Kalakajakas
| Kalakajakas | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Larus canus Linnaeus, 1758 |
Kalakajakas (Larus canus) on kajaklaste sugukonda kajaka perekonda kuuluv lind.
Kalakajaka rahvapärased nimed on kalakull, räimekull, kudukajakas, valgepea-kajakas, jääkajakas, tuulekajakas, kaader, lõugas, ratas ja mereratas.[2]
Teaduslikult kirjeldas kalakajakat esimesena Linnaeus 1758.
Sisukord |
Levila [muuda]
Kalakajakas on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas[2]. Põhjas ulatub tema levila tundrasse üksnes paiguti, nimelt Murmani rannikul, Põhja-Jäämerre suubuvate suurte jõgede ääres ja Anadõris. Lõunas ulatub tema levila Inglismaale, Saksamaale, Volga alamjooksuni ja Põhja-Kasahstani, idas üle Baikalimaa Ohhoota mereni. Isoleeritud pesapaiku on leitud Taga-Kaukaasia, Türgi ja Iraani järvedel.[3]
Kalakajakas on ränd- ja hulgulind. Ta talvitub Lääne-Euroopas, Vahemere ja Kaspia mere rannikul, Hiinas, Jaapanis ning Ameerikas kuni Lõuna-Kaliforniani.[3][2]
Välimus [muuda]
Kalakajakas on hõbekajakale väga sarnane, kuid sellest peaaegu poole väiksem. Ta on varesesuurune ja kaalub 315–600 g[4][2].[3]
Ta on sinakasvalge sulestikuga. Tiivad on mustvalgete otstega. Nokk ja jalad on kollased.[4]
Eluviis [muuda]
Kalakajakas asustab mererannikut ning suuri jõgesid ja järvi. Eestis elab ta peamiselt saartel ja rannikul, kohati massiliselt, siseveekogudel seevastu vähe, kuid viimasel ajal on ta sagedamini hakanud pesitsema rabalaugastel[4].[3]
Ta tegutseb sageli sadamas ja saadab laevu[4]. Seal nopib ta laeva tekitatud voogudest uimaseks raputatud kalu[5]
Pesitsemise ajal otsib ta toitu niitudel ja põllukünnil[2]. Ta käib tihti toitu otsimas madalaks niidetud muruga õuedel ja väljakutel, mistõttu Helsingis pesitseb see liik ka veekogudest kaugemal asuvates eramurajoonides.[5]
Erinevalt teistest kajakatest ei koondu kalakajakad massiliselt asulatesse, ka prügimägedel kohtab neid vähe.[5]
Tal on välja kujunenud rituaalsed poosid ja kindla tähendusega häälitsused: häire, ähvardus, hirm, alistumine, toidu mangumine, näugumine jt.[4][2]
Ta sööb mitmekesist toitu: kalu, raipeid, konni, usse, hiirelaadseid närilisi, nii vees elavaid kui lendavaid selgrootuid, samuti marju ja idanevaid teri[3]. On juhtunud, et ta sööb haudenaabrite mune ja nõrku poegi.[4][2]
Kahjurputukate ja -näriliste hävitamisega toob ta kasu.[3][4][2]
Kalakajaka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 10–15 tuhandele paarile, talvist arvukust 1–10 tuhandele isendile. [6]
Kalakajakas võib elada kuni 32–33 aastat vanaks[4]. Vanim leitud pesitsev emaslind oli 26 aastat vana.[2]
Enne poegade koorumist [muuda]
Pesitsuspaikadesse saabub kalakajakas levila lõunaosas ja Murmani rannikul märtsis-aprillis, aga põhjapoolsete jõgede alamjooksule mais ja juuni algul[3]. Eestisse saabub ta märtsi teisel poolel[4][2].
Ta rändab väikeste salkadena, kus on 3–8, kuid vahel 30–50 lindu.[3][2]
Kalakajakas rajab pesa kõrgemale kohale:[4][2] kaljule, kivile, väikesaarele, jõeleetele, isegi mereheidise vallile, harvem mõnele platvormile või põõsa otsa[3]. Territooriumi hõivab ta varakevadel ja kaitseb seda kogu pesitsemise ajal[4][2]. Pesa ehitatakse vetikatest ja kõrtest[2].
Tavaliselt pesitseb ta koloonias, kus on kuni sadakond paari[2], kuid võib olla tuhandeid paare. Harvem pesitseb ta üksikult[4][2]. Tihti pesitseb ta koos naerukajakaga, sisemaal mustviirese ja väikekajakaga, rannikul tiirudega.[3]
Kalakajakas muneb mai alguses enamasti 3 muna[4][2], mis on oliivhallid tumedate laikudega. Muna on 51–61 mm pikk ja 38–43 mm lai. Nad munetakse poolteise- kuni kahepäevaste vahedega. Hauvad mõlemad vanemad kokku 25–26 päeva.[3]
Pärast poegade koorumist [muuda]
Pojad kooruvad mai lõpul või juuni algul, aga näiteks Murmani rannikul juuni lõpus või juuli alguses[3].
Pärast koorumist katavad vanemad poegi liigse kuuma ja külma eest[2]. Pessa jäävad nad 3–5 päevaks, seejärel viibivad selle lähedal[4][2]. Nad on väga liikuvad[2]. Vanemad kaitsevad neid hoolikalt ja energiliselt[2]. Hädaohu eest peituvad pojad taimede vahele, põgenevad vette ja ujuvad eemale või jooksevad ära. Nad lennuvõimestuvad kahe kuu ehk 57–60 päeva vanuselt[2].[3]
Kõigest hoolimata lennuvõimestub üksnes 45% koorunud poegadest[4][2]. Munad ja pojad hukkuvad peamiselt kiskjate süül[3]. Pesi rüüstavad suuremad kajakad[4], kelle arvukuse tõusu tõttu on kalakajaka arvukus viimasel ajal pisut vähenenud[5][2]. Siiski kuulub kalakajakas Eestis soodsas seisundis liikide hulka[2].
Juulis, põhjapoolsetel aladel augustis kogunevad lennuvõimestunud noorlinnud koos vanalindudega salkadesse ja alustavad hulgulende[3]. Hulgulennud lähevad septembris ja oktoobris järk-järgult üle sügisrändeks[3]. Sügisrände ajal peatuvad nende salgad tihti põldudel[2]. Eestist lahkuvad nad novembri lõpul ja detsembri alguses[4][2]. Kõik isendid ei lahku ka ja talvitumiseks ei vaja nad muud kui lihtsalt jäävaba vett[4].
Suguküpsus saabub 2.–4. eluaastal.[2]
Alamliigid [muuda]
- Larus canus canus
- Järve-kalakajakas (Larus canus heinei)
- Larus canus kamschatschensis
- Larus canus brachyrhynchus
Viited [muuda]
- ↑ BirdLife International (2004). Larus canus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 11. mail 2006. Andmebaasikirjes on põhjendus, miks see liik on soodsas seisundis
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 bio.edu.ee Kalakajakas Vaadatud 4. septembril 2012
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 "Loomade elu", 6. kd., lk. 240–241, tahvel 1.11
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 4,18 bio.edu.ee Kalakajakas Vaadatud 4. septembril 2012
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Margus Ellermaa. Linnakajakad on meie elustiili peegeldajad "Eesti Loodus", juuni 2011. Vaadatud 5. septembril 2012
- ↑ 6,0 6,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kalakajakas |
