Lavrenti Beria

Allikas: Vikipeedia
Lavrenti Beria
Sünniaeg 29. märts 1899
Sünnikoht Merheuli, Abhaasia
Surmaaeg 23. detsember 1953
Erakond VSDTP/VK(b)P/ÜK(b)P/NLKP
Amet Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitja
Gruusia Tšekaa esimehe asetäitja
Taga-Kaukaasia SNVFL Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitja
Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimees
Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar
ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretär
NSV Liidu SARKi rahvakomissari 1. asetäitja
NSV Liidu SARKi rahvakomissar
NSV Liidu RKN esimehe asetäitja
NSV Liidu MN esimehe asetäitja
NSV Liidu siseminister
Õppeasutus Bakuu Mehhanika-ehituskool

Lavrenti Pavlovitš Beria (gruusia ლავრენტი ბერია, vene Лаврентий Павлович Берия; 29. märts(17.vkj) 1899 Merheuli, Abhaasia23. detsember 1953 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, Nõukogude Liidu marssal (9. juuli 1945 kuni 31. detsember 1953) ja üks Jossif Stalini lähemaid kaastöölisi Nõukogude Liidu juhtkonnas.

Tema isikut ja tegevust on hinnatud väga vastuoluliselt. Nikita Hruštšov tegi temast peamise vastutaja Stalini-aegsete kuritegude eest, kujundades temast põhisüüdlase kõigi nõukogude võimu ja repressioone toetanud ja läbi viinud parteijuhtide asemel, hiljem aga on tema tegevuse kohta (1953. aastal pärast Stalini surma) avaldatud ka märksa positiivsemaid arvamusi.

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beria sündis Suhhumi lähedal megreli talupoja perekonnas, pärast Suhhumi algkooli lõpetamist kiitusega jätkas õpinguid ja läks 1917. aastal Bakuusse Mehhanika-ehituskooli, mille lõpetas 1919. aastal arhitekti-ehitaja haridusega. Õppetöö kõrvalt töötas Nobeli perekonna (Alfred ja Ludvig Nobeli venna) Robert Nobeli naftatöötlusettevõtte peakontori praktikandina. Samal ajal asus ta poliitilisse tegevusse, liitudes sotsiaaldemokraatliku liikumisega. Pärast veebruarirevolutsiooni märtsis 1917 liitus VSDT(b)P parteiga. 1917. aasta juunist detsembrini viibis Rumeenia rindel hüdrotehnikasalga tehniku-spetsialistina. Pärast naasmist Bakuusse töötas Bakuu Tööliste Saadikute Nõukogu sekretariaadis.

1918. aastal pärast Aserbaidžaani okupeerimist Osmani impeeriumi vägede poolt töötas Kaspia ühistu Valge Linn kontoritöötajana ning tegi koostööd illegaalse kommunistliku liikumisega. Pärast 1918. aasta lõpus Aserbadžaani demokraatliku Musavat Partei valitsuse võimu kehtestamist asus 1919. aasta sügisel Aserbaidžaani K(b)P KK teadmisel Aserbaidžaani Vabariigi Riikliku Kaitsekomitee vastuluure teenistusse.

Aprillis 1920 suunas kommunistliku partei ta Gruusiasse, kus tegeles poliitilise agitatsiooniga Gruusia sotsiaaldemokraatliku (menševike) Gruusia Demokraatliku Vabariigi valitsuse vastu VK(b)P Kaukaasia kraikomitee volinikuna. Gruusia võimud vahistasid ta Tiflises kohe ja saatsid Gruusiast välja. Kuid ta suunati uuesti Vene FSNV esindusse Lakerbai (Лакербай) valenime all, kus töötas koos esinduse juhi Sergei Kiroviga. Mais 1920 vahistati ta uuesti ning viibis Kutaissi vanglas kuni väljasaatmiseni Aserbaidžaani.

Augustis 1920 määrati Lavrenti Beria Aserbaidžaani K(b)P KK asjadevalitsejaks ning kodanluse vara ekspropriteerimise ja tööliste olukorra parandamise erakorralise komisjoni vastutavaks sekretäriks.

