Lavrenti Beria

Allikas: Vikipeedia
Lavrenti Beria
Sünniaeg 29. märts 1899
Sünnikoht Merheuli, Abhaasia
Surmaaeg 23. detsember 1953
Erakond VSDTP/VK(b)P/ÜK(b)P/NLKP
Amet Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitja
Gruusia Tšekaa esimehe asetäitja
Taga-Kaukaasia SNVFL Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitja
Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimees
Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar
ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretär
NSV Liidu SARKi rahvakomissari 1. asetäitja
NSV Liidu SARKi rahvakomissar
NSV Liidu RKN esimehe asetäitja
NSV Liidu MN esimehe asetäitja
NSV Liidu siseminister
Õppeasutus Bakuu Mehhanika-ehituskool

Lavrenti Pavlovitš Beria (gruusia ლავრენტი ბერია, vene Лаврентий Павлович Берия; 29. märts(17.vkj) 1899 Merheuli, Abhaasia23. detsember 1953 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, NSV Liidu marssal (1945) ja üks Jossif Stalini lähemaid kaastöölisi Nõukogude Liidu juhtkonnas.

Tema isikut ja tegevust on hinnatud väga vastuoluliselt. Nikita Hruštšov tegi temast peamise vastutaja Stalini-aegsete kuritegude eest, kujundades temast põhisüüdlase kõigi nõukogude võimu ja repressioone toetanud ja läbi viinud parteijuhtide asemel, hiljem aga on tema tegevuse kohta (1953. aastal pärast Stalini surma) avaldatud ka märksa positiivsemaid arvamusi.

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beria sündis Suhhumi lähedal megreli talupoja perekonnas, pärast Suhhumi algkooli lõpetamist kiitusega jätkas õpinguid ja läks 1917. aastal Bakuusse Mehhanika-ehituskooli, mille lõpetas 1919. aastal arhitekt-ehitaja haridusega. Õppetöö kõrvalt töötas Nobeli perekonna (Alfred ja Ludvig Nobeli venna) Robert Nobeli naftatöötluskompanii peakontori praktikandina. Samal ajal asus ta poliitilisse tegevusse liitudes sotsiaaldemokraatlikusse liikumisse. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni märtsikuus liitus VSDT(b)P parteiga. 1917. aasta juuni-detsember viibis Rumeenia rindel hüdrotehniliose salga tehnik-spetsialistina. Pärast naasmist Bakuusse, töötas Bakuu Tööliste Saadikute Nõukogu sekretariaadis.

1918. aastal pärast Aserbaidžaani okupeerimist Osmani impeeriumi vägede poolt töötas Kaspia ühistu Valge Linn kontoritöötajana ning tegi koostööd illegaalse kommunistliku liikumisega. Pärast 1918. aasta lõpus Aserbaidžaanis kehtestatud Aserbadžaani demokraatliku Musavat Partei valitsust asus Aserbaidžaani K(b)P KK teadmisel Aserbaidžaani Vabariigi Riikiku Kaitsekomitee vastuluure teenistusse 1919. aasta sügisel.

1920. aasta aprillis suunas kommunistliku partei ta Gruusiasse, kus tegeles poliitilise agitatsiooniga Gruusia sotsiaaldemokraatliku (menševike) Gruusia Demokraatliku Vabariigi valitsuse vastu VK(b)P Kaukaasia kraikomitee volinikuna. Gruusia võimud vahistasid ta Tiflises kohe ja saatsid Gruusiast välja. Kuid ta suunati uuesti Vene FSNV esindusse Lakerbai (Лакербай) valenime all, kus töötas koos esinduse juhi Sergei Kiroviga. 1920. aasta mais vahistati ta uuesti ning asus Kutaissi vanglas kuni väljasaatmiseni Aserbaidžaani.

1920. aasta augustis määrati Lavrenti Beria Aserbaidžaani K(b)P KK asjadevalitsejaks ning Kodanluse vara ekspropiteerimise ja tööliste olukorra parandamise erakorralise komisjoni vastutavaks sekretäriks.

Taamal vasakul Jossif Stalin. Fotol paremal on Beria ja tema süles noor Svetlana Stalina (ka Alliljujeva, hiljem Lana Peters). Beria taga istub Abhaasia kommunist Nestor Lakoba.

Tegevus Kaukaasia julgeolekuasutustes[muuda | redigeeri lähteteksti]

1921. aasta aprillist määrati Beria Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülema asetäitjaks.

1921. aasta maikuust Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülemaks ja Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitjaks.

1922. aastast Gruusia Tšekaa Salajas-Operatiivteenistuse ülema asetäitjaks ja Gruusia Tšekaa esimehe asetäitjaks.

1926. aasta märtsist määrati ta Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV ühendava Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitjaks ning sama aasta detsembrist juba Jossif Stalini naisevenna Stanisław Redensi asemel Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimeheks. Samal ajal oli ta ka alates 1927. aasta aprillist Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar.

