Sergei Kruglov

Sergei Nikiforovitš Kruglov (vene keeles Сергей Никифорович Круглов; tegelik perekonnanimi Jakovlev) (2. oktoober 1907 – 6. juuni 1977) oli Lavrenti Beria asetäitjana NKVD üks juhtidest ja alates 1945. aastast Beria järglane NKVD juhi ametikohal (siseasjade rahvakomissar).

Sergei Kruglovi sõjaväeline auaste oli kindralpolkovnik.

Kruglov oli ainuke Nõukogude tšekist, kelle Suurbritannia monarh on tõstnud aurüütliseisusesse

Karjääri algus

Aastail 1931–1934 oli Sergei Kruglov K. Liebknechti nimelise Moskva industriaal-pedagoogikainstituudi üliõpilane, 1934–1935 õppis Moskva Orientalistika Instituudi jaapani sektoris. 1935–1937 oli Moskva punase professuuri ajalooinstituudi kuulaja.

Enne armeeteenistust, 1928. aastal, astus Kruglov parteisse ja 1928–1929 juhatas ta tarbijaühistut Tveri kubermangus. Aastail 1929–1930 teenis Kruglov Punaarmees tankipolgu nooremautomehaanikuna. Pärast õpinguaastaid (1931–1937) määrati ta partei Keskkomitee juhtivate parteiorganite osakonda juhtivametnikuks.

NKVD

1938. aasta novembris suunatakse Sergei Kruglov tööle NKVD-sse. Kuu aja pärast määratakse NKVD-d juhtima Nikolai Ježovi (hukatakse 1940) asemele Lavrenti Beria, samast kuust on Kruglov NKVD erivolinik riikliku julgeoleku vanemmajori aukraadis; siitpeale algab tema kiire karjääritõus. Juba 4 kuu pärast, veebruaris 1939, määratakse Kruglov siseasjade rahvakomissari asetäitjaks kaadri alal. 1941. aastal (25.02 – 30.07) ja 1943–1945 oli Kruglov rahvakomissar Beria esimene asetäitja. GULAG jäi tema haldusalasse. 29. detsembril 1945 määrati Kruglov Beria asemel rahvakomissariks (1946. aastal ametinimetus muutus siseministriks).

1944–1945 oli Kruglov massiliste rahvaste deporteerimiste, sealhulgas tšetšeenide ja inguššide (veebruaris 1944) ja teiste rahvaste küüditamiste üks teostajaid, mille eest Kruglov sai 8. märtsil 1944 koos Beria ja Ivan Seroviga (mõlemad hilisemad Nõukogude Liidu kangelased) valitsuse eriülesande eeskujuliku täitmise eest riikliku autasu – Suvorovi 1. järgu ordeni (ordeni statuudi järgi antakse aga seda armeekomandöridele väljapaistva juhtimise eest lahingolukordades).

1948. aastal organiseeris Kruglov kogu saksa elanikkonna deporteerimise Kaliningradi oblastist (see on Ida–Preisimaalt – piirkonnast, mis liideti Nõukogude Liiduga pärast Teist maailmasõda).

Jalta, Potsdam, San Francisco

Kruglov rääkis päris hästi inglise keelt. Ta korraldas Teises maailmasõjas Jalta (1945. aasta veebruaris) ja Potsdami (16. juuli – 2. august 1945) konverentside julgestust ja valvet ja nende eduka läbiviimise eest autasustati teda USA valitsuse poolt Teeneteleegioni medaliga ja Suurbritannia poolt ülendati ta 1945. aastal Briti impeeriumi ordu aurüütelkomandöriks.

Et tagada Potsdami konverentsi ohutus, oli rahvakomissari asetäitja Kruglovi poolt kohale toodud NKVD vägedest 7 polku ja 1500 inimest operatiivkoosseisust. Kruglov vastutas isiklikult konverentsi toimumise koha turvamise eest. Komplekteeriti erirong Stalini toomiseks Saksamaale. Marsruut Moskva –Potsdam, pikkusega 1923 kilomeetrt, oli hoolikalt ette valmistatud. Ohutu teekonna tagamiseks kaasati 17 000 inimest NKVD vägedest, lisaks 1500 inimest operatiivkoosseisust. Raudtee iga kilomeetri peale oli eraldatatud 6 kuni 15 inimest. Samal marsruudil pandi kurseerima 8 NKVD soomusrongi.

Kruglov on viibinud ka Ameerika Ühendriikides – San Franciscos – aprillist maini 1945 seoses ÜRO asutamisega.

Karjäär pärast Stalini surma

Kohe pärast Stalini surma (5. märts 1953) võimujagamisel saavutas Beria sise- ja julgeolekuministeeriumi ühendamise, asudes ise ühendministeeriumi etteotsa. Kruglov sai kolmandat korda Beria esimeseks asetäitjaks (11. märtsil 1953). Beria kaotab võimu juunis 1953, kui ta 26. juunil partei Keskkomitee Presiidiumi istungil ootamatult arreteeritakse. Arreteeritakse ka Beria käsilased. Pärast Beria arreteerimist, saab Kruglov taas siseministriks (26. märts 1953), jäädes praktiliselt ainsaks oma positsiooni säilitanud Beira kaastöötajaks. Nüüd korraldab tema, kümnete NKVD odioossete tegelaste arreteerimist või ametist vabastamist. Märtsis 1954 toimub järjekordne ministeeriumi reorganiserimine. Ministeeriumi haldualast viiakse välja julgeolekustruktuurid. Kruglovi positsioon nõrgeneb, kuid siseministri ametis püsib ta 31. jaanuarini 1956.

Karjääri lõpp

Jaanuaris 1956 määratakse Kruglov elektrijaamade ehitamise ministri asetäitjaks. 1957. aastal viiakse ta üle perifeeriasse – Kirovi oblasti Rahvamajanduse Nõukogu aseesimeheks. 1958. aastal saadetakse 51-aastane Kruglov erru. Aasta hiljem jääb Kruglov ilma kindralipensionist. Varsti tõstetakse ta ka Moskva eliitkorterist välja. 6. jaanuaril 1960 Kruglov heidetakse parteist välja põhjendusega, et ta oli "seotud poliitiliste repressioonidega". Seejärel elas Kruglov tagasitõmbunana. Kruglov hukkus 6. juulil 1977, teel suvilasse jäi ta elektrirongi alla.

Auastmed

Allikas

• riikliku julgeoleku vanemmajor (28.12.1938)
• riikliku julgeoleku 3. järgu komissar (4.9.1939)
• riikliku julgeoleku 2. järgu komissar (4.2.1943)
• kindralpolkovnik (9.07.1945)

Tunnustused

Nõukodu Liidu autasud

Allikas

• 2 Lenini ordenit (16.09.1945, 19.09.1952)
• 1. järgu Suvorovi orden (8.3.1944)
• 1. järgu Kutuzovi orden (24.2.1945)
• 2. järgu Kutuzovi orden (20.10.1944)
• Punalipu orden (26.4.1940)
• Punatähe orden (21.2.1942)

Välisriikide autasud

• Briti impeeriumi ordu aurüütelkomandör (juuli 1945, millega kaasnes õigus aurüütiseisusele Suurbritannias)
• USA Teeneteleegioni medal (Legion of Merit) (30.07.1945))

Viited

Eelnev: NSV Liidu siseasjade rahvakomissar

NSV Liidu siseminister 1946–1953

Järgnev: Lavrenti Beria (1953)