Sinikael-part

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib metsikutest sinikael-partidest; Kodustatud pardi (Anas platyrhynchos domestica) kohta vaata artiklit Kodupart

Sinikael-part
Emane ja isane sinikael-part
Emane ja isane sinikael-part
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Hanelised Anseriformes
Sugukond: Partlased Anatidae
Alamsugukond: Anatinae
Perekond: Part Anas
Liik: Sinikael-part
Ladinakeelne nimetus
Anas platyrhynchos
L., 1758
Sinikael-partide levila
Sinikael-partide levila
Sünonüümid
  • Anas boschas Linnaeus, 1758
  • Anas oustaleti Salvadori, 1894[2]

Sinikael-part on partlaste sugukonda pardi perekonda kuuluv linnuliik. Sinikael-part on ujupart.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-pardil klassifitseeritakse ITIS-es järgmised alamliigid:

Emane ja isane sinikael-part lennul

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-part on laia levialaga partlane, elunedes Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ja Ameerikas. Neis paigus on ta ka enamasti arvukaim partlane. Migreeruvad linnusalgad talvituvad Lõuna-Aafrikas, Uus-Meremaal ja Austraalias ning mujalgi.

Talvitumine ja lennukõrgus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-pardi salgad saabuvad meile märtsis ja lahkuvad oktoobris-novembris. Nende lennusalku loetakse kõrglendurite klassi kuuluvaiks- kõrgeimaks lennukõrguseks tänapäevaste radarite kaudu mõõdetuna, loetakse 6400 meetri piiri [3]. Enamik põhjapoolsemate alade sinikael-parte on rändlinnud, kes veedavad talve lõunapoolsematel aladel, üksikud on ka talvitujad, ka Eestis. Sinikael-pardi pesitsusaegset arvukust Eestis hinnatakse 30 000–50 000 paarile, talvist arvukust 10 000–20 000 isendile [4].

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-partide anatoomia on kohanenud eluga nii soolases vees (nagu merede kallastel ning saarte läheduses) ja magevees (nagu järved, jõed, tiigid jm), soistel aladel, ojades ja veepiiril maismaaga.

Suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-partide suuruses vabas looduses elades on soolised iseärasused: isased on keskmiselt 50–63 cm ning emased 20–47 cm pikkused ning kaaluks keskmiselt 800 g kuni 1,4 ja 2 kg. Pardimaksa tootmisele spetsialiseerunud pardikasvandustes, kus linde nuumatakse, saadakse keskmiselt 70 grammise maksa asemel 600–900 gr maks ning ka linnud ise kaaluvad üle 3-4 kilo.

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-partide eluiga looduses on vähe uuritud. Hinnanguliselt on see 7–10 aastat, vangistuses- ja loomaaedades elavate partide keskmiseks elueaks on 15 aastat. Vähem vilunud vaatlejad võivad ulukveelindude vanust määrata sulestiku värvi alusel, suguküpsete emalindude sulestik veidi kahvatum ning jalad laigulised.

Sulestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-partide sulestik on üsna kirju ja seda mitte üksnes sugulise diformismi mõttes, kus isaste sinikael-partide kaela ümbris violetselt helkiva ning säravana tundub. Sulgi on kahesuguseid – kattesuled ja udusuled. Partidel toimub sulgimine 2 korda aastas – suvel ning sügisel, kusjuures iga sulgimisega asendatakse teatud suleliik, nii on lindudel kehal ka eelmise sulestiku sulgi.

Värvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikaelpartide värvus on pruun erinevates toonides, looduses märkamatuks aitavad jääda tumedamat värvi laigud. Pardipojad on sündides beežikas-pruunid, mustade träpsudega. Isaslindude paaritumissulestikul on pea tume ning kaelapiirkond violetselt sinakas valge kraega ning rinnaesine tumedam.

Partide tiivaulatus on 81–90 cm.

Päranipunääre[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu teistel veeloomadel paikneb ka sinikael-partidel saba piirkonnas nahaaluste näärmete paar ehk kahesagaraline päranipunääre.