Taamal vasakul Jossif Stalin. Fotol paremal on Beria ja tema süles noor Svetlana Stalina (ka Alliljujeva, hiljem Lana Peters). Beria taga istub Abhaasia kommunist Nestor Lakoba.

Tegevus Kaukaasia julgeolekuasutustes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aprillis 1921 määrati Beria Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülema asetäitjaks.

Mais 1921 määrati Aserbaidžaani Tšekaa Salajas-Operatiivjaoskonna ülemaks ja Aserbaidžaani Tšekaa esimehe asetäitjaks.

1922. aastast Gruusia Tšekaa Salajas-Operatiivteenistuse ülema asetäitja ja Gruusia Tšekaa esimehe asetäitja.

Märtsis 1926 määrati ta Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV ühendava Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit Ühendatud Poliitvalitsuse ülema asetäitjaks ning sama aasta detsembris juba Jossif Stalini naisevenna Stanisław Redensi asemel Gruusia NSV Riikliku Poliitvalitsuse esimeheks. Samal ajal oli ta alates aprillist 1927 Gruusia NSV siseasjade rahvakomissar.

Karjäär nõukogude riigi ja parteiaparaadis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oktoobris 1931 määrati Lavrenti Beria ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee II sekretäriks; oktoobris 1932 määrati ta ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretäriks. (Gruusia NSV-s Gruusia KP KK I sekretäriks).

Tegevus NSV Liidu siseasjade rahvakomissarina[muuda | redigeeri lähteteksti]

1938. aastal sai Beriast NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juht ja üks Stalini suuremaid pikaajalisi soosikuid. Tema ülesandeks jäi Suure Terrori lõpetamine ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi eksjuhi Nikolai Ježovi ja tema soosikute kõrvaldamine.

Samas ei valanud Beriast sugugi vähem verd ka teised Stalini lähedased isikud, sealhulgas ka Nikita Hruštšov, kes juhtis Ukraina NSV-d Ukraina K(p)P esimese sekretärina ja lasi Terrori ajal represseerida ja hukata sadu tuhandeid inimesi.

5. märtsil 1940, pärast Gestapo–NKVD kolmandat konverentsi Zakopanes saatis ta kirja Stalinile, kus otsustati muuhulgas Poola sõjavangide saatus (vt ka Katõni massimõrv).

3. veebruaril 1941 lahutati NSV Liidu siseasjade RK allunud riiklikud julgeoleku- ja sisejulgeolekustruktuurid ja L. Beria jäi siseasjade RK ning määrati ka NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitjaks. Esimehe asetäitjana kureeris Beria NSV Liidu SARKi, RJRK, Metsatööstuse RK, Värviliste metallide RK, Naftatööstuse RK ja Jõelaevanduse RK tööd (mille tööjõuks olid enamasti NKVD laagrites kinnipeetavad).

Tegevus Teise maailmasõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal tõusis ta Nõukogude võimuhierarhia ladvikusse. Jäädes ühendatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks, sai temast ka Riikliku Kaitsekomitee liige, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe (Stalini) asetäitja, sõjatööstuse juht ning lisaks ka nõukogude tuumapommi loomise eest vastutaja.

Sõja järel jäi Beria oma julgeolekujuhi tööst ilma (tema asemele tuli Viktor Abakumov) kuid jäi NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ning ka Poliitbüroo liikmena jäi ta siiski NSVL-i üheks olulisemaks juhiks. Lisaks sellele asus ta pärast aatomipommi valmimist juhtima ka vesinikupommi väljatöötamist. Beria teened tuumapommi loomisel tulenevad peamiselt oskuses organiseerida NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Erikomitee juhina tööstusspionaaži abil Ameerika Manhattani projektist ja Suurbritannia Tube Alloys tuumauuringutest olulist teadus-tehnilise luureinfo hankimist.

