Kühmnokk-luik

Allikas: Vikipeedia
Kühmnokk-luik
Kühmnokk-luigepaar
Kühmnokk-luigepaar
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Ülemselts: Galloanserae
Selts: Hanelised Anseriformes
Sugukond: Partlased Anatidae
Alamsugukond: Hanilased Anserinae
Perekond: Luik Cygnus
Liik: Kühmnokk-luik
Ladinakeelne nimetus
Cygnus olor
(Gmelin, 1789)
Kühmnokk-luik

Kühmnokk-luik (Cygnus olor) on partlaste sugukonda luige perekonda kuuluv lind, Eesti suurim lind.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu tiibade pikkus on 57–62 cm,[2] kaal 8–13 kilogrammi.[3]

Kühmnokk-luik on lähedane laululuigega, kellega kuulub samasse perekonda. Siiski saab neid juba kaugelt eristada: laululuige seljakontuur on ümar, kühmnokk-luigel nurgeline. Ligidalt on kühmnokk äratuntav suure kühmu järgi lauba ja noka piiril. Kühmnokk-luige kael on jämedam kui laululuigel ja ujudes kõverdab ta seda tihti S-kujuliselt, hoides nokka veepinna poole kaldu.[3]

Lennul ei tee kühmnokk valju tuututavat häält nagu laululuik. Tiivalöökidega kaasneb kaugele kuulduv suurte hoosulgede eriline kriuksuv heli. Ärritunult kühmnokk susiseb iseloomulikult.[3]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu levila on lai: parasvöötmes Briti saartest kuni Ussuurimaani.[2] Kõikjal sellel maa-alal on ta võrdlemisi haruldane ja pesitseb suurte vahemaade tagant, aga mitmes piirkonnas puudub hoopiski.[3] Pisut sagedasem on ta Uurali jõe vesikonnas ja Kasahstani järvedel.[3]

Eestist kadus kühmnokk-luik 1930. aasta paiku.[3] Uuesti asus ta Eestis pesitsema 1959 Muhus.[3] Sellest alates on tema levila Eestis järjest laienenud, nii et tänapäeval ei ole ta Eesti rannikul ja saartel enam haruldane. 1974 loendati Eestis 80 haudepaari,[3] 1983 juba 390 paari.[2] 2003–2008 hinnati kühmnokk-luikede arvuks 3000–3500 haudepaari, talvist arvukust 5000–15 000 isendile.[4]

Paljudes maades on kühmnokk-luik looduskaitse all, kuid Eestis enam mitte.

Kühmnokk-luik valiti 1984. aastal Taani Raadio korraldatud rahvahääletusel Taani rahvuslinnuks.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eluviisis on kühmnokk-luigel palju ühist laululuigega.

Kühmnokk eelistab veetaimi täis kasvanud veekogusid, ükskõik kas magedaid või soolaseid. On juhtunud, et ta pesitseb soos.[3]

Ta pole kuigi inimpelglik lind, talub kergesti nii osalist kui täielikku vangistust.[3] Seetõttu peetakse teda juba sajandeid sageli ilu pärast parkides, kuhu peab olema rajatud tiik. Oleks parem, kui tiigil oleks saar, kus inimesed ei käi: seal tunnevad luiged end julgemalt.

Kühmnokk-luiged saabuvad pesitsuspaikadesse jäämineku ajal ja lahkuvad lõunamaale veekogude jäätumise ajal. Soojematel talvedel talvituvad mõned isendid Eestis. Nad hoiduvad kinnikülmumata vee juurde. Neid ei ole tingimata vaja sööta: nad peavad ise suutma endale toitu otsida. Nõrgad ja haiged linnud külmuvad vahel jää sisse kinni ja hukkuvad, kuid terved linnud ei külmu kunagi jäässe.

Kühmnokk-luigetibud

Kühmnokk pesitseb aprilli teisel poolel ja mai algul. Pesa on varjatud, tavaliselt roostikus paiknev suur taimedest kuhil, mille tipus on pesalohk. Pesa tehakse veetaimedest, näiteks pilliroost, hundinuiadest ja tarnadest.[2]

Täiskurnas on 4–8 suurt rohekashalli muna. Pojad kooruvad mai lõpul või juuni algul ja lennuvõimestuvad septembri algul, aga ujumisvõimelised on nad juba sündides. Nad on pesahülgajad: enam-vähem kohe pärast koorumist võimelised emaslinnule järgnema.[2]

Kühmnokk-luigel looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad.[2] Tal pole ka jahinduslikku tähtsust.[3]

Kühmnokk-luik kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Christian Anderseni kunstmuinasjutt "Inetu pardipoeg" räägib kühmnokk-luigetibust.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2004). "Cygnus olor." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2008.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Eesti lindude süstemaatiline nimestik
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "Loomade elu", 6. kd., lk. 87
  4. 4,0 4,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)