Konstantin Rokossovski

Allikas: Vikipeedia
Konstantin Rokossovski
RokossovskyKK.jpg
Nimi Konstantin Rokossovski
Sündinud 21. detsember, 1896
Vene Keisririik, Varssavi
Surnud 3. august, 1968
NSV Liit, Moskva
Teenistused Vene Keisririik 1914–1917,
NSV Liit 1917–1949,
Poola 1949–1956,
NSV Liit 1956–1968
Auaste NSV Liidu marssal,
Poola marssal
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda,
Vene kodusõda,
Teine maailmasõda

Konstantin Rokossovski (poola Konstanty Ksawerowicz Rokossowski; vene Константин Ксаверьевич Рокоссовский; 21. detsember 1896, Varssavi3. august 1968, Moskva) oli Poola ja NSV Liidu sõjaväelane.

Nooruspõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstantin Rokossosvki sündis Varssavis, mis tollal oli veel Vene Keisririigi osa. Rokossovskite pere kuulus Poola aadlite sekka. Neljateistkümnendal eluaastal jäi ta orvuks ning raha tuli hakata teenima sukavabrikus töötades.

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilmasõja puhkedes asus vabatahtlikuna teenima Vene Keisririigi 5. ratsaväe diviisis. 1917. aastal liitus bolševikega ning viimaste juhitava Punaarmeega. Vene kodusõja ajal võitles Uuralites Aleksander Koltšaki valgekaartlaste vastu, teenides välja Punalipu ordeni.

1921. aastal juhtis ta ratsarügementi Irkutskis. Samal ajal aitas ta Ulaanbaataris võimule Damdin Sükhbaatari, kes hiljem rajas Mongoolia Rahvavabariigi.

Aastatel 1924 ja 1925 õppis ta Leningradi Kõrgemas Ratsaväekoolis. Seejärel käis ta mõnda aega Mongoolias andmas sõjaväelist väljaõpet, pärast mida teenis Kaug-Ida sõjaväeringkonnas ning võttis osa sõjalisest konfliktist Hiina Vabariigiga 1929. ja 1930. aastal.

Suur Terror[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rokossovski sattus Suure Terrori ajal põlu alla. Teda süüdistati spionaažis Poola kasuks. Ülekuulamiste käigus, mil temalt pressiti ülestunnistusi fabritseeritud süüdistuste osas, peksti Rokossovskilt välja mitmed hambad, ka ribid löödi sisse. Kõigest hoolimata õnnestus tal ellu jääda ning ta paigutati vanglasse Leningradis. Ilma selgitusi andmata vabastati ta 22. märtsil 1940.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)

Kui Saksamaa ründas NSV Liitu juunis 1941, siis Rokossovski juhtis parasjagu 9. mehhaniseeritud korpust, mis võitles Ukrainas Saksa Riigi Armeedegrupiga "Süd".

1941. aasta septembris nimetas Stalin isiklikult Rokossovski juhtima 16. armeed. See oli esimene armee, mis moodustati suuresti trahvipataljonidesse määratud sõduritest. Rokossovski armee käsutati kaitsma Moskvat alludes otseselt Georgi Žukovile. 16. armee pidas suuri lahinguid Saksa kolmanda ja neljanda soomusarmee, kuid väljus lahingutest võidukalt.

1942. aasta märtsis sai Rokossovski tõsiselt vigastada. Ta oli kaks kuud haiglas ravil, misjärel määrati Brjanski rindele taaskord juhtima 16. armeed.[1] Rindelõigul kaitses ta paremat tiiba, kuid Saksa Riigi relvajõud murdsid kaitsest läbi ning lahingud jätkusid Stalingradi all. Stalingradi kaitselahingutes juhtis Rokossovski nüüd põhjapoolset rinnet ning piiras sisse Friedrich Pauluse 6. armee.

1943. aastal, mil Rokossovskist sai NSV Liidu Keskrinde komandör, pidas ta lahinguid Kurski kaarel. Olles lahingutest väljunud võidukalt ründas ta seejärel Kiievit. Keskrinne nimetati seejärel ümber 1. valgevene rindeks.

1944. aastal, kui planeeriti suurt vasturündeoperatsiooni koondnimetusega "Bagration", siis sattus Rokossovski Staliniga konflikti. Rokossovski nimelt nõudis, et kavandataks kaks kolossaalset rünnakkiilu ühe asemel. Stalin saatis Rokossovski kaks korda järele mõtlema, kuid kolmandal korral nõustus.[2] Rokossovski nõudmised olid õigustatud, sest NSV Liidu väeüksused olid lahingutes edukad. Stalin ütles seepeale, et "Mul ei ole Suvorovit, kuid Rokkosskovski on minu Bagration."

Rokossovski väed peatusid Wisla linna ääres, kus parasjagu toimus Poola eksiilvalitsuse korraldatud ülestõus Armia Krajowa ja Saksa Riigi vägede vahel.

1944. aasta novembris viidi Rokossovski üle juhtima 2. valgevene rinnet, mis parasjagu pidas lahinguid Ida-Preisimaal ning hiljem Poola põhjapoolses osas Odra jõel. Viimaks kohtusid tema väed Briti marssali Bernard Montgomery lahingüksustega.

Pärast sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstantin Rokossovski (parempoolseim) koos Georgi Žukoviga (keskel) Berliinis 1945.

Rokossovski osales Saksamaa üle saavutatud võidule pühendatud paraadil Moskvas, sõites mustal täkul üle Punase väljaku koos Georgi Žukoviga.