Tegevus pärast Stalini surma 1953. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahetult enne Jossif Stalini surma tekkisid Berial temaga vastuolud, peamiselt seetõttu, et Stalin kartis Beria võimu liigset suurenemist ega soovinud temast oma järglast. Seetõttu püüdis ta Beriat mässida fiktiivsetesse megreelide ja arstide süüasja vandenõudesse. Siiski polnud Beria hävitamine tema otsene eesmärk, vaid esmajoones püüdis Suur Juht hävitada Vjatšeslav Molotovi ja Anastass Mikojani. Beriat kavatses ta ilmselt veel mõnda aega kasutada. Sellegipoolest kahtlustatakse Beriat mõnikord Stalini tapmises.

1953. aastal pärast Stalini surma sai Beriast koos Nikita Hruštšovi ja Georgi Malenkoviga nn kollektiivse juhtkonna liige ehk Nõukogude Liidu tegelikke juhte. Just tema initsiatiivil tehti radikaalseid reforme riigi sise- ja välispoliitikas.

Lavrenti Beria ümberkorralduskavad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lavrenti Beria initsiatiivil hakati kohe pärast Stalini surma (5. märtsil) GULAGi kinnipidamiskohtades viibivate süüdimõistetute arvu vähendama, kuid 27. märtsil 1953 NSV Liidu Siseministeeriumi esildise alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi antud amnestia kohaselt lühendati karistusaega ning vabastati ainult kinnipeetud, kelle karistus olid lühiajaline (alla 5 aasta vabaduskaotust), kuna aga poliitiliste "süütegude" eest §58 alusel süüdimõistetud olid pika karistusajaga, siis laienes amnestia põhiliselt kriminaalkuritegude eest süüdimõistetutele.

Next.svg Pikemalt artiklis 1953. aasta amnestia

4. aprillil 1953 andis Lavrenti Beria NSV Liidu siseministrina välja (järjekorranumbrita) käskkirja "Kinnipeetute suhtes sunni- ja füüsiliste mõjutustemeetmete keelamisest".

Sisepoliitikas taotles ta punaimpeeriumi uute alade (Eesti, Läti, Leedu, Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina) suhtes senisest erineva kaadripoliitika rakendamist, soovides seal ametisse seada kohalikku päritolu riigiametnikke, samuti hakkas ta välja töötama kavasid iga liiduvabariigi rahvusliku eripära rõhutamiseks. Beria arvates pidid need meetmed rahvast nõukogude korraga lepitama. Sama eesmärki teenis ka tema kava muuta vastupanuliikumise (metsavendluse) mahasurumise taktikat, nimelt püüdis ta neid siseministeeriumi agentide kontrolli alla saada ning kergendada inimeste legaliseerumist ja leevendada karistusmäärasid. Peale selle kavandas Beria ka bürokraatia vähendamist ning riigiaparaadi funktsioneerimise radikaalset efektiivistamist, näiteks vähendati NSVL ministeeriumide arvu üle kahe korra ning siseministeeriumi töötajate arvu ligi poole võrra[1].

Välispoliitikas püüdis Beria tegeleda pingelõdvendusega, püüdes ära leppida nii Jugoslaavia juhi Josip Broz Titoga kui ka lääneliitlastega. Suurelt osalt just tänu tema poliitikale lõppes Korea sõda.

Beria kaugemateks eesmärkideks olid aga Saksamaa ühendamine erapooletuks kapitalistlikuks riigiks ning idabloki radikaalne reformimine.

Vahistamine ja surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lavrenti Beria ja kaassüüdistatavate kriminaalasi

Kuigi Nikita Hruštšov ja Georgi Malenkov toetasid algetapil Beria tegevust, asusid nad liiga suurt võimu ja populaarsust koguva Beria vastu peagi vandenõud kavandama.

Ametliku versiooni kohaselt vahistati Beria 26. juunil 1953 koos oma toetajate gruppi kuulunud Bogdan Kobulovi ja Sergo Goglidze (komandeeringust Saksa DV-s), Lev Vlodzimirski, Vsevolod Merkulovi, Pavel Mešiku, Vladimir Dekanozovi, Nikolai Sazõkini Boriss Obrutšnikovi, Leonid Raichmani, Pavel Lorenti, Stepan Mamuloviga marssal Georgi Žukovi kaasabil parteikongressil, vahistati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi istungil. Juuli alguses mõisteti Beria tegevus parteipleenumil ametlikult hukka, muuhulgas tembeldati ta ka rahvusvahelise imperialismi agendiks.

