Vadja keel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
vadja keel (vađđa tšeeli, maatšeeli, maa tšeeli)
Kõneldakse Venemaal
Piirkonnad Ingeri
Kokku kõnelejaid 68
Keelesugulus uurali keeled

 soomeugri keeled
  soome-permi keeled
   läänemeresoome keeled
    vadja keel

Keelekoodid
ISO 639-2 vot
ISO 639-3 vot
Vadjalaste asualad Ingeris, märgitud punaselt
Vadjalaste asualad Ingeris, märgitud punaselt
Vadja keele paiknemine läänemeresoome keelepuul Petri Kallio ja Valter Langi järgi

Vadja keel (vađđaa tšeeli, vanema nimega maa tšeeli või maatšeeli) on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, vadjalaste emakeel. Vadja keele lähim sugulaskeel on põhjaeesti keel.

Uurali keelkonna kõigile keeltele omaselt on vadja keel soovõrdne, selles puudub grammatiliselt sugu.[viide?]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keeleteadlase Petri Kallio hinnangul on vadja keele lähim sugulane põhjaeesti keel, millega ta jagab ühist algkeelt (nn keskne läänemeresoome keel, inglise keeles Central Finnic), ehkki tegu oli pigem murdekontiinumi kui ühtse keelega. Vadja ja põhjaeesti keele lahknemise ajaks on Pekka Sammallahti hinnanud viikingiaega (800–1050 pKr)[1] Tiit-Rein Viitso analüüsi kohaselt jagunes see algkeel, mida tema kutsub maa(keele)ks, kõigepealt (põhja)eesti ja vaia murdeks. Viimasest omakorda kujunesid vadja keel, kirde-eesti rannikumurre (Viitso kasutab nime alu) ja idaeesti murre (ehk vaiga).[2]

Arheoloog Valter Lang näeb vadja keele kujunemise algusena eelrooma rauaajal ja rooma rauaajal Põhja-Eestist Isuri platoo lääneossa liikunud rahvastiku (ja ühtlasi läänemeresoome keele) rännet, millest annab tunnistust vastavasuunaline tarandkalmete levik ja sarnane leiuaines. Isuri platoo senine rahvastik, kes Langi arvates kõneles lääneuurali seda keelevormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled, assimileerus. Vadjalaste ja põhjaeestlaste kultuurilised ja keelelised erisused hakkasid Valter Langi hinnangul tekkima 2. aastatuhande algul (hilisrauaajal) ja süvenesid 13.–14. sajandil.[3] Sellele aitas kaasa kummagi rühma sattumine erinevate riikide territooriumile. Vadja keelt hakkas mõjutama venelaste, isurite ja soomlaste kolonisatsioon.[3][4][5] Ilma selleta oleks vadja keel Viitso arvates lihtsalt üks eesti keele murderühm.[4]

Seisund[muuda | muuda lähteteksti]

Vadja keel on hääbumas. Suvel 1998 kõneles seda emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30–40, suvel 2003 umbes kümme inimest kolmes Lauga jõe suudme lähedases külas. Vadjalasi on 70–80. Noorim vadja keelt kõnelev vadjalane sündis aastal 1935. 1989. aastal rääkis vadja keelt veel 62 inimest. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal vadja keelt 68 inimest.[6]

Vadja keeles on tavaliselt eristatud nelja murret[7] ja mitu erinevat murrakut:

  • † idavadja
  • läänevadja
    • † Mäe vadja
    • † Oru vadja
    • Vaipoole vadja
  • Kukkusi vadja
  • kreevini

Kuigi Kukkusi vadja keelt on tavaliselt määratletud isuristunud vadja murdena,[8] on Petri Kallio ja Tiit-Rein Viitso sellise klassifitseerimise vastu argumenteerinud. Kallio hinnangul on tegu, vastupidi, vadjastunud isuri murdega.[9] Viitso peab seda isuri keelele lähedaseks, ent siiski eraldiseisvaks läänemeresoome murdeks. Tema arvates hakati kukkusilasi vadjalasteks pidama sellepärast, et nad ühest küljest polnud isurid ega soomlased, teisalt olid aga kunagise Vadja viiendiku asukad.[10]

Murretest on järel veel läänevadja Vaipoole murrak. Lätis Bauska ligidal räägitud kreevini murre on kadunud juba 1800. aastatel. Idavadja oli hääbumas juba 1900. aastate algusepoolel, aga see säilis Itšäpäivä külas veel 1960-ndate lõpuni, millal viimane rääkija suri. Läänevadja Mäe ja Oru murrakud hääbusid samuti 1960. aastatel.

Vadja keelt esindas 2006. aastal Östersundis toimunud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte lauluvõistlusel Liet Lavlut lauluga "Kui miä kazvõlin kanaine" ansambel Raud-Ants.

Õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Veel 21. sajandi esimestel aastatel õpetati lastele vadja keelt Luutsa küla koolis, kuid loobuti huvipuuduse tõttu. 2011. aasta alguses avati Kingissepa koduloomuuseumis vadjalastele ja isuritele pühapäevakool, kus õpetatakse ka vadja kultuuri ja keelt. [11]

Vadja keelt võib õppida mitmes ülikoolis:

Keelenäited[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned näited:[viide?]


Terve! Tere päivä!

Tere oomnikkoa!

Tere õhtagoa!

Jäämm yvässi!

---

Kuza piippu?—Ađđaa nalla.

Kuza aita?—Tuli põlõtti.

Kuza tuli?—Vesi sammutti.

Kuza vesi?—Ärcä ryyppäzi.

---

Tuli lumi,

Lumi suli,

Tuli vara cesä.

Menin mettsää cävelemää,

Leyzin linnuu pezää.

Pezäz õli muna,

Munaz õli poika,

Poigall õli nokka

Niku kaivokokka.

---

Pyhä Iilia izäntä

Pyhä Pedro armollin

Tuõ meilee võõrazii

Meill on kagradõ kassamatta

Õzrad ovad veel kõik õkaa täynn

Too tuucad tullõz

Hattaraizõd harvukkaizõd

Ja pilved suurõd paksud

Too meilee vihmaa!

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Petri Kallio (2014) The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki. Lk 160–163
  2. Tiit-Rein Viitso (2008). "Eesti keele päritolust" (lk 17–24) ja "Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu" (lk 46–63). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 20, 57
  3. 3,0 3,1 Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 251–252
  4. 4,0 4,1 Tiit-Rein Viitso (2008). "Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu" (lk 28–45). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 31
  5. Gustav Ränk (1960). Vatjalaiset, 9–18
  6. http://www.gks.ru/free_doc/new_site/perepis2010/croc/Documents/Vol4/pub-04-05.pdf
  7. Vadjalased, Eesti Rahva Muuseum
  8. Tiit-Rein Viitso (2008). "Eesti keele päritolust" (lk 17–24). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 20
  9. Petri Kallio (2014) The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki. Lk 162
  10. Tiit-Rein Viitso (2008). "Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu" (lk 46–63) ja "Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned" (lk 64–70). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 62, 65–66
  11. Vadjalased, põlisrahvas sadama külje all Päevaleht

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]