja tagajärgedest 1953. aastal" – Tuna 1999, nr 3, lk 22–37; nr 4, lk 56–71 ja 2000, nr 1, lk 42-52 (ka bibliograafia)
• Tõnu Tannberg, ""Kas Lavrenti Pavlovitš Beria – poliitbüroo liige – ei olegi siis partei?". Ääremärkusi L. Beria "uuele kursile" vastupanuliikumise mahasurumisel 1953. aasta kevadel" – Tuna 2005, nr 1, lk 52–69

Välislingid

• Materjali Beria kohta FSB koduleheküljel
• Tõnu Tannberg, "Beria, "väike kuradike suure saatana Stalini juures" (Boriss Sokolovi raamatu "Beria" arvustus) – Eesti Päevaleht 27. august 2004
• "Kohtualune Beria" I osa Elav ajalugu, Peterburg, 2008
• "Kohtualune Beria" II osa Elav ajalugu, Peterburg, 2008
• "Kohtualune Beria" III osa Elav ajalugu, Peterburg, 2008
• "Kohtualune Beria" IV osa Elav ajalugu, Peterburg, 2008