Nikolai Ježov

Allikas: Vikipeedia
Nikolai Ježov Moskvas 1937

Nikolai Ivanovitš Ježov (Николай Иванович Ежов; 1. mai 1895 Suwałki kubermang Marijampolė maakond Venemaa Keisririik4. veebruar 1940 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissar 19361938 ning üks nõukogude poliitiliste repressioonideSuure Terrori peamisi läbiviijaid.

Päritolu ja noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai Ježov oli pärit vene-leedu[viide?] segaperekonnast, tema isa oli erusoldat ja ema vaimuliku teenijanna, ehkki oma ankeetides märkis Ježov, et ta alustas oma töölisteed Peterburis Putilovi tehastes, oli ta tegelikult Peterburis oma sugulase – rätsepa juures abiliseks. Esimene maailmasõdaEsimese maailmasõja ajal, 1915. aastal astus vabatahtlikult Venemaa keisririigi Venemaa keiserlikku armeesse, kuid haigestus ning sõjategevuses ei osalenud, pärast paranemist jätkas teenistust kirjutajana tagalaväeosas, kuni 1917. aasta juunini. Astus Vitebskis 1917. aasta 1. augustil VSDT(b)P liikmeks.

Karjäär nõukogude võimuaparaadis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa kodusõja ajal teenis Ježov Punaarmee allüksuste sõjakomissarina ning karjääri nõukogude riigiasutuses alustas ta Turkestanis: 1922. aastal VK(b)P Semipalatinski kubermangukomitee sekretärina ja hiljem Alma-Atas, Kasahstani VK(b)P oblastikomitee vastutava sekretäri asetäitjana ja osakonnajuhatajana. Oma põhimõttekindla tegevusega teenis Ježov ära Moskva kommunistliku partei Keskkomitee juhtivkaadrite jaotusega tegeleva sekretäri Ivan Moskvini tähelepanu, kes korraldas Ježovi üleviimise Moskvasse ning 16. juulil 1927. aastal vormistati Ježov KK koosseisu ÜK(b)P KK Organisatsioonilis-jaotusosakonna juhataja asetäitjaks ning 4 kuu pärast juba ÜK(b)P KK osakonnajuhataja asetäitjaks, kus töötas kuni 1929. aastani.

1929. aastal viidi üle Maaharimise Rahvakomissariaati, kus töötas ligi aasta rahvakomissari asetäitjana (kollektiviseerimise kõrgpunktis), peale mida viidi tagasi ÜK(b)P Keskkomiteesse, kus töötas järgmised kuus aastat. ÜK(b)P KK jaotus-, tööstusosakondades, olles samaaegselt ka kommunistliku partei kontrollorganis ÜK(b)P KK Parteikontrolli komisjonis Lazar Kaganovitši alluvuses.

1934. aastal toimunud ÜK(b)P XVII Kongressil valiti Ježov ÜK(b)P Keskkomiteesse ning määrati/valiti 1. veebruaril 1935. aastal KK sekretäriks, kelle tööülesanneteks oli NSV Liidu julgeolekuametkondade kureerimine (varem oli sellel ametikohal Lazar Kaganovitš).

Tegevus NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissarina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suur Terror[2]

"Nõukogudevastane trotskistlik-zinovjevlik keskus"[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. kuni 24. augustini 1936. aastal viidi Moskvas läbi Genrihh Jagoda poolt juhitud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse poolt ette valmistatud ja lavastatud avalik poliitiline kohtuprotsess "Ühendatud nõukogudevastase trotskistliku-zineovjevliku keskuse («Антисоветскй объединенный троцкистскй-зиновьевскй центр») süüasja arutamisega, mille juhtimises süüdistati Grigori Zinovjevit ja Lev Kamenevi. Kõik esimest 16 kohtualust mõisteti surma mahalaskmise läbi (Grigori Zinovjev, Lev Kamenev, Grigori Jevdokimov, Ivan Smirnov,Sergei Mratškovski) kuid 10. septembril mõistis NSV Liidu Ülemkohus "süüteokoosseisu puudumise tõttu" õigeks ÜK(b)P KK sekretäri Jossif Stalini poliitilised vastased Nikolai Buhharini ja Aleksei Rõkovi.

Pärast avaliku kohtuprotsessi läbikukkumist toimunud organisatsioonilist erimeetmete tarvituselevõttu kinnitati seni NSV Liidu Sideministeeriumi ministrina töötanud Ježov ÜK(b)P KK Politbüroo poolt NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks juba 26. septembril 1936. aastal, pärast eelmise rahvakomissari Genrihh Jagoda kõrvaldamist ÜK(b)P sekretäri Jossif Stalini poolt säilitades ta positsiooni ÜK(b)P KK sekretäri ja ÜK(b)P KK juures asuva Parteikontrolli Komisjoni esimeheks.

