Vassili Blücher

Allikas: Vikipeedia
Vassili Blücher
Ac.blyukher.jpg
Nimi Vassili Blücher
Sündinud 1. detsember 1889
Rõbinski maakond Jaroslavli kubermang
Surnud 9. november 1938
Teenistused Venemaa keisririigi Vene keiserlik armee
Vene SFNV Punaarmee
Kaug-Ida Vabariigi Rahvarevolutsiooniline armee
NSV Liidu Punaarmee
Auaste Nõukogude Liidu marssal
Autasud Püha Georgi orden (1914)
Punalipu orden (1919)
Punalipu orden (1921)
Punalipu orden (1921)
Punalipu orden (1928)
Punalipu orden (1928)
Punatähe orden (1930)

Vassili Konstantinovitš Blücher (vene keeles Блюхер, Василий Константинович) (1. detsember (19. november) 1889 Barštšinka küla Rõbinski maakond Jaroslavli kubermang9. november 1938 NSV Liit) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, üks viiest esimesest Nõukogude Liidu marssalist (1935).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vassili Blücher sündis 1889. aastal Jaroslavli kubermangus Rõbinski maakonnas Barštšinka külas talupoja perekonnas. Tema vanavanaisa oli pärisorine talupoeg ja osales Krimmi sõjas (18531856). Sõjast naasnud, sai ta hüüdnime Blücher Preisimaa feldmarssali Gebhard Leberecht von Blücheri järgi. Hiljem muutus hüüdnimi ametlikuks perekonnanimeks.

Vassili Blücher õppis kaks aastat kohalikus kirikukoolis, kuid elatise teenimiseks suundus varsti tööotsinguil Peterburi, kus asus tööle kaupmees Klotškovi manufaktuuri poodi ja seejärel töölisena Prantsuse-Vene tehasesse. 1910. aastal asus ta tööle treialina Mõtištšinki vagunitehasesse, kus vahistati streigiüleskutsete eest. Süüdimõistetuna asus 2 aastat ja 8 kuut Butõrka vanglas. Pärast vanglast vabanemist õppis Šanjavski rahvaülikooli ettevalmistuskursustel.

1914. aastal alanud Esimese maailmasõjas saadeti V. Blücher rindele reamehena 19. Kostroma polguga. Esimese maailmasõjas tegutses luurajana ning autasustati Püha Georgi orden ning pärast käsivõitlust Stradomka juures ülendati ta allohvitseriks. 1915. aastal 8. jaanuaril sai ta Ternopoli lähedal granaadikillust raskesti haavata, pärast hospidalist pääsemist demobiliseeriti ta koos pensioniga vigastuste tõttu.

1916. aastal liitus V. Blücher bolševike poliitilise liikumisega ja 1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni asus Samaras asuvasse 102. tagavara kütipolku. V. Blücher valiti polgus polgukomitee esimeheks ning arendas polgus revolutsionilist agitatsioonitegevust.

Venemaa kodusõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa kodusõja ajal oli V. Blücher Uraali rinde juhataja, pärast 1918. aastal Idarinde piirkonnas 10 000 punaste partisanide väekoondise reidi valgekaartlaste tagalas ning 15000 kilomeetrise reidi tegemist esitati ta esimese Vene SFNV ordeni Punalipu ordeniga autasustamiseks.


Aastail 19211922 oli V. Blücher Kaug-Ida Vabariigi sõjaväe rahvakomissar ja rahvarevolutsioonilise armee ülemjuhataja.

Aastatel 19231927 oli V. Blücher peamine nõukogude sõjaline nõuandja Hiina revolutsioonilise valitsuse juures Kantonis. 19291938 oli ta Kaug-Ida Eriarmee juhataja.

Blücher arreteeriti 22. oktoobril 1938 ja piinati surnuks. Postuumselt, 10. märtsil 1939 võeti talt Nõukogude Liidu marssali auaste ning ta mõisteti surma spionaaži eest Jaapani kasuks ja osaluse eest parempoolses nõukogudevastases organisatsioonis.

Blücher rehabiliteeriti 1956 nagu teisedki tema ellujäänud perekonnaliikmed.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teda autasustati kahe Lenini ordeniga (1931 ja 1938), viie Punalipu ordeniga (1919, kaks korda 1921 ja kaks korda 1928), Punatähe ordeniga (1930), medaliga "20 aastat tööliste ja talupoegade Punaarmeed" (1938) ning rinnamärgiga "5 aastat Tšekaad-GPU-d" (1932).

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vassili Blücher oli abielus kolm korda. Tema esimesed kaks abikaasat, Galina Pokrovskaja ja Galina Koltšugina, vend kapten Pavel Blücher ja tolle abikaasa lasti samuti maha. Kolmas abikaasa Glafira Bezverhova mõisteti 8 aastaks sunnitööle.

Tema pojast Vassilist sai instituudi rektor.