Jääkoskel

Allikas: Vikipeedia
Jääkoskel

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Hanelised Anseriformes
Sugukond Partlased Anatidae
Perekond Koskel Mergus
Liik Jääkoskel
Binaarne nimetus
Mergus merganser
(Linné, 1758)
Jääkoskla levila Kollane = suviti, sinine = talviti, roheline = aasta läbi
Jääkoskla levila
Kollane = suviti, sinine = talviti, roheline = aasta läbi

Jääkoskel (Mergus merganser) on partlaste sugukonda koskla perekonda kuuluv suur sukelpart.

Tema rahvapärased nimetused on kostal, kosklane, koskus, korskla, korslane, kosel, kosar, kostel, kivihani ja prakkhani.[1]

Esimesena kirjeldas jääkosklat teaduslikult Carl von Linné 1758. Jääkoskla liiginimi merganser tuleneb tema perekonnanimest mergus 'koskel' ja sõnast anser 'hani', sest ta on teistest kosklatest rohkem hane moodi.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Jääkoskel on suur ja ebapardilikult sale lind.[2] Tal on pikk ja peenike nokk ning pikk kael.[3][4] Tema pikkus on umbes 60 sentimeetrit ning kaal 1,1–2 kg,[3] keskmiselt 1,8 kg.[4] Tiiva pikkus on 23,5–29 cm.[1]

Jääkosklat on kerge ära tunda sulestiku iseloomuliku värvuse järgi.[3] Isaslinnu pea ja kaela ülaosa on mustad metalse läikega, aga kaela alaosa, küljed, pugu ja alakeha on valged.[3][4] Eesselg on samuti must.[4] Lendaval linnul, kui teda ülalt vaadata, on tiivad silmatorkavalt valged.[3] Nokk ja jalad on erepunased.[4] Emasel on ruske pea, mille taga on kaheharuline tutt.[3][4]

Pulmasulestikus isaslind on lõheroosa kõhualuse, halli selja, must-valgete tiivapaaride ja rohekasmusta peaga. Emaslinnu ja puhkesulestikus isaslinnu pea on pruun ning sulestik tuhkhall. Kuklasuled on üsna pikad ning sageli puhmasjalt turris, emaslinnul eristub tutt selgemini.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Jääkoskla pesitsusalaks on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsavöönd.[4][1] Ta pesitseb ka Kesk-Aasia, Tiibeti ja Himaalaja mägedes.[4][1] Ainult mägedes on ta tavaline, mujal levilas vähearvuline lind.[3]

Eestis on ta läänerannikul ja saartel tavaline, Põhja-Eesti rannikul ja suurtel järvedel väikesearvuline haudelind.[3]

Suuremas osas oma levilast on ta rändlind. Tema peamised talvitumispaigad on Atlandi ja Vaikse ookeani põhjaosas, Mustal ja Vahemerel. Ta talvitub ka Kaspia mere lõunaosas ning paljudes Aasia lõunapiirkondades, sealhulgas Kagu-Hiinas.[3]

Jääkoskel elab kalarikastel järvedel ning kiire voolu ja selge veega jõgedel.[3]

Eesti sisemaal võib näha jääkosklat märtsist novembrini,[1] merel talvitub ta jäävabadel aladel.

Jääkoskla pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1500–2000 paarile, talvist arvukust 4000–8000 isendile.[5] Aastas rändab Eestist läbi kuni 50 tuhat isendit.[1] Viimastel aastakümnetel on jääkoskla arvukus vähenenud.[2]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kosklapaar
Kosklapaar
Kosklapaar tõuseb lendu
Jääkoskla munad

Jääkoskel on eranditult loomtoiduline. Peamiselt toitub ta kaladest,[1] isegi 18 cm pikkustest. Teda on nähtud söömas ka veeputukaid ja limuseid, aga selgrootutel on siiski tema toidus tähtsusetu osa.[3]

Sügisel, kui kosklad valmistuvad lõunasse rändama ja kogunevad suurtesse parvedesse, saab näha nende kollektiivset kalapüüki. Parv hajub pikka ahelikku ja ujub kiiresti kindlas suunas. Sealjuures seiravad linnud kalu, nokk ja osa peast vette pistetud, ning sukelduvad tihti saagi järele. Mahajäänud linnud lendavad parvele järele ja sukelduvad selle esiritta. Tavaliselt saadavad niimoodi jahti pidavate kosklate parve kajakad ja haaravad neid kalakesi, keda kosklad on pinnale heidutanud.[3]

Kalu püüdes suudab jääkoskel sukelduda kuni 4 m sügavusele.[1]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Pesapaikadele saabuvad jääkosklad varakult, juba esimeste sulalaikude tekkimisel veekogudele. Põhiline saabumine ja läbiränne jääb jäämineku ajale. Levila lõunaosas kestab saabumine märtsi teisest poolest mai lõpuni, põhjaosas juuni alguseni.[3]

Jääkoskel saabub pesapaikadele juba paaridena, aga sellegipoolest tekib isastel omavahel emaste pärast kokkupõrkeid. Pulmamängu ajal kergitavad isased tiibu ja saba, teevad peaga imelikke liigutusi, sukelduvad ja peksavad tiibadega vett, tõusevad vees püsti ja pritsivad jalgadega veejugasid õhku. Kui salk isaseid koos mängib, on nende karedat häälitsemist ja veesolinat kaugele kuulda.[3]

