Valge mesikas
| Valge mesikas | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Melilotus albus Medik. |
||||||||||||||
| Sünonüümid | ||||||||||||||
|
Melilotus alba, Melilotus leucanthus, Melilotus vulgaris, Trifolium vulgare |
Valge mesikas (Melilotus albus) on liblikõieliste sugukonda mesika perekonda kuuluv rohttaim.
Sisukord |
Levik [muuda]
Valge mesikas kasvab pärismaisena Euroopas ja Aasias. Ta kasvab peaaegu kõikjal Euroopas ning Siberis, Kaug-Idas ja Kesk-Aasias; võõrliigina ka Ameerikas ja Austraalias. Eestis on ta sage.
Taim talub hästi kuiva ja kivisemat pinnast; kasvab eelkõige teeservadel, ka jäätmaadel.
Kirjeldus [muuda]
Valge mesikas on ühe- või kaheaastane ühekojaline taim.
Ta on püstise alt puituva varrega ning kasvab 20–120 cm kõrguseks.
Lehed on 1–2 cm pikkused kolmetised hambulise servaga liitlehed.
Taim õitseb juunist septembrini. Õied on valged ja tugeva lõhnaga ning paiknevad 40–80 kaupa pikkades kitsastes püstistes kobaras. Ta on putuktolmleja.
Vili on 3,6–5 mm pikkune ja 2–2,5 mm laiune kaun, milles on üks kuni kolm, tavaliselt kaks seemet. Taim paljuneb seemnetega.
Kasutamine [muuda]
Valge mesikas on väga hea meetaim ning seda kultiveeritakse mesilate läheduses. Seda kasvatatakse ka loomade söödaks.
Taime on kasutatud ka pinnase parandajana, sest tema juurtel elavad mügarbakterid rikastavad mulda lämmastikuga.
Valgele mesikale annab lõhna taimes sisalduv kumariin, mida kasutatakse muu hulgas lõhna- ja maitseainete valmistamiseks ning farmaatsiatööstuses antikoagulantide lähteainena.
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Valge mesikas |