Beria ja tema kaaskondlaste üle mõistis õigust NSV Liidu Ülemkohtu Erikohus. Kohus kestis kuus päeva: 16.–23. detsembrini 1953. Kohtuistungit juhatas Nõukogude Liidu marssal Ivan Konev. Kohtu koosseisu kuulusid Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu Ülemkohtu esimehe esimene asetäitja J. L. Zeidlin, armeekindral Kirill Moskalenko, NLKP Moskva oblastikomitee sekretär N. A. Mihhailov, Gruusia ametiühingute nõukogu esimees M. I. Kutšava, Moskva linnakohtu esimees L. A. Gromov, NSV Liidu siseministri esimene asetäitja Konstantin Lunev.[2]

Detsembris mõisteti Lavrenti Beria surma ja hukati 23. detsembril 1953. Surmaotsuse viis parabellumiga täide kindralpolkovnik (hilisem Nõukogude Liidu marssal) Pavel Batitski.

NSV Liidu Ülemkohtu Erikohtu otsusega 24. detsembrist 1953 konfiskeeriti Lavrenti Beria isiklik vara ja võeti ära sõjaväeline auaste ning autasud[3], NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ukaasiga 31. detsembrist 1953 võeti ära Nõukogude Liidu marssali auaste ja 1943. aastal saadud sotsialistliku töö kangelase aunimetus[4].

Samas aga Beria poja (Sergo Beria) andmetel Lavrenti Beria tapeti hoopiski 26. juunil 1953 Hruštsovi, Malenkovi ja Bulganini käsul tema enda kodus kuulipildujavalanguga ning kogu kohtupidamine oli võltsing. Sellele versioonile annavad kaudselt tuge Hruštšovi, Žukovi, Moskalenko ning Molotovi vastuolulised mälestused. Nikolai Švernik olevat Sergole kinnitanud, et kohtupingis viibinud isik ei olnud Lavrenti Beria ning Žukov väitis Sergole, et tema osalemine Lavrenti Beria arreteerimises on puhas väljamõeldis. Sellest versioonist räägib ka Sergei Medvedevi 2014. aasta dokumentaalfilm "Лаврентий Берия. Ликвидация".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lavrenti Beria oli abielus Nino (Niina) Teimurazi t (Gegetškori) Beriaga (1905–1992); lapsed:

  • Eteri Beria, abielus NLKP Moskva linnakomitee 1. sekretäri V. Grišiniga;
  • Sergo Beria (1924–2000), oli abielus Marfa Peškovaga (1947).

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tõnu Tannberg, ""Ljubjanka marssal" Nõukogude impeeriumi äärealasid reformimas. L. Beria rahvuspoliitika eesmärkidest ja tagajärgedest 1953. aastal" – Tuna 1999, nr 3, lk 22–37; nr 4, lk 56–71 ja 2000, nr 1, lk 42–52 (ka bibliograafia)
  • Tõnu Tannberg, ""Kas Lavrenti Pavlovitš Beria – poliitbüroo liige – ei olegi siis partei?". Ääremärkusi L. Beria "uuele kursile" vastupanuliikumise mahasurumisel 1953. aasta kevadel" – Tuna 2005, nr 1, lk 52–69

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Samson Mumulija 1930-1931
Gruusia KP KK 1. sekretär Lavrenti Beria
1931–1938
Järgnev:
Kandid Tšarkviani 1938-1952
Eelnev:
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Nikolai Ježov
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Lavrenti Beria
1938–1945
Järgnev:
NSV Liidu Siseministeeriumi siseminister Sergei Kruglov 1946-1953
Eelnev:
Sergei Kruglov
NSV Liidu siseminister Lavrenti Beria
1953
Järgnev:
Sergei Kruglov (1953-1956)