Jääkoskel tegutseb avaveel, ainult pesitsema siirdub ta metsadesse, parkidesse ja isegi asulatesse.[4]

Jääkoskel rajab pesa tavaliselt veekogude ligiduses olevate vanade puude õõnsustesse 1–18 m kõrgusele maapinnast.[3] Mõnikord teeb ta pesa ka ehitistesse, varemetesse või lihtsalt põõsa alla maapinnale.[3][4] Ta võib kasutada suur-kirjurähni vanu pesi.[3] Koskel kasutab meeleldi pesakaste, aga tema jaoks peavad olema tavalisest suuremad ja suurema avaga pesakastid, muidu ei mahu ta neisse sisse.[1] Vaika looduskaitsealal on kosklatele juba ammu paigaldatud mitmekordseid pesamaju.[4] Pesa on ohtralt vooderdatud heledate udusulgedega.[3]

Jääkoskla täiskurnas on 8–15 muna. Munad on valged või kreemikad, 55–74 mm pikad ja 37–50 mm laiad. Emaslind asub hauduma pärast viimase muna munemist ja istub pesal 32 päeva.[3]

On juhtunud, et mitu emaslindu muneb samasse pessa ja siis on seal üle 40 muna, mida hauduma ei hakka keegi (iga lind tahab ikka eelkõige oma mune haududa, sellises suures kuhjas aga pole võimalik omi võõrastest eristada).[4] 19. mail 1975 leiti Matsalu lahes Kolmenasva saarel jääkoskla pesa 81 munaga,[2] sinna oli munenud vähemalt 4 emaslindu.[2] Pesast ei koorunud ühtegi poega.[2]

Isaslind ei osale mingil moel pesa ehitamises ega haudumises. Ta viibib üksnes mõnda aega lähikonnas. Kui emased on hauduma hakanud, hülgavad isaslinnud pesapaiga sootuks, kogunevad salkadesse ja lendavad sulgima suurtele avaveelistele järvedele või merele. Kuid pole siiski ime, kui isaslind jääb sulgima pesakonna lähedusse üksikuna. Algul vahetuvad neil hoosuled, juuli teisel poolel või augusti algul langevad välja kontuursuled. Tavaliselt lennuvõimestuvad isased uuesti augusti lõpuks.[3]

Emaslinnud hakkavad sulgima hiljem kui isased. Suvine ja sügistalvine sulgimine sulavad neil kokku, mistõttu paljudel kehaosadel vahetub sulestik neil ainult ühe, mitte kaks korda.[3]

Emakoskel tibuga
Emakoskel 10 tibuga

See, millal pojad kooruvad, sõltub sellest, millal emaslind on hauduma hakanud. Poegade koorumise aeg võib ulatuda mai teisest poolest juuli teise pooleni. Koorunud pojad viibivad pesas 1–2 päeva ja hülgavad siis selle. Nad kargavad pesaõõnest välja ema kutsumise peale. Jutud, et emaslind kannab neid vette noka vahel, on vähetõepärased.[3]

Kosklapojad ujuvad hästi ja saavad mägijõgede kiires voolus hästi hakkama. Siiski puhkavad udusulis pojad tihti ema seljal. Seevastu sukelduvad kosklapojad kehvasti. Selle oskuse omandavad nad alles nädalavanuselt. Hädaohtu sattunud pojad jooksevad tiivakestega vehkides mööda veepinda. Pojad kasvavad aeglaselt ja lennuvõimestuvad alles 60–70 päeva vanuselt.[3]

Kui kosklatibude ema hukkub, siis ühinevad tibud teise pesakonnaga. Üldse on mitme pesakonna ühinemine sage nähtus. Mõnikord võib ühe emase juures olla 30–40 poega.[3]

Mägijõgedel ei püsi pesakonnad tavaliselt ühes paigas, vaid laskuvad aegamööda allavoolu.[3]

Jääkosklad lahkuvad lõunamaale suhteliselt hilja, veidi aega enne veekogude kinnikülmumist, oktoobris-novembris.[3]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Jääkoskel ei ole jahilind. See tuleb ühest küljest tema väikesest arvukusest ja teisest küljest sellest, et mõnel aastaajal tema liha haiseb.[3] See on kaladest toitumise tagajärg.[1] Kosklaid kütitakse üksnes juhuslikult teiste partide jahil.[3] Eestis lastakse aastas poolsada kosklat.[4][1]

Koskla nahka kasutatakse pärast sulgede väljakitkumist ja töötlemist lastemütside valmistamiseks ja kasukate kaunistamiseks.[3]

Kuigi koskel on kalatoiduline, ei tekita ta kalamajandusele kahju, sest kosklate põhimass elab mägijõgedel, kus töönduslikku kalapüüki ei ole.[3]

Seal, kus kosklaid on palju, võivad nad levitada kalade haigust liguloosi.[3]

Jääkoskel ei kuulu looduskaitse alla.[4] Teda ohustavad kõige rohkem veekogude saastumine ning häirimine sulgimise ja rändepeatuste ajal.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]