Näärmed eritavad õlijat (rohkelt rasvollust ning D-vitamiini eelvitamiini jm kemikaale) sekreeti, mille koostis ja kogus ning muud tuvastatavad omadused on igal linnul ja igal ajal erinevad. Aga üldiselt teatakse, et sekreeti kantakse noka abil sulgedele sugemisel, igapäevasel sulestiku hooldamisel. Sellel on oma roll mängida ka partneri valikul, seksuaal- ja pesapunekäitumisel ja samuti määritakse eritisi munetud munadele ja ka vastsündinud pardipoegadele.

Sugemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-pardid soevad end üsna tihti ja põhjalikult. Õhku täis soetud ning põhjalikult "õlitatud" sulestik on vetthülgav. Kui sulestik määrdub või kattub saastega (näit õlireostus) kaotab sulestik suure osa oma võimekusest ning veelinde ähvardab hüpotermia. Kuna sinikael-part (ja ka teised veelinnud) hakkab kiiresti sulestikku puhastama ning neelab suurtes kogustes mürgist toornaftat siis väga suure tõenäosusega, ehk nii 80% juhtumeist, lind sureb.

Kehatemperatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vee soojusjuhtivus on 27 korda suurem kui õhul. Seetõttu vajavad sinikael-pardid ellu jäämiseks suurel hulgal kaloreid. Ka külmas vees püüavad nad pardid hoida oma kehatemp 39 kuni 41 0C juures, see eeldab aga väga kiiret ainevahetusprotsessi. Kui satute märkama parte, kes keset talve maapeal liikumatult istuvad, siis soojendavad linnud oma jalgu, sest jalad on partidel sulgedeta ning kipuvad kiiresti külmakahjustusi saama.

Pea[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pea koos lühikese kaelaga on voolujooneline. Silmad asuvad pea mõlemal küljel ning nägemine on võrreldes inimeste omaga hea. Kuulmekäigu avadel on klapisarnane anatoomia, mis võimaldab need vee all viibides sulgeda, et kuulmine ei kahjustuks. Välisava on raske eristada, see on sulgedega kaetud. Sinikael-part kuuleb helilaineid, mis võnguvad 3000–8000 hertsi sekundis.

Sinikael-partidel hambaid ei ole. Noka siseküljed on varustatud aukudega, liigutades keelt kiirelt üles-alla tõmmatakse söök sisse ning "kulistatakse" alla. Pardid neelavad ka peenikesi kive ning muud anorgaanilist materjali.

Jalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii emas-kui isaslindudel, on kaks üsna jässakat oranživärvilist kolme varbaga jalga, mis asuvad tagakeha allosas. Varbad ühendatud ujunahkadega ning lõpevad küünistega.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-pardid vajavad ellujäämiseks kuni 1/5 oma kehakaalust koguses toitu. Haudeajal suureneb emaste norm veel 20%. Linnud söövad ööpäevaringselt seemneid, taimi, putukaid ja molluskeid.

Söögimaterjali hankimise eesmärgil pardid ei sukeldu. Nad üksnes küünitavad toidu järele, seda iseloomulikku asendit kirjeldatakse raamatus "Loomade elu", V köites, lk 98 järgnevalt:

Erinevalt sukelpartidest toituvad ujupardid ainult madalas vees, hankides toitu üksnes nii sügavalt, kui vette küünitatud pea ja kael ulatuvad. Sealjuures ajavad nad end pea alaspidi "tirelseisu", tihti peaaegu kogu kerega vette süüvides, jättes ainult saba vee peale. Kuid kauaks nad sellisesse asendisse jääda ei suuda ja kerkivad varsti veest välja nagu kork.