Karjäär nõukogude riigi ja parteiaparaadis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1931. aasta oktoobrist määrati Lavrenti Beria ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee II sekretäriks; 1932. aasta oktoobrist määrati ta ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretäriks. (Gruusia NSV-s Gruusia KP KK I sekretäriks).

Tegevus NSV Liidu siseasjade rahvakomissarina[muuda | redigeeri lähteteksti]

1938. aastal sai Beriast NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juht ja Stalini üks suuremaid pikaajalisi soosikuid. Tema ülesandeks jäi Suure Terrori lõpetamine ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi eksjuhi Nikolai Ježovi ja tema soosikute kõrvaldamine.

Samas ei valanud Beriast sugugi vähem verd ka teised Stalini lähedased isikud, sealhulgas ka Nikita Hruštšov, kes juhtis Ukraina NSV-d Ukraina K(p)P esimese sekretärina ja lasi Terrori ajal represseerida ja hukata sadu tuhandeid inimesi.

5. märtsil 1940, pärast Gestapo–NKVD kolmandat konverentsi Zakopanes saatis ta kirja Stalinile, kus otsustati muuhulgas Poola sõjavangide saatus (vt ka Katõni massimõrv).

3. veebruaril 1941. aastal lahutati NSV Liidu siseasjade RK allunud riiklikud julgeoleku- ja sisejulgeolekustruktuurid ja L. Beria jäi siseasjade RK ning määrati ka NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitjaks. Esimehe asetäitjana kureeris Beria NSV Liidu SARKi, RJRK, Metsatööstuse RK, Värviliste metallide RK, Naftatööstuse RK ja Jõelaevanduse RK tööd (mille tööjõuks olid enamasti NKVD laagrites kinnipeetavad).

Tegevus Teise maailmasõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal tõusis ta Nõukogude võimuhierarhia ladvikusse. Jäädes ühendatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks, sai temast ka Riikliku Kaitsekomitee liige, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe (Stalini) asetäitja, sõjatööstuse juht ning lisaks ka nõukogude tuumapommi loomise eest vastutaja.

Sõja järel jäi Beria oma julgeolekujuhi tööst ilma (tema asemele tuli Viktor Abakumov) kuid jäi NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ning ka Poliitbüroo liikmena jäi ta siiski NSVL-i üheks olulisemaks juhiks. Lisaks sellele asus ta pärast aatomipommi valmimist juhtima ka vesinikupommi väljatöötamist. Beria teened tuumapommi loomisel tulenevad peamiselt oskuses organiseerida NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Erikomitee juhina tööstusspionaaži abil Ameerika Manhattani projektist ja Suurbritannia Tube Alloys tuumauuringutest olulist teadus-tehnilise luureinfo hankimist.

Tegevus pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahetult enne Jossif Stalini surma tekkisid Berial temaga vastuolud, peamiselt seetõttu, et Stalin kartis Beria võimu liigset suurenemist ega soovinud temast oma järglast. Seetõttu püüdis ta Beriat mässida fiktiivsetesse megreelide ja arstide süüasja vandenõudesse. Siiski polnud Beria hävitamine tema otsene eesmärk, vaid esmajoones püüdis Suur Juht hävitada Vjatšeslav Molotovi ja Anastass Mikojani. Beriat kavatses ta ilmselt veel mõnda aega kasutada. Sellegipoolest kahtlustatakse Beriat mõnikord Stalini tapmises.

1953. aastal, pärast Stalini surma, sai Beriast koos Nikita Hruštšovi ja Georgi Malenkoviga nn kollektiivse juhtkonna liige ehk Nõukogude Liidu tegelikke juhte. Just tema initsiatiivil viidi läbi radikaalseid reforme riigi sise- ja välispoliitikas.

Lavrenti Beria ümberkorralduskavad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lavrenti Beria initsiatiivil hakati kohe pärast Stalini surma (5. märtsil) GULAGi kinnipidamiskohtades viibivate süüdimõistetute arvu vähendama, kuid 27. märtsil 1953 NSV Liidu Siseministeeriumi esildise alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi antud amnestia kohaselt vähendati karistusaega ning vabastati ainult kinnipeetud, kelle karistusajad olid lühiajalised (vähem kui 5 aasta vabaduskaotust), kuna aga poliitiliste "süütegude" eest §58 alusel süüdimõistetud olid pika karistusajaga, siis laienes amnestia põhiliselt kriminaalkuritegude eest süüdimõistetutele.

Next.svg Pikemalt artiklis 1953. aasta amnestia

4. aprillil 1953. aastal andis Lavrenti Beria NSV Liidu siseministrina välja (järjekorranumbrita) käskkirja "Kinnipeetute suhtes sunni- ja füüsiliste mõjutustemeetmete keelamisest".

