Harilik kadakas

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Kadakas (perekond)

Harilik kadakas
Lüneburger Heide 029.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Küpressilised Cupressaceae
Perekond: Kadakas Juniperus
Liik: Harilik kadakas
Ladinakeelne nimetus
Juniperus communis
Linnaeus (1753)

Harilik kadakas (Juniperus communis L.) on küpressiliste sugukonda kadaka perekonda kuuluv okaspuu.

Teaduslikult kirjeldas harilikku kadakat esimesena Linnaeus 1753.

Kadakametsa nimetatakse kadastikuks.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Illustratsioon

Enamasti kasvab harilik kadakas põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Puu kõrgus on tavaliselt kuni 10, harva kuni 15 m.[2] Registreeritud maksimaalne kõrgus on 18,5 m (Rootsis). Harilik kadakas elab kuni 860-aastaseks.[3]

Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on kitsaste laastudena kestendav, vanematel puudel madalate vagudega ja pehmete kiududega.[3]

Noored võrsed on punakaspruunid ja kolmetahulised, vanemad pruunikad. Okkad on terava tipuga, lineaalsüstja kujuga, 1–2 cm pikkused, kolmekaupa männases, pealt sinakashallid ja ühe õhulõheribaga, püsivad võrsetel keskmiselt kuni 4 aastat.[3][2]

Isasõisikud on kollakad, 4–5 cm pikkused, koosnevad kilbikujulistest soomustest, 3–7 tolmukaga. Emasõisikud meenutavad rohelist punga ning koosnevad kolme püstise seemnealgmega soomustest. Viljad on lihakad marjataolised käbid läbimõõduga 6–9 mm. Viljas on 1–3 seemet, mis on esimesel aastal rohekad, teisel aastal tumesinised ja kolmandal aastal mustjad. Seemne mass on 17–18 mg.[3][2]

Kuigi kadaka viljad on botaanilises mõttes käbid, kutsutakse neid rahvasuus välise sarnasuse tõttu kadakamarjadeks.

Levik ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku kadaka väga suur levila asub Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni steppideni, idas kuni Jaapani saarteni, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal ja Islandil[3]. Lõuna suunas ulatub levila Pakistani ja Nepaalini, aga Põhja-Ameerikas 30° põhjalaiuseni.

Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad.[3]

Mõnel pool, näiteks Kassari klibustel rannanõlvadel, on kadakas üllatavalt elujõuline ja katab kogu maapinna tiheda kadakametsaga. Selles kohas ei paista tiheda okastiku vahelt õieti valgust maapinnale ja niimoodi tõrjub kadakas välja kõik teised taimed.

Isasõisikud

Kadakal eristatakse nelja alamliiki.

  • Eestis on levinud kadaka tavaline alamliik Juniperus communis communis.
  • Alpikadakas (Juniperus communis alpina) kasvab Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas, Gröönimaal, Euroopas ja Aasias.
  • Mägede alpiinses ja subalpiinses vööndis ning tundras kasvab tavaliselt hariliku kadaka teisend mägikadakas (Juniperus communis montana)[3]. See kasvab kuni 20 cm kõrgeks ja katab maapinda nagu vaip. Oksad on lühikesed, jämedad, kolmnurksed ja sageli kõverad. Okkad on 4–8 mm pikad ja 1–2 mm laiad, mõnikord otsast kõverad, aga mõnikord ootamatult teravad.
  • 1949 avastati Kabardiini-Balkaarias 2700 m kõrgusel merepinnast poolkerakujuline kadakas (Juniperus communis hemisphaerica). Rohkem kui 26 aasta vanune taim oli 1½ m suurune.