Sukeldumist kasutavad linnud siis kui on haavata saanud ning püüavad põgeneda.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rühmiti elamist antud liigil, nagu seda linnatiikides näha, looduses veenvalt tõestada pole suudetud. Rühmiti elamine ei sobi isaslindude temperamentse käitumusega. Juba enne paaritumisperiood kevadtalvel esineb kaklusi, territooriumide ülevõtmisi ning emaslindude vägisivõtmist. Küll aga rändavad sinikael-pardid, mitte kõik, väikeste salkadena lõunasse.

Paaritumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paaritumisrituaali käigus näitab isane emaslinnule oma sädelevat sulestikku ning ujub ümber emase kas väljasirutatud kaelaga või pea seljal hoides. Isane tõstab keha veest niipalju, et oma rinnasulgi kohevile ajada ja laseb noka vahelt vett, ise samal ajal vilistades. Lõpus ajab isaslind peasuled turri, kaela pikaks ja ujub ägedalt ringi. Paaritumine toimub vees. Paarid tekivad ammu enne pesitsushooaega, paaritumisrituaale võib näha juba talvel.

Pardi iseloomulik häälitsus on seotud linnu üsna pika hingetoruga (ca 150 cm). Isaste häälitsused on nasaalse kõlaga ja vahel vilistavad, emastel äratuntav – prääks-prääks. On uuritud seoseid lindude paaritumiseelsetel häälitsustel linnu isikuga. Uuringud näitavad, et lindude seksuaalne enesereklaam "laulu" kaudu on väga tugev seksuaalse käitumise modulleerija ning emaslinnud on varmamad paarituma isaslindudega, kes on riskialtimad.

Paar ei püsi koos pikalt – isane lahkub kui emane asub hauduma ja läheb teiste isastega koos sulgima. Paarid on tavaliselt monogaamsed, kuid on täheldatud ka "jõuga" paaritumist, mille käigus mitmed isased ajavad taga üht emaslindu. Saanud emase kätte, taovad nad teda nokaga ja vastupanu nõrgenemisel paarituvad kordamööda.

Emane valib pesitsemiseks territooriumi oma sünnipaiga lähedal ja pesitseb seal aastast aastasse. Partide päevane lennuraadius võib alata 20 km. Uurijad täheldanud, et pesakoha valikul lähtub emane sinikael-part oma sünnipaigast, emaste lindude paigatruudus ehk sünnikohta naasmine on kindlam kui isaslindudel.

Emane sinikael-part poegadega

Pesa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pesa ehitatakse hästi varjatud paika maapinnal. Aprillis–mais muneb emaslind 9–13 muna, munetakse tavaliselt 1 muna päevas, haudumine algab peale viimase muna munemist. Haudumise ajal ääristab emaslind pesa oma kõhusulgedega, millega katab munad, kui pesalt lahkub. Pojad kooruvad 26–28 päeva pärast, ema juhatab nad vette ja enam pessa tagasi ei tule. Pojad on algusest peale võimelised ise sööma ja ujuma, kuid jäävad ema kaitse alla, kuna nende sulestik pole veekindel ja veekindlaks saab seda teha ainult ema. Sinikael-part on suurepärane ema, kes hoolitseb ja kaitseb oma poegi ennastsalgavalt. Täielik sulestik kasvab poegadele ca 10 nädalaga. Pojad saavad lennuvõimelisteks 50–60-päevaselt. Emaslinnud saavad suguküpseks eeldatavasti teise eluaasta alguseks ning isaslinnud veidi hiljem.

Kui pesa hävib, muneb emalind tavaliselt uue kurna. Eduka pesitsuse korral piirdub ta ühe kurnaga aastas.

Ohud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduslikud vaenlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-parte ja pardipoegi ning pesakondi ohustavad teised linnud nagu hõbekajakad, varesed, metsloomad nagu rebased, saarmad ja rotid ning keskkonnasaasted.

Haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-pardid on vastuvõtlikud paljudele haigustele: neerukivid, maksa tsirroos, südamelihase põletik, kopsupõletik, seedeelundkonna haigustest tingitud kõhnumine ja söömisvõimetus ning vähkkasvajad, aju- ning südamehaigused. Lisaks lindude difteeria, koolera, tuberkuloos jpt teised haiguslikud seisundid. Haiguste tõttu sureb suur osa parte juba poegadena ega jõuagi täiskasvanuikka.

