Rändrahn

Allikas: Vikipeedia
Eesti suurima maapealse osaga rändrahn Letipea Ehalkivi koosneb migmatiidist.

Rändrahn on rahn (läbimõõt üle 512 mm), mis on liustiku poolt aluspõhjast lahti murtud ja algsest asukohast minema viidud. Rohkem kui 10 m läbimõõduga rändrahne nimetatakse hiidrahnudeks. Euroopa pleistotseense jäätumise alal on teada 65 hiidrahnu, millest ainult viis ei asu Eestimaal.

Rändrahnuks on varem peetud ka tard- või moondekivimitest monoliite, mille läbimõõt on suurem kui 1 meeter, tingimuseks vaid, et rahn ei asu tänapäeval oma algse lasumuse kohas. Rändrahnu nimetus tuleneb sellest, et mandrijää toimel on need kivid liikunud ära oma algsest tekkekohast.

Eesti rändrahnud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tubala kivi Hiiumaal

Suurim Eesti rändrahn on Ehalkivi Kunda lähedal, mille ruumala on 930 m³ ja mass umbes 2500 tonni. Eesti rändrahnud jagatakse suuruse alusel kolme rühma:

  • hiidrahnudümbermõõt üle 25 meetri
  • suured rahnud – ümbermõõt 10...25 meetrit
  • väikesed rahnud – ümbermõõduga alla 10 meetri

Kokku on hiidrahne Eestis teada 87 [viide?], suurem osa neist on kaitse all. Suuri rahne on Eestis umbes tuhatkond, väikeste rahnude arv on praktiliselt loendamatu.

Enamik Eesti rändrahnudest on Põhja-Eestis. Eriti rohkelt on neid Lahemaal. Rahnude jaotumus suurusnäitajate järgi on tavapäraselt sarnastele loodusnähtustele ligilähedaselt kirjeldatav eksponentsiaalfunktsiooni abil. Maapealseid rahne, mille ümbermõõt ületab 50 meetrit, on Eestis kaks: Ehalkivi ja Kabelikivi.

Eesti hiidrahnudest on 64% koostiselt rabakivid. See ei peegelda siiski nende päritolupiirkonna Fennoskandia kilbi keskmist koostist. Rabakivis on säilinud tardumisjärgne ristsuunaline lõhelisus, mis tuleneb hilisema moonde puudumisest. Ristsuunalise lõhelisuse tõttu oli liustikul rabakivitahukaid lihtsam lahti murda ja Eestisse tuua. Ülejäänud 36% hiidrahnudest koosnevad pegmatiidist, gneisist, migmatiidist, graniidist ja gneissbretšast.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Pirrus, E. 1996. Suured rändrahnud – võõrsilt pärit omad. Eesti Loodus, 4, 118–119.
  • Pirrus, E. 2003. Hiidrahnud loodusmälestistena. Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse, Tallinn, 75–88.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]