Hanerahu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on laiust Hiiumaa laidude maastikukaitsealal; liivasaarekese kohta Jausa lahes vaata Hanerahu (Jausa laht)

Hanerahu idarannik suvel

Hanerahu ehk Anerahu on 1,2 hektari suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar asub Pühalepa valla territooriumil ja kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hanerahu asukoha kaart

Uuematel Nõukogude-aegsetel kaartidel ja ka mitmetel 1990ndate kaartidel kasutatakse nimevormi "Anerahu", maastikukaitseala materjalides aga "Hanerahu" ning vanematel venekeelsetel kaartidel "Ханнераху" või "Ханне-раху".

Nähtavasti on saar nime saanud seal peatuvate ja pesitsevate hallhanede järgi.[1] Saar sai nime ajal, kui ta oli veel kõrgveega mõneti üleujutatav.[2]

Vanematel kaartidel on Anerahuks ("Ане-раху", "Анераху") nimetatud ka teist Hiiumaa laidu, Langekare.[3]

Asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hanerahu geograafilised koordinaadid on 58° 45′ N, 23° 6′ Ekoordinaadid: 58° 45′ N, 23° 6′ E.

Laid on põhja-lõuna suunas piklik.

Muhule on Hanerahu ligemal kui Hiiumaale: Tammiski nukist jääb see 7,7 km põhja poole, Salinõmme poolsaarest aga 12,3 km kagusse. Teistest Hiiumaa laidudest on lähemad Kõrgelaid, mille rannik jääb poole kilomeetri kaugusele põhja, ja Hanerahustki väiksem Ankrurahu, mis asub 1 km kaugusel idas.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvine vaade Hanerahule loode poolt

Meri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laiu ümber on üpris sügav, paadiga juurdepääsu võimaldav[4] mõne veepinnale ulatuva rändrahnuga meri. 2 meetri sügavuspiir kulgeb paarisaja meetri kauguselt ümber laiu, ainult Hanerahu ja Kõrgelaiu vahel on vesi madalam. 5 meetri sügavuspiir kulgeb veel paarsada meetrit kaugemalt läänes, edelas ja lõunas.[3]

Väinamerele talvel tekkiv jää on laiu juurest praguline, seda põhjustavad merepõhja sügavuse järsud üleminekud. Mõnel aastal on saarele kuhjunud kuni 5 meetri kõrgused rüsijäävallid.[5]

Kivid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saart katavad kruus, veeris ja klibu ning väiksemad rändrahnud.[4][6]

Taimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kivide vahel kasvavad madalad taimed, näiteks vanad ja jämedad türnpuud, mis on sellele laiule eriti iseloomulikud. Neid on tihedamalt saare lõunaosas. Kõrgemad türnpuud on 5–7 meetri kõrgused. Teistest põõsastest on kohatud magedat sõstart, heledat sõstart, harilikku lodjapuud, harilikku kibuvitsa, koer-kibuvitsa, nõeljaogalist kibuvitsa, harilikku kuslapuud, harilikku viirpuud, harilikku kadakat, ja verevat kontpuud.

Läänerannikul, mis on merele rohkem avatud, algab põõsastik veepiirist kaugemal kui idarannikul.[6]

Taimi on kokku leitud vähemalt 101 liiki, sealhulgas kõrget raikaerikut, pikalehist mailast, harilikku kukeharja, valget mesikat, harilikku käokannust, merikapsast, põldmurakat, kõrvenõgest, soolikarohtu, aaskannikest, koirohtu, rannikat, hanijalga, harilikku võilille, kassisaba, metsmaasikat, harilikku palderjani, tuliohakat, põdrakanepit ja isegi balti lõosilma.[4][6] Veel on kohatud harilikku orasheina, rohulauku, aas-rebasesaba, karerohtu, noollehist maltsa, odalehist maltsa, randmaltsa, liiv-merisinepit, punast hanemaltsa, karvast pajulille, mägi-harakalatva, rand-emajuurt, aaskaerandit, karvast naistepuna, randkressi, hambulist mesikat, emaputke, harilikku kuutõverohtu, rand-linnurohtu, harilikku põisrohtu, harilikku soolarohtu, jaapani harjasputke, randastrit ja põldkännakut.[7]

Sammaldest kasvavad saarel Leiti Kannukese andmetel (2001) harilik keerik, harilik lõhistanukas, siginiit-pungsammal, kahkjas tutik, tüvetutik, harilik lumilehik, rood-lesiksammal, harilik tömpkaanik, kivi-lühikupar, sale lühikupar, läik-ulmik ja harilik korbik.[8]

Samblikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inga Jüriado ja Ave Suija leidsid 2001 saarelt 28 liiki samblikke. Need kasvasid peamiselt graniit- ja lubjakividel ning türnpuul. Graniitkivil kasvav liudsamblik Lecanora andrewii leiti sellel ekspeditsioonil Eestis esmakordselt. Eestis haruldased samblikud on ka graniitkivil kasvav piprasamblik Rinodina gennarii, lubjakivil kasvav meri-kirmesamblik ja türnpuul kasvav kuldsamblik Caloplaca chlorina.[9]