"Paralleelne nõukogudevastane trotskistlik keskus"[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. kuni 30. jaanuarini 1937. aastal viidi "edukalt" läbi Ježovi poolt juhitud ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse poolt ette valmistatud ja lavastatud avalik poliitiline kohtuprotsess "Paralleelse nõukogudevastase trotskistliku keskuse" süüasjas. Peamised süüalused Karl Radek ja Georgi Pjatakov, Leonid Serebrjakov, Grigori Sokolnikov. 13 kohtualust mõisteti süüdi ja surma mahalaskmise läbi; hukati 1. veebruaril 1937, Radek ja Pjatakov tapeti 1939. aastal vangistuses.

"Nõukogudevastane parempoolne trotskistlik blokk"[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. kuni 13. märtsini 1938 aastal viidi "edukalt" läbi Ježovi poolt juhitud ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse poolt ette valmistatud ja lavastatud avalik poliitiline kohtuprotsess Nõukogudevastase parempoolse trotskistliku bloki süüasjas, mille tulemusena mõisteti süüalused süüdi ning mõisteti surmanuhtlus 17 kohtualusele sh. Nikolai Buhharinile ja Aleksei Rõkovile ning eelmisele rahvakomissari Genrihh Jagodale.

"Kontrrevolutsiooniline sõjalis-fašistlik organisatsioon Punaarmees"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siseasjade rahvakomissari Genrihh Jagoda ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse juhi Mihhail Frinovski poolt viidi läbi ka "Kontrrevolutsiooniline sõjalis-fašistlik organisatsiooni Punaarmees" "avastamine" ning Mihhail Tuhhatševski, Iona Jakiri, Jeronimas Uborevičiuse, August Korgi, Roberts Eidemanise[1], Boriss Feldmani, Vitali Primakovi ja Vytautas Putna asjas eeluurimine, millele järgnes Vassili Ulrichi juhitava NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi Erikoosseisu poolne süüdimõistmine ja hukkamine.

1937. aasta jaanuaris anti Ježovile riikliku julgeoleku peakomissari auaste, 17. juulil 1937. aastal autasustati Lenini ordeniga, 12. oktoobril valiti ta ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaadiks, tema auks nimetati Tšerkassia pealinn Sulimov ümber Ježovo-Tšerkersskiks.

Ježovi langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast suurte repressioonide läbiviimist nõukogude võimuladvikus ja kommunistliku partei juhtkonnas, viidi ta üle siseasjade rahvakomissari kohalt 25. novembril 1938, asendades ta Lavrenti Beriaga, ning määrati NSV Liidu Veetranspordi Rahvakomissariaati rahvakomissariks.

Eelnev:
Genrihh Jagoda
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi

rahvakomissar
1936–1938

Järgnev:
Lavrenti Beria
Jossif Stalin, Kliment Vorošilov, Vjatšeslav Molotov ja Nikolai Ježov Moskva-Volga kanali avamisel, 1937. aastal
V. Molotov ja J. Stalin Volga-Moskva kanali avamisel (pildilt on retušeeritud Nikolai Ježov)

Vahistamine, süüdimõistmine ja hukkamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. märtsil 1939. aastal kõrvaldati Nikolai Ježov ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega kõigilt juhtivatelt ametikohtadelt (kaasa arvatud veetranspordi rahvakomissari oma) ja arreteeriti sama aasta 10. aprillil. Vassili Ulrichi juhtimisel mõisteti ta NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kinnisel istungil 3. veebruaril 1940. aastal surma ja hukati 4. veebruaril.

Ülemkohtu Sõjakolleegiumi istungil keeldus Ježov varem eeluurimisel antud ülestunnistusest välisriikide kasuks spioneerimisest ja teatas:

„Ma "puhastasin" 14000 tšekisti, kuid minu süü seisneb selles, et ma "puhastasin" neid liiga vähe“

[2]

Pärast Ježovi arreteerimist süüdistati teda kommunistliku partei juhtorganite ja Jossif Stalini poolt partei poliitika vales rakendamises ning kujundati temast riikliku propagandaga kommunistliku partei poolt teostatud terrorilaine ainusüüdlane.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ježov oli väga lühikest kasvu mees (151 cm), kes oli äärmiselt fanaatiline ja kohusetundlik. Ta täitis ustavalt kõik Stalini käsud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]