Sisepoliitikas taotles ta punaimpeeriumi uute alade (Eesti, Läti, Leedu, Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina) suhtes senisest erineva kaadripoliitika rakendamist, soovides seal ametisse seada kohalikku päritolu riigiametnikke, samuti hakkas ta välja töötama kavasid iga liiduvabariigi rahvusliku eripära rõhutamiseks. Beria arvates pidid need meetmed rahvast nõukogude korraga lepitama. Sama eesmärki teenis ka tema kava muuta vastupanuliikumise (metsavendluse) mahasurumise taktikat, nimelt püüdis ta neid siseministeeriumi agentide kontrolli alla saada ning kergendada inimeste legaliseerumist ja leevendada karistusmäärasid. Peale selle kavandas Beria ka bürokraatia vähendamist ning riigiaparaadi funktsioneerimise radikaalset efektiivistamist, näiteks vähendati NSVL ministeeriumide arvu üle kahe korra ning siseministeeriumi töötajate arvu ligi poole võrra[1].

Välispoliitikas püüdis Beria tegeleda pingelõdvendusega, püüdes ära leppida nii Jugoslaavia juhi Josip Broz Titoga kui ka lääneliitlastega. Suurelt osalt just tänu tema poliitikale lõppes Korea sõda.

Beria kaugemateks eesmärkideks olid aga Saksamaa ühendamine erapooletuks kapitalistlikuks riigiks ning idabloki radikaalne reformimine.

Vahistamine ja surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lavrenti Beria ja kaassüüdistatavate kriminaalasi

Kuigi Nikita Hruštšov ja Georgi Malenkov toetasid algetapil Beria tegevust, asusid nad liiga suurt võimu ja populaarsust koguva Beria vastu peagi vandenõud kavandama.

26. juunil 1953. aastal vahistati Beria koos tema toetajate gruppi kuulunud Bogdan Kobulovi ja Sergo Goglidze (komandeeringust Saksa DV-s), Lev Vlodzimirski, Vsevolod Merkulovi, Pavel Mešiku, Vladimir Dekanozovi, Nikolai Sazõkini Boriss Obrutšnikovi, Leonid Raichmani, Pavel Lorenti, Stepan Mamuloviga marssal Georgi Žukovi kaasabil parteikongressil, vahistati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi istungil ning juuli alguses mõisteti Beria tegevus parteipleenumil ametlikult hukka, muuhulgas tembeldati ta ka rahvusvahelise imperialismi agendiks.

Beria ja tema kaaskondlaste üle mõistis õigust NSV Liidu Ülemkohtu Erikohus. Kohus kestis kuus päeva: 16.–23. detsembrini 1953. Kohtuistungit juhatas Nõukogude Liidu marssal Ivan Konev. Kohtu koosseisu kuulusid Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu Ülemkohtu esimehe esimene asetäitja J. L. Zeidlin, armeekindral Kirill Moskalenko, NLKP Moskva oblastikomitee sekretär N. A. Mihhailov, Gruusia ametiühingute nõukogu esimees M. I. Kutšava, Moskva linnakohtu esimees L. A. Gromov, NSV Liidu siseministri esimene asetäitja Konstantin Lunev.[2]

Detsembris mõisteti Lavrenti Beria surma ja hukati 23. detsembril 1953. aastal Nõukogude Liidu kangelase Pavel Batitski poolt.


Eelnev:
Samson Mumulija 1930-1931
Gruusia KP KK 1. sekretär Lavrenti Beria
1931–1938
Järgnev:
Kandid Tšarkviani 1938-1952
Eelnev:
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Nikolai Ježov
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Lavrenti Beria
1938–1945
Järgnev:
NSV Liidu Siseministeeriumi siseminister Sergei Kruglov 1946-1953
Eelnev:
Sergei Kruglov
NSV Liidu siseminister Lavrenti Beria
1953
Järgnev:
Sergei Kruglov (1953-1956)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Lubjanka marssal" Nõukogude impeeriumi äärealasid reformimas Beria rahvuspoliitika eesmärkidest ja tagajärgedest 1953. aastal II
  2. Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 234.

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lavrenti Beria oli abielus Nino (Niina) Teimurazi t (Gegetškori) Beriaga (1905–1992); lapsed:

  • Eteri Beria, abielus NLKP Moskva linnakomitee 1. sekretäri V. Grišiniga;
  • Sergo Beria (1924–2000), oli abielus Marfa Peškovaga (1947).

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tõnu Tannberg, ""Ljubjanka marssal" Nõukogude impeeriumi äärealasid reformimas. L. Beria rahvuspoliitika eesmärkidest ja tagajärgedest 1953. aastal" – Tuna 1999, nr 3, lk 22–37; nr 4, lk 56–71 ja 2000, nr 1, lk 42–52 (ka bibliograafia)
  • Tõnu Tannberg, ""Kas Lavrenti Pavlovitš Beria – poliitbüroo liige – ei olegi siis partei?". Ääremärkusi L. Beria "uuele kursile" vastupanuliikumise mahasurumisel 1953. aasta kevadel" – Tuna 2005, nr 1, lk 52–69

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]