Tammiski nukk

Allikas: Vikipeedia
Tammiski nukk suvel 2006
Vaade Tammiski nukilt läände Kassari lahele.

Tammiski nukk (saksa keeles Tammiskoots) on Muhu saare põhjaosa loodepoolseim neem. See asub Mõisaküla territooriumil.

Neeme geograafilised koordinaadid on 58° 40′ 50″ N, 23° 9′ 14″ E. Kaugemale põhja eendub Muhus vaid Seanina.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Tammiski võis nime saada kunagise tammede rohkuse järgi. Tänapäeval on tammesid palju rohkem Pallasmaa küla pool. Samuti on võimalik, et Muhu põhjaosa kohanimed on Seaninast lääne pool nihutatud või on iseloomulik taimestik aja jooksul nihkunud. Lepaninal, järgmisel suuremal nukil, ei ole ühtegi leppa. Sanglepad kasvavad hoopis Seaninast mõnisada meetrit läänes asuva väiksema maasääre lähedal. Küll aga kasvavad Lepanina juures tammed, mida Tammiskil võib leida vaid paar väiksemat.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Tammiski nuki asukoha kaart

Nukki katavad päris põhjatipu lähedal türnpuud, kadakad, paakspuud, põldmuraka- ja mageda sõstra põõsad. Veidi lõuna pool katab poolsaart kadastik ja tihedam lehtpuuvõsa (valdavalt türnpuud)[1], kuni algab männik. Suurematest lehtpuudest on sagedamad saar ja harilik pihlakas.

Mõnikord võib kohata merikotkast ja teisi merelinde.[2]

Läänerannik on järsem ja kivisem, idarannik laugem ja kohati pillirooga kaetud. Läänerannikul, 15 meetri kaugusel veepiirist, asub 3,3 meetri kõrgune ja 15,4-meetrise ümbermõõduga Tammiski mustkivi[1], mida on seostatud Muhu kunstmuistendilise vägilase Musta Mardiga[3][4], samuti Suure Tõllu naisega.[5]

Talvel ja kevadel kuhjuvad nuki lähedale rüsijäävallid (jäämäed)[2], mille kõrgus mõnel aastal on ulatunud 10 meetrini.

Inimtegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt on Tammiskilt kala püüdmas käinud Põitse ja Mõisaküla inimesed. Seal asus väike paadilauter, mis ei ole säilinud.[6]

Tammiski rannasaunas elanud perest on teateid aastast 1854. Enne Teist maailmasõda elas Tammiskil vähemalt üks pere, pärast sõda sinna elanikke ei jäänud.[6] Kuni 1952 on kaartidele märgitud 3–4 hoonet.[7] Praeguseks on säilinud ainult kiviaedade lõigud, nukile lähimad majad on mõnesaja meetri kaugusel (Mõisaküla Ranna-Uielu talu).

Tammiski nukki viib nii Pallasmaa kui ka Mõisaküla poolt mööda rannaäärt kehvas seisus katteta tee.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Tammiski mustkivi Eesti looduse infosüsteemis
  2. 2,0 2,1 Pildid rüsijäävallidest ja merikotkastest[alaline kõdulink]
  3. Aarne Vinkel. "Muhu vägilasmuistendi sünd". Keel ja Kirjandus, 2001 nr. 1, lk 37–45
  4. Aarne Vinkel. "Muhu vägilasmuistendi sünd". Muhulane, august 2009
  5. Lühike lugu rändrahnust
  6. 6,0 6,1 "Ülo Rehepapi kogutud Mõisaküla ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 8. juulil 2013.
  7. Maa-ameti ajaloolised kaardid. NSV Liidu topokaart 1:50 000 (1945–1952)