Viktor Abakumov

Allikas: Vikipeedia

Viktor Semjonovitš Abakumov (Виктор Семёнович Абакумов; 24. aprill 1908 - 19. detsember 1954 Leningrad) oli Nõukogude Liidu riigitegelane ja riikliku julgeolekuasutuste ametnik.

Viktor Abakumov sündis katlakütja perekonnas, lõpetas 4 klassi linnakooli (1921). Aastail 1921-23 teenis sanitarina 2. Moskva eriotstarbelises brigaadis (ЧОН). 1924. aastal oli lihttööline; aastail 1925-27 Moskva tööstuskooperatiivide liidu pakkija, 1927-28 NSV Liidu Kõrgema Rahvamajanduse Nõukogu sõjalis-tööstusliku valvesalga valvur, aastail 1928-30 NSV Liidu Üleliidulise kooperatiivide liidu lao pakkija. 1930. aastal astus ÜK(b)P liikmeks.

1930. aasta jaanuarist septembrini oli Viktor Abakumov Vene NSFV Kaubanduse rahvakomissariaadi kaubandus-jaotuskontori haldusosakonna ülema asetäitja, 1932. aastal asus komsomolitööle ja määrati pressimistehase "Press" ÜLKNÜ komsomolirakukese sekretäriks. Aastail 1931-32 oli Zamoskvoretšni komsomoli rajoonikomitee sõjalise osakonna juhataja.

Teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Lavrenti Beria määramist NSV Liidu siseasjade rahvakomissariks 5. detsembril 1938. aastal, määrati Abakumov NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Rostovi oblasti Siseasjade Valitsuse ülema ülesannetesse,

NSV Liidu riiklike julgeolekuasutuste reorganiseerimise tulemusena allutati seni NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile allunud Eriosakondade süsteem NSV Liidu sõjavägede ülemjuhatajale Jossif Stalinile ning NSV Liidu Kaitse Rahvakomiteele.

Peale nõukogude vägede edukat pealetungi ajutiselt Saksa vägede poolt olupeeritud terrirooriumitele, viis Abakumovile alluv Vastuluure Peavalitsus ka läbi vangist ninhg okupeeritud aladelt vabastatud nõukogude kodanike filtratsiooni, selleks loodud laagrites.

  • 1945. aasta jaanuarist-juulini oli Abakumov ka Siseasjade Rahvakomissariaadi volinik 3. Valgevene rindel

Aprillis 1946. valmistati tema juhtimisel ette ja fabritseeriti süüasi NSV Liidu lennuväetööstuse juhtivametnike suhtes

1950-1951 aastal valmistati parteisisese võimuvõitluse käigus tema juhtimisel ette ja fabritseeriti nn Leningradi süüasi, Leningradist pärit parteitegelaste suhtes, mille üheks tagajärjeks oli ka Eestis 1949. aastal nn. EKP KK VIII pleenumi tulemusena kodanlike natsionalistide (juunikommunistid) represseerimine;

1951. aastal viis ÜK(b)P KK peasekretär Jossif Stalin läbi järjekordse vahetuse nõukogude julgeolekustruktuuride juhtkonnas, kasutades ettekäändena vähest aktiivsust nn. arstide süüasjas kõrvaldati Viktor Abakumov ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ministri ametikohalt ning 12. juulil 1951 vahistati süüdistatuna "sionistliku vandenõu" varjamises NSV Liidu RJM-is, süüdistuse aluseks oli RJM uurija M. Rjumini kaebus.

Endiste alluvate poolt läbiviidud uurimise ajal kasutati Abakumovi suhtes füüsilist vägivalda ning uurimise lõpuks oli ta invaliid. Lõplikuks süüdistuseks jäi Abakumovile nn. Leningradi süüasja fabritseerimine ja ametialased kuriteod.

Kohus tema üle toimus Leningradis 12- 14. detsembrini 1954. aastal ning hoolimata vahepeal toimunud Jossif Stalini surmast ning ka Lavrenti Beria vahistamisest ja hukkamisest, mõisteti Abakumov uue NSV Liidu juhtkonna (Nikita Hruštšov heakskiidul) NSV Liidu Ülemkohtu väljasõidu istungil süüdi 19. detsembril ning hukati samal päeval.

Oma tegude põhjenduseks tõi Viktor Abakumov "Stalin käskis ja mina täitsin".

NSV Liidu Ülemkohus mõistis Viktor Abakumovi süüdi - kodumaa reetmises, kahjurluses, terroristlike aktide toime panemises, kontrrevolutsioonilises organisatsioonis osalemises.

1994. aastal NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium[1] rehabiliteeris V. Abakumovi osaliselt, ära muudeti süüdimõistmine kodumaa reetmises.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]