Isuri keel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Isuri keel (ižor(k)an keeli/kiili, maakeeli) on läänemeresoome keel, mida räägivad ajalooliselt Soome lahe kagukaldal elanud isurid.


Klassifikatsioon ja ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Üks seisukoht isuri keele paiknemisest läänemeresoome keelepuul

Isuri keelt on liigitatud läänemeresoome keelte põhjarühma (nagu ka soome, karjala ja vepsa keelt) ning peetud eriti lähedaseks karjala keelele.[1] Isuri keele eellaseks on peetud laadoga ehk muinaskarjala algkeelt, millest on kujunenud nii karjala, vepsa kui isuri keel ja mis Petri Kallio hinnangul tekkis kõige varem 700. aasta paiku pKr. Sel ajal jõudis arheoloogiliselt tuvastatav Lääne-Soomele omane materiaalne kultuur Laadoga ümbrusse. Laadogalastest eraldunud isurid elasid algselt ilmselt Neeva ja selle harujõe Inkere (Ižora) ümbruses (Isurimaal), kust nad edaspidi levisid ka lääne poole kuni Narva jõeni ulatuvale rannikumadalikule.[2]

Tiit-Rein Viitso pakub oma analüüsi põhjal välja erineva klassifikatsiooni. Tema arvates asuvad vepsa keel ja enamik karjala murdeid omaette keeleharus ning isuri keel tekkis hoopis keeleharust, kust muuhulgas pärineb ka soome keel.[3]

Osa Soome keeleteadlasi pole isuri keelt üldse eraldi keeleks pidanud, vaid näinud seda ühe soome või karjala keele murdena.[1] Samas Petri Kallio on isuri keele murdeks lugenud Kukkusi läänemeresoome keelt, mida tavaliselt on määratletud isuristunud vadja keele murdena.[4]

Arheoloogilised leiud osutavad Isurimaa karjalapärastumisele 12.(?)/13.–14. sajandil, kuid pole selge, kas või millises ulatuses see tähendab uue rahvastiku juurdevoolu või kohalike kultuuri- ja keelevahetust. 14. sajandil algas selle piirkonna isurite kiirem venestumine.[2]

Läänepoolsete isurite keeles arvatakse olevat tuvastatud märke vanast substraatkeelest. Valter Langi oletuse järgi on nende isurite esivanemad seda piirkonda varem asustanud rahvastik, kes kõneles lääneuurali keele seda vormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled, ja kes sisserännanud isurite mõjul oma keelt vahetasid.[2]

Kõnelejaskond[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aasta andmetel oli 41,9% isurite emakeel isuri keel. 2002. aastal oli 53,1% Leningradi oblastis elanud isurite emakeel isuri keel.[1]

Isuri keelt räägivad (peamiselt õigeusku) Ingerimaa isurid. Isuri keelel on umbes 300 kõnelejat, enamik neist vanemaealised.[viide?]

2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal isuri keelt 123 inimest.[5]

Kirjakeel[muuda | muuda lähteteksti]

Aastail 19321937 eksisteeris ladina tähestikul põhinev isuri kirjakeel, mille lõi Väinö Junus. Välja jõuti anda grammatika (1936) ja paarkümmend kooliõpikut. 