Linnud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hanerahul on kohatud kokku 23 pesitsevat linnuliiki, ühel aastal ülimalt 11. Erinevaid haudepaare on loendatud 14 (aastal 2007) kuni 498 (aastal 1992).[10]

19941997 oli saarel kormoranide koloonia. 1997. aastal hävitasid kormoranides konkurente nägevad kohalikud kalurid pesadel nende munad. See peletas kormoranid ära.[11][12]

Hanerahul pesitsesid 2007. aastal kühmnokk-luik, rohukoskel, merisk, kalakajakas, merikajakas, randtiir, linavästrik, hallvares ja metsvint.[10] Samas, näiteks 2004. aastal olid haudelinnustikus hõbekajakas, jõgitiir ja/või randtiir, hahk, merikajakas, kühmnokk-luik, merisk, linavästrik, jääkoskel, hallvares. Varem on pesitsemas nähtud peale kormorani veel näiteks hallhane ja sinikael-parti.[11] Samuti on sealses linnustikus esindatud ristpart, liivatüll ja kivirullija.[4]

Loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suuremad imetajad külastavad Hanerahu suhteliselt harva. Talvel liiguvad laiult laiule toitu otsivad rebased ja kährikud. Suveks ei saa loomad Hanerahule jääda, sest nad jääksid seal üsna pea nälga, kuigi 2000. aasta suvel võis saarel haudelinnustiku vähesusest järeldades olla rebane, kährik või mink[11]. Nagu teistelgi laidudel, ei ole ka siin rästikut ega nastikut kohatud.

Inimtegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hanerahu on üks vähem külastatavaid saari Hiiumaa laidude seas. Kaitse-eeskirja järgi võib ilma Hiiumaa laidude maastikukaitseala valitseja nõusolekuta seal viibida vaid 1. jaanuarist 10. veebruarini, nagu mujalgi Laidelahe sihtkaitsevööndis[13]. Kõrgelaiul asuval infotahvlil on kirjutatud, et külastajatele on ala suletud aastaringselt, kuid tõenäoliselt on sealsed andmed vananenud.[14]

Kivi Hanerahul

Jälgi inimtegevusest näitab peale kohaleujunud prahi ja kaitseala sildi ka üks kivi. Sellesse on tahutud aastaarv 1887 ning mõned nimetähed ja märgid, millest osa pole arusaadavad. Mälestuse on kivisse raiunud kolm meest, kes paadiga Haapsalust Muhusse tulles jäid tugeva tormi kätte ning olid sunnitud maabuma Hanerahul. Nad veetsid seal 8 päeva ilma söögita. Pärast tuule vaibumist õnnestus neil minna Saarnaki laiule, kus tol ajal oli püsiasustus. Hanerahul kasvasid siis veel väga väikesed põõsad, mistõttu puudus korralik looduslik varjualune. Pääsenute õnneks olid ilmad 1887. aasta hilissuvel soojapoolsed.[15]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat, Tallinn 1972, lk 19
  2. Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat, Tallinn 1972, lk 14
  3. 3,0 3,1 Maa-amet. Ajaloolised kaardid. NL topokaart 1945–1952, 1:50 000
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat, Tallinn 1972, lk 24–25
  5. Videolõik ETV saates Osoon, 06.10.2008
  6. 6,0 6,1 6,2 Haide-Ene Rebassoo. Botaanilisi kilde 17 Hiiumaa suvest, Tallinn 1975, lk 71–72
  7. Haide-Ene Rebassoo. Hiiumaa floora ja selle genees, Tallinn 1967, lk 34, 144 (pilt)
  8. Leiti Kannukene. Hanerahu sammalde nimestik. 2001. (PDF) Kasutatud 23.03.2008.
  9. Inga Jüriado, Ave Suija. Hiiumaa laidude maastikukaitseala lihhenofloora seisund ja kaitsekorraldus. 2002. Tartu. (PDF) Kasutatud 13.01.2010.
  10. 10,0 10,1 Aivar Leito. Hiiumaa laidude kontrollsaarte (seiresaarte) haudelinnustik 2007. (lk 12–13). 2007. Tartu. (Doc) Kasutatud 13.01.2010.
  11. 11,0 11,1 11,2 Tiit Leito. Hiiumaa laidude maastikukaitseala kontrollsaarte ja Hanikatsi salumetsa haudelinnustik 1994-2004. 2004. Kärdla. (Doc) Kasutatud 15.01.2010.
  12. Madis Jürgen. "Kormoran püüab kala rohkem kui kalamees". Eesti Ekspress, 04. mai 2000
  13. Hiiumaa laidude maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kinnitamine. Riigi Teataja. Kasutatud 23.03.2008.
  14. Pildid Kõrgelaiult
  15. Rafael Pallase mälestused. (lk 10). (PDF) Kasutatud 13.01.2010.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

See on eeskujulik artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.