Vladimir Dekanozov
Vladimir Georgijevitš Dekanozov (vene keeles Владимир Георгиевич Деканозов; juuni 1898 Bakuu, Venemaa Keisririik – 23. detsember 1953 Moskva) oli grusiini rahvusest Nõukogude Liidu diplomaat, NKVD juhtivtöötaja ja Gruusia NSV riigitegelane.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Vladimir Dekanozov õppis arstiteadust Saratovi ja Bakuu Ülikoolis. Aastatel 1921–1931 töötas ta tšekistina Taga-Kaukaasia SFNV-s ja aastatel 1937–1938 oli ta Gruusia NSV Rahvakomissaride Nõukogu aseesimees. 2. detsembril 1938 anti talle riikliku julgeoleku 3. järgu komissari eriauaste. 1939. aasta alul oli ta stalinlike repressioonide läbiviijaid Punaarmees ja NKVD-s endas. 1940. aasta suvel lähetati ta Leetu, kus ta koordineeris kohalike ja Nõukogude Liidust saabunud jõudude tegevust, mis oli suunatud Leedu sundliitmisele Nõukogude Liiduga. Aastatel 1939–1946 töötas Dekanozov NSV Liidu välisasjade rahvakomissari ja 1946–1947 välisministri asetäitjana. 1940. aastal sai ta Nõukogude Liidu täievoliliseks esindajaks ja 1941. aastal suursaadikuks Saksamaal. 1943. aastal oli Dekanozov esimeste seas (korraga anti 15 diplomaadile), kes said Nõukogude Liidus äsja sisseviidud erakorralise ja täievolilise suursaadiku diplomaatilise teenistusastme.
Aastatel 1947–1949 oli Dekanozov NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Nõukogude Välismaal asuva Vara Peavalitsuse ülema Vsevolod Merkulovi asetäitja. 1953. aastal oli ta aprillist juulini Gruusia NSV siseminister.
Dekanozov oli ÜK(b)P Keskkomitee liikmekandidaat (1939–1941) ja liige (1941–1952).
NKVD juhtivtöötaja[muuda | muuda lähteteksti]
Detsembris 1938 määras Lavrenti Beria, kes äsja vahetas Nikolai Ježovi välja NSV Liidu siseasjade rahvakomissari ametikohal, Dekanozovi NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse välisosakonna ülemaks (oli ametis 2. detsembrist 1938 kuni 13. maini 1939). Ühtlasi määrati ta ka 17. detsembrist sama peavalitsuse ülema Vsevolod Merkulovi asetäitjaks ja peavalitsuse vastuluure osakonna ülemaks (oli ametis 17. detsembrist 1938 kuni 13. maini 1939).
Suursaadik Saksamaal[muuda | muuda lähteteksti]
26. novembril 1940 määrati Dekanozov juhtima Nõukogude Liidu diplomaatilist esindust Saksamaal (täievolilise esindaja diplomaatilises staatuses). 9. mail 1941 nimetati Dekanozov erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks, saades esimeseks Nõukogude suursaadikuks Saksamaal.
22. juunil 1941 kell 4 hommikul kutsus Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop Dekanozovi enda juurde ja luges talle ette Saksamaa ametliku noodi sõja kuulutamisest Nõukogude Liidule.
Suursaadik Dekanozov ja saatkonna personal interneeriti ja vahetati välja Nõukogude Liidu ja Türgi piiril Saksamaa suursaadiku Moskvas Friedrich-Werner von der Schulenburgi ja tema kaaskonna vastu.
Vahistamine ja surm[muuda | muuda lähteteksti]
Dekanozov arreteeriti neli päeva pärast Lavrenti Beria vahistamist 30. juunil 1953. Beria ja tema lähikondlaste üle mõistis õigust NSV Liidu Ülemkohtu Erikohus. Kohus kestis kuus päeva: 16.–23. detsembrini 1953. Vladimir Dekanozov mõisteti surma mahalaskmise läbi ja hukati 23. detsembril 1953.
NSV Liidu Ülemkohtu Erikohtu otsusega 24. detsembrist 1953 konfiskeeriti Vladimir Dekanozovi isiklik vara ja võeti ära autasud. Tema surnukeha kremeeriti ja tuhk maeti Novoje Donskoje kalmistul Moskvas.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Punalipu orden (antud 26. aprillil 1940; ära võetud 1953)
Lenini orden (antud 3. septembril 1944; ära võetud 1953)
Isamaasõja 1. järgu orden (antud 5. novembril 1945; ära võetud 1953)