Paljunemine ja kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik kadakas on tavaliselt kahekojaline, harva ühekojaline puu ja paljuneb üldjuhul seemnetega. Soodsates tingimustes võib ta paljuneda ka vegetatiivselt alumiste okste juurdumisega. Tolmlemine toimub tavaliselt mai alguses. Rohkem vilju on valguse käes kasvavatel puudel. Seemneid levitavad tavaliselt linnud. Tõusmetel on 2 idulehte. Puu kasvab üsna aeglaselt, 10-aastaselt on kõrgus tavaliselt 40–50 cm, 50-aastaselt 3–4 m.[3][2]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku kadaka puit

Puit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku kadaka puit on ilusa tekstuuriga, tihedate aastarõngastega, väga meeldiva lõhnaga, sitke ja keskmise tihedusega 550–650 kg/m³. Lülipuit on hallikas- kuni punakaspruun, maltspuit on kitsas ja valkjas. Puude väikse kasvu tõttu ei ole puidul eriti suurt majanduslikku tähtsust, seda kasutatakse peamiselt tisleritöödel, muusikainstrumentide, suveniiride jms valmistamisel.[3]

Aastarõngad on käänulised ja hästi märgatavad kõigis lõigetes. Aastarõnga varane osa läheb järsult üle hiliseks osaks, mis on vähearenenud. Vaigukäike ei ole. Puidul on tavaliselt head mehaanilised omadused. Niiskuse 15% korral on puidu tihedus 570 kg/m³, survetugevus 395 kg/cm² ja kõvadus pikikiudu 459 kg/cm².

Keemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küpsed ja toored kadakamarjad

Magusa maitsega viljad sisaldavad suhkruid kuni 40% (peamiselt glükoosi ja fruktoosi), eeterlikke õlisid, lipiide, orgaanilisi happeid (õun-, sipelg- ja äädikhape), vaikaineid, taimevaha, vitamiine ja teisi bioaktiivseid aineid[3]. Viljadest valmistatakse siirupit, mis on tooraineks kondiitritööstuses, ning maitseaineid, mida kasutatakse kalade konservimisel ning viina ja likööride tootmisel[3]. Mikroelementidest sisaldavad viljad mangaani, rauda, vaske ja alumiiniumi.

Kadakajuurtest on leitud eeterlikke õlisid, vaikaineid, saponiine, parkaineid ja värvaineid. Okkad sisaldavad 2,7‰ askorbiinhapet.

Okastest ja viljadega võrsetest saab valmistada eeterlikku õli (kadakaõli), mida on kasutatud antibakteriaalse vahendina meditsiinis ja veterinaarias.

Kadakas on ka mürgiseid aineid, mistõttu ei tohi kadakamarju liiga palju süüa ega kadakaõli liiga palju tarvitada.

Ilupuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kadakat kasutatakse ilupuuna parkides ja aedades, kuigi neid on raske ümber istutada. Selleks tuleb jälgida, et nii enne kui pärast ümberistutamist oleks taim lõuna suunas sama küljega.

Kadakaid istutatakse ka pinnase kinnistamiseks.

Kokandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kadakamarjad

Kadakamarju (botaanilises mõttes käbisid) kasutatakse vürtsina. Tüüpiliselt lisatakse neid metsloomade ning rasvasest sea- ja lambalihast toidu tegemisel, samuti tumedates lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset. Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel.

Harilik kadakas Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on kadaka põhilised kasvualad (75%) Saaremaal ja Läänemaal. Vähem ja hajusamalt esineb kadastikke Hiiumaal, Pärnumaal ja Harjumaal. Üksikpõõsana võib kadakat leida kõikjalt. Eesti on meeldivaks erandiks kadastike rohkuse, nende esteetilisuse, kõrge vanuse, ligipääsetavuse ja kadakaga seotud rahvatraditsioonide poolest.

Tähelepanuväärsed isendid Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kernu kadakas
Loigu keerdkadakal on tüvi keerdunud vastupäeva

Kadakaid, mille ümbermõõt ületab meetri, on Eestis praegu teada 29. Kõige rohkem, koguni 9 neist, kasvab Harjumaal, Raplamaal on teada 4, mujal juba vähem. Varasemast ajast on andmeid veel 28 nii jämeda kadaka kohta, kuid enamik neist on kuivanud. Mõned said hukka 1967. aasta augustitormis, mõne on hävitanud inimkäsi.

