Harilik lodjapuu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib puuliigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Lodjapuu (perekond); Mika Waltari romaani kohta vaata artiklit Õispuu (romaan)

Harilik lodjapuu
Viburnum 01.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Angiospermae
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Uniohakalaadsed Dipsacales
Sugukond: Muskuslillelised Adoxaceae
Perekond: Lodjapuu Viburnum
Liik: Harilik lodjapuu
Ladinakeelne nimetus
Viburnum opulus
L.

Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) on muskuslilleliste sugukonda kuuluv põõsaliik, Eestis pärismaine.

Rahvasuus tuntakse teda ka õispuu, koerõispuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuu nime all.

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevates süstemaatikates liigitatakse harilikku lodjapuud kas muskuslilleliste või kuslapuuliste sugukonda.

Morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik lodjapuu on heitlehine 2,5 – 4 m kõrgune põõsas.

Viietised õied paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied on sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged.

Marjataolised lihakad pikliku kujuga luuviljad on ühe lapiku seemnega, värvuselt erepunased ja maitselt mõruhapud, söödavad.

Harilikul lodjapuul on ümmargused kuni munajad vastakud sõrmroodsed lihtlehed, pealt on lehed paljad, alt pehmete karvadega kaetud. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti.

Võrsed on algul hallikasvalkjad, punaka varjundiga ning roostevärvi pragudega, kandilised. Rohkelt harunevad vanemad oksad on hallid ja pikirõmelised.

Lodjapuu õisik

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis pärismaine ja sage.

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvab salu- ja lodumetsades, puisniitudel, harvem laanemetsas. Eelistab viljakaid ning niiskemaid muldi.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikust lodjapuust on aretatud mitmeid dekoratiivvorme, mida kasutatakse ohtralt haljastuses. Lodjapuud hinnatakse nii tema kaunite, mai lõpul - juunis puhkevate õite kui ka sügisel värviliste lehtede ja punaste viljade tõttu. Põõsas on külmakindel, talub hästi heitgaase ja tahma.

Mahlast saab ilusat telliskivipunast toiduvärvi.

Marjad sisaldavad palderjanhapet ja eeterlikku õli, C-vitamiini, invertsuhkrut (fruktoosi ja glükoosi segu). Vilju on tarvitatud toiduks. Ravimina kasutatakse eelkõige puukoort, harvem marju, õisi ja lehti kas keedisena või vedela ekstraktina verejooksude, eriti emakaverejooksu korral. Koorest tehtud tinktuur või tee võtab väga efektiivselt ära menstruatsioonivalu[1], mõnel isegi nii, et ei ole vaja valuvaigisteid. Inglisekeelsetes riikides müüakse sellist tinktuuri või pulbrit tee jaoks nime all Cramp Bark. Noortest võsudest tehakse vanne nahahaiguste, vistrike ja sügeliste puhul.

Septembris valmivad ja rohkesti C-vitamiini sisaldavad viljad, on toiduks paljudele lindudele, kes aitavad ka seemnetel levida, näiteks tihased, varblased, siidisabad.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]