Sõja lõppedes määrati ta juhtima NSV Liidu relvajõude Poolas. 1949. aasta oktoobris nimetati Rokossovski Poola Rahvavabariigi kaitseministriks, millega kaasnes Poola marssali aunimetus.[3]

1952. aastal sai Konstantin Rokossovskist Poola Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. Kuigi Rokossovski oli Poola päritolu, siis polnud ta enne sõda elanud Poolas mitukümmend aastat ning põlised elanikud pidasid teda võõramaalaseks,[4] eriti kuna ta rääkis viletsat poola keelt.[viide?] Rokossovski ise ütles selle kohta: "Venemaal öeldakse minu kohta poolakas, Poolas aga, et ma olen venelane".[4]

Rokossovski võttis osa Poola ühiskonna ja armee sovetiseerimisest, ka võitles ta Poola vastupanuliikumise vastu.[5]

1956. aasta protestide käigus, saadeti Rokossovski käsul sõjaväelasi meeleavaldust lämmatama.[5] Tänavatele kutsuti üle kümne tuhande sõduri ja 360 tanki.[6]Meeleavalduste käigus hukkus vähemalt 74 inimest.[7]

Kui samal aastal püüdsid kommunistliku võimu vastased võimule tulla, siis Rokossovski käis Hruštšovilt Moskvas abi palumas, et NSV Liidu esimene sekretär kasutaks oma volitusi Poola iseseisvuspüüete lämmatamiseks.[8] Władysław Gomułka, kes seises kommunismivastaste jõudude eesotsas, suutis tekkinud olukorras osavalt laveerida ning Rokossovski sunniti Poolast lahkuma. Rokossovski nimetati 1957. aastal Georgi Žukovi asemel kaitseministri asetäitjaks ning Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna ülemaks. 1958. aastal sai Konstantin Rokossovskist kaitseministeeriumi järelevalve ülem. Selles ametis püsis ta 1962. aasta aprillini, mil läks pensionile.

Konstantin Rokossovski suri augustis 1968, olles 71-aastane. Ta tuhastati ning maeti Punasele väljakule Kremli müüri äärde.

Sõjaväelised auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • kindralmajor, 4. juuni 1940
  • kindralleitnant, 14. juuli 1941
  • kindralkolonel, 15. jaanuar 1943
  • armeekindral, 28. aprill 1943
  • NSV Liidu marssal, 29. juuni 1944
  • Poola marssal, 2. november 1949

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rokossovski NSV Liidu 1976. aastal välja antud postmargil.

Vene Keisririik[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liit[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Võidu orden (nr 6, 30. märts 1945)
  • NSV Liidu kangelane, kahekordne laureaat (29. juuli 1944, 1. juuni 1945)
  • Lenini orden, seitsmekordne laureaat (16. august 1936, 2. jaanuar 1942, 29. juuli 1944, 21. veebruar 1945, 26. detsember 1946, 20. detsember 1956, 20. detsember 1966)
  • Oktoobrirevolutsiooni orden (22. veebruar 1968)
  • Punalipu orden, kuuekordne laureaat (23. mai 1920, 2. detsember 1921, 22. veebruar 1930, 22. juuli 1941, 3. november 1944, 6. november 1947)
  • Suvorovi orden, 1. klass (28. jaanuar 1943)
  • Kutuzovi orden, 1. klass (27. august 1943)
  • medal "20 aastat Tööliste ja Talupoegade Punaarmeed" (22. veebruar 1938)
  • medal "Kaitsmise eest Stalingradi all" (22. detsember 1942)
  • medal "Kaitsmise eest Moskva all" (1. mai 1944)
  • medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945" (9. mai 1945)
  • medal "Köningsbergi vallutamise eest" (9. juuni 1945)
  • medal "Berliini vallutamise eest" (9. juuni 1945)
  • medal "Varssavi vabastamise eest" (9. juuni 1945)
  • medal "30 aastat NSV Liidu armeed ja mereväge" (22. veebruar 1948)
  • medal "40 aastat NSV Liidu relvajõude" (18. detsember 1957)
  • medal "Kiievi kaitsmise eest" (21. juuni 1961)
  • medal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945" (7. mai 1965)
  • medal "50 aastat NSV Liidu relvajõude" (26. detsember 1967)
  • Moskva 800. aastapäev

Poola[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Prominent Russians: Konstantin Rokossovsky Russiapedia
  2. Chris Bellamy (2007). "18", Absolute War. London: Panmacmillan, 610. ISBN 978-0-330-51004-2. 
  3. Norman Davies (1982). God's Playground. New York: Columbia University Press. ISBN 0-231-05353-3.  (ka ISBN 0-231-05351-7)
  4. 4,0 4,1 Wiesław Białkowski (1994). Rokossowski - na ile Polak? (Rokossowski - How Much of a Pole?). Warsaw: Alfa, 326. ISBN 83-7001-755-X. 
  5. 5,0 5,1 Paweł Piotrowski, Barbara Polak (6 2001). "Żołnierze, oficerowie, generałowie (Soldiers, Officers, Generals)" (– Scholar search). Biuletyn IPN 6 (7/2001). Välja otsitud 2006-04-17.  [katkine viide]
  6. Grzegorz Ekiert; Jan Kubik (2001). Rebellious Civil Society : Popular Protest and Democratic Consolidation in Poland, 1989-1993. Ann Arbor: University of Michigan Press, 27–29. ISBN 0472088300. 
  7. according to official figures, as in: Mall:Pl icon Maciej Szewczyk (2005). "Poznański czerwiec 1956". Poznańczyk. Vaadatud 17.04.2006.
  8. Wprost 24 - Rezydent Wolski