Kalakajakas

Allikas: Vikipeedia
Kalakajakas
Larus canus1.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond: Kajaklased Laridae
Perekond: Kajakas Larus
Liik: Kalakajakas
Ladinakeelne nimetus
Larus canus
Linnaeus, 1758
Kalakajakas lennul

Kalakajakas (Larus canus) on kajaklaste sugukonda kajaka perekonda kuuluv lind.

Kalakajaka rahvapärased nimed on kalakull, räimekull, kudukajakas, valgepea-kajakas, jääkajakas, tuulekajakas, kaader, lõugas, ratas ja mereratas.[2]

Teaduslikult kirjeldas kalakajakat esimesena Linnaeus 1758.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalakajakas on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas[2]. Põhjas ulatub tema levila tundrasse üksnes paiguti, nimelt Murmani rannikul, Põhja-Jäämerre suubuvate suurte jõgede ääres ja Anadõris. Lõunas ulatub tema levila Inglismaale, Saksamaale, Volga alamjooksuni ja Põhja-Kasahstani, idas üle Baikalimaa Ohhoota mereni. Isoleeritud pesapaiku on leitud Taga-Kaukaasia, Türgi ja Iraani järvedel.[3]

Kalakajakas on ränd- ja hulgulind. Ta talvitub Lääne-Euroopas, Vahemere ja Kaspia mere rannikul, Hiinas, Jaapanis ning Ameerikas kuni Lõuna-Californiani.[3][2]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalakajakas on hõbekajakale väga sarnane, kuid sellest peaaegu poole väiksem. Ta on varesesuurune ja kaalub 315–600 g[4][2].[3]

Ta on sinakasvalge sulestikuga. Tiivad on mustvalgete otstega. Nokk ja jalad on kollased.[4]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalakajakas asustab mererannikut ning suuri jõgesid ja järvi. Eestis elab ta peamiselt saartel ja rannikul, kohati massiliselt, siseveekogudel seevastu vähe, kuid viimasel ajal on ta sagedamini hakanud pesitsema rabalaugastel[4].[3]

Ta tegutseb sageli sadamas ja saadab laevu[4]. Seal nopib ta laeva tekitatud voogudest uimaseks raputatud kalu[5]

Pesitsemise ajal otsib ta toitu niitudel ja põllukünnil[2]. Ta käib tihti toitu otsimas madalaks niidetud muruga õuedel ja väljakutel, mistõttu Helsingis pesitseb see liik ka veekogudest kaugemal asuvates eramurajoonides.[5]

Erinevalt teistest kajakatest ei koondu kalakajakad massiliselt asulatesse, ka prügimägedel kohtab neid vähe.[5]

Tal on välja kujunenud rituaalsed poosid ja kindla tähendusega häälitsused: häire, ähvardus, hirm, alistumine, toidu mangumine, näugumine jt.[4][2]

Ta sööb mitmekesist toitu: kalu, raipeid, konni, usse, hiirelaadseid närilisi, nii vees elavaid kui lendavaid selgrootuid, samuti marju ja idanevaid teri[3]. On juhtunud, et ta sööb haudenaabrite mune ja nõrku poegi.[4][2]

Kahjurputukate ja -näriliste hävitamisega toob ta kasu.[3][4][2]

Kalakajaka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 10–15 tuhandele paarile, talvist arvukust 1–10 tuhandele isendile. [6]

Kalakajakas võib elada kuni 32–33 aastat vanaks[4]. Vanim leitud pesitsev emaslind oli 26 aastat vana.[2]

Kalakajakas püüab väikest kala Soomes Helsingis

Enne poegade koorumist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalakajakapaar

Pesitsuspaikadesse saabub kalakajakas levila lõunaosas ja Murmani rannikul märtsis-aprillis, aga põhjapoolsete jõgede alamjooksule mais ja juuni algul[3]. Eestisse saabub ta märtsi teisel poolel[4][2].

Ta rändab väikeste salkadena, kus on 3–8, kuid vahel 30–50 lindu.[3][2]

Paar püsib kogu elu.[4][2]

Kalakajakas rajab pesa kõrgemale kohale:[4][2] kaljule, kivile, väikesaarele, jõeleetele, isegi mereheidise vallile, harvem mõnele platvormile või põõsa otsa[3]. Territooriumi hõivab ta varakevadel ja kaitseb seda kogu pesitsemise ajal[4][2]. Pesa ehitatakse vetikatest ja kõrtest[2].

Tavaliselt pesitseb ta koloonias, kus on kuni sadakond paari[2], kuid võib olla tuhandeid paare. Harvem pesitseb ta üksikult[4][2]. Tihti pesitseb ta koos naerukajakaga, sisemaal mustviirese ja väikekajakaga, rannikul tiirudega.[3]

Kalakajakas muneb mai alguses enamasti 3 muna[4][2], mis on oliivhallid tumedate laikudega. Muna on 51–61 mm pikk ja 38–43 mm lai. Nad munetakse poolteise- kuni kahepäevaste vahedega. Hauvad mõlemad vanemad kokku 25–26 päeva.[3]

Pärast poegade koorumist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalakajaka kurn kooruva pojaga
Kalakajaka vastkoorunud poeg, teine poeg on koorumas

Pojad kooruvad mai lõpul või juuni algul, aga näiteks Murmani rannikul juuni lõpus või juuli alguses[3].

Pärast koorumist katavad vanemad poegi liigse kuuma ja külma eest[2]. Pessa jäävad nad 3–5 päevaks, seejärel viibivad selle lähedal[4][2]. Nad on väga liikuvad[2]. Vanemad kaitsevad neid hoolikalt ja energiliselt[2]. Hädaohu eest peituvad pojad taimede vahele, põgenevad vette ja ujuvad eemale või jooksevad ära. Nad lennuvõimestuvad kahe kuu ehk 57–60 päeva vanuselt[2].[3]

Kõigest hoolimata lennuvõimestub üksnes 45% koorunud poegadest[4][2]. Munad ja pojad hukkuvad peamiselt kiskjate süül[3]. Pesi rüüstavad suuremad kajakad[4], kelle arvukuse tõusu tõttu on kalakajaka arvukus viimasel ajal pisut vähenenud[5][2]. Siiski kuulub kalakajakas Eestis soodsas seisundis liikide hulka[2].

Juulis, põhjapoolsetel aladel augustis kogunevad lennuvõimestunud noorlinnud koos vanalindudega salkadesse ja alustavad hulgulende[3]. Hulgulennud lähevad septembris ja oktoobris järk-järgult üle sügisrändeks[3]. Sügisrände ajal peatuvad nende salgad tihti põldudel[2]. Eestist lahkuvad nad novembri lõpul ja detsembri alguses[4][2]. Kõik isendid ei lahku ka ja talvitumiseks ei vaja nad muud kui lihtsalt jäävaba vett[4].

Suguküpsus saabub 2.–4. eluaastal.[2]

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2004). Larus canus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 11. mail 2006. Andmebaasikirjes on põhjendus, miks see liik on soodsas seisundis
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 bio.edu.ee Kalakajakas Vaadatud 4. septembril 2012
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 "Loomade elu", 6. kd., lk. 240–241, tahvel 1.11
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 4,18 bio.edu.ee Kalakajakas Vaadatud 4. septembril 2012
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Margus Ellermaa. Linnakajakad on meie elustiili peegeldajad "Eesti Loodus", juuni 2011. Vaadatud 5. septembril 2012
  6. 6,0 6,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)