Suurimaks ohuallikaks erinevate haiguslike seisundite ravi ebaõnnestumisel on teiste loomade ravimisel ning haiguste ennetamisel ja uurimisel kasutatavate kemikaalide sattumine veekogudesse, mis võib muuta lindudel esinevad viirused resistentseks viirustevastastele ravimitele.

Endoparasiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnugripp A(H5N1)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pardid on linnugrippi põhjustavate A-tüüpi gripiviiruste peremeesorganismid.

Inimtegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohud Eesti sise-ning avaveekogude vetes ja kallastel elunevatele sinikael-partidele:

  • veekeskkonna tugev saastatus, mis kutsub esile lindude massilisi haigestumisi;
  • koduterritooriumi häirimine ja hävitamine (ehitustegevus, maaparandustööd) ning saastamine;
  • laevade, paatide jt veesõidukite töömüra;
  • kanalisatsiooni ja reoheitmete torude suudmetesse lõksu sattumine;
  • kalapüügivõrkudesse sattumine;
  • kalakonksu otsa sattumine;
  • mürkkemikaalide: ravimid, elavhõbe, tina, tsink, jt mürgiste metallide jäägid keskkonnas;
  • relvadega tapmine;
  • liiklusõnnetused jne.
  • massiline salaküttimine rännete ajal

Looduskaitseline staatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinikael-pardi küttimine vabas looduses ei ohusta liigi ellujäämist ning liik loetakse seetõttu Eestis mitteohustatud liigiks. Ülemaailmselt on piirkondi, kus sinikael-parte peetakse nende suure sisseelamisvõime tõttu invasiivseks ning teisi ohustavaks liigiks.

Part kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • hanelised (Anseriformes) on elanud arvatavasti alates pleistotseeni kesk -ehk hilisperioodist (0,5 milj kuni 11 000 tuhat aastat tagasi)[viide?]
  • 2240 eKr kaunistused Vana-Egiptuse kuninga Teti (VI dünastia) nõuandja Mereruke hauakambris tõendavad, et Egiptuses kütiti ning kasvati Niiluse delta kallastel parte, selleks eraldi ehitatud piirdealadel. Egiptlasi peetakse ülirasvunud maksaga veelindude kasvatuse leiutajaiks foie gras tarbeks;
  • 484–425 eKr kirjeldas Herodotos kuidas egiptlased sõid ulukpardi marineeritud liha aastaringselt;
  • 460–370 eKr Hippokrates on kirjeldanud ulukpardi lihast valmistatud delikatesside erilist õrnust;
  • 116–27 eKr Marcus Terentius Varro (Vanarooma õpetlane) kirjutas muuhulgas sellest kuidas ulukparte vangistuses kasvatada - korjata pardimunad ning asetada need väljahaudumiseks koduhanede pesadesse;
  • 18 sajand: teadaolevalt klassifitseeris Linnaeus esimesena sinikael-pardi
  • 19 sajand: Charles Darwin märkas, et ulukparte on lihtne kodustada ja aretada, kuid kodustatud pardid kaotavad kiiresti lennuvõime;
  • märts 1989 Naftatankeri Exxon Valdez õlileke tappis miljoneid mereolendeid, nende hulka loeti ka 2800 meresaarmast ja 250 000 merelindu jpt.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2008). "Anas platyrhynchos." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2008.
  2. The Global Invasive Species Database, veebiversioon (vaadatud 26.10.2014)(inglise keeles)
  3. Elphick, J., 2008. Lindude rände atlas. Varrak, Tallinn.
  4. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anatoomia ja füsioloogia
Klassifikatsioon ja süstemaatika
Jahipidamisest
Muu

Ontogenetic immune challenges shape adult personality in mallard ducks, Proc. R. Soc. B, 8. juuni 2011