  • Tüve jämeduselt Eesti suurim kadakas (Lokuta kadakas) kasvab teadaolevalt Raplamaal Metskülas Lokuta talu lähedal põllul. Tema tüve ümbermõõt 201 cm.
  • Jämedaim Jõessaare kadakas kasvab Viljandimaal Paaksima külast paar kilomeetrit lõunas endise Jõessaare talu heinamaal. Kadaka tüve ümbermõõt on 184 cm, mõningate andmete kohaselt 223 cm. Võimalik, et see on kokku kasvanud mitmest harust. See puu on elujõuline, 10,7 m kõrge ja ümbritsetud taraga.
  • Harjumaa jämedaim kadakas kasvab Maeru külas. Talu järgi on ta saanud nime – Uuemõisa kadakas. Ümbermõõt on sel puul 169 cm ja kõrgus 7,5 m.
  • Kübara kattai kasvab Põlva maakonnas Väike-Veerksu külas. Veerksu oja veerul kasvav puu haruneb 1,3 m kõrgusel kolmeks (harude ümbermõõdud 84, 68 ja 92 cm), tüve ümbermõõt on 180 cm, puu kõrgus 11 m. Püramiidja kadaka ühe haru latv on murdunud, kuid kaharust puul jätkub.
  • Eesti üks kõige tuntumaid suuri kadakaid asub Viitnal, üsna Tallinna–Narva maantee ääres, kus ta pälvib möödujate tähelepanu ilusa küpressitaolise võraga. Kadaka latv küünib 10,3 meetrini ja 1,3 m kõrgusel on ta tüve ümbermõõt 169 cm. Sinna, harunemiskohale, on paigutatud raudklamber, hoidmaks võra koos. Elujõudu ei paista kadakas veel niipea kaotavat.
  • Kadakase Saaremaa jämedaim on Oidika kadakas Hindu külas. Temagi tüvi haruneb, ent ümbermõõt pisut madalamal, rinnakõrgusel, küünib 166 cm-ni. Kadakas on 10 m kõrge. Kadakas kasvab kiviaial, kuid nigelast kasvupinnast hoolimata pole tal kuivanud oksi.
  • Harjumaal Suurekõrve külas Tihualuse–Tubademetsa tee läheduses kasvavast kolmest kadakast on üks kuivanud. Kahest ülejäänust jämedam on 150 cm ümbermõõduga, tema kõrgus on 8,5 meetri.
  • Kärstna kadakas kasvab Võrumaal Lasva vallas Paidra–Joosu tee ja Kärstna järve vahel põllul Reinu pere lähedal. Varem olnud ta kaitstud taraga. Puu ümbermõõt on 139 või 145 cm ja kõrgus 13,5 m, seega peaks ta olema Eesti kõrgeim kadakas. Püramiidjas võra on veel täiesti elujõuline. Puu arvatav vanus on 100–150 aastat, mida loetakse kadakale keskmiseks vanuseks. Kadaka võra on ilusa püramiidja kujuga.
  • Tartumaal Ahunapalu kalmistul on aegade jooksul kasvanud palju põliseid kadakaid. Alles on vaid kaks, neist suurem vajus juba üle viie aasta tagasi viltu ja seisab nüüd umbes 35° nurga all. Juba varem oli ta peaaegu kuivanud, seni haljendab vaid väike külgoks (umbes 1% võrast). Puu vanuseks on arvatud 330 aastat, tema tüve ümbermõõt on 141 cm ja püstisena oleks ta kõrgus 11,2 m. (Mõningatel andmetel 13,5 meetrit.)
  • "Eesti Looduses" (1970, 5) on kirjutatud Laitse kadakatest, millest jämedaima tüve ümbermõõt oli juba siis 135 cm. See mahub teadaolevaist viimasena esikümnesse.
  • Kuulsaim Eesti kadakas on Kernu seitsmekeeruline kadakas (jämeduselt 13. koht), kõrgus 4 meetrit (Kernu kadakas). Ajalooline seitsmekeeruline kadakas ehk "Rootsi kuninga kepp", mille Põhjasõja ajal Rootsi kuningas Karl XII olla istutanud. Legend ütleb, et kui kadakas kuivab, hea "Rootsi aeg" jälle Eestimaale tagasi tuleb. Praegu on kadakal haljendamas veel viimane võratutt.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Juniperus communis." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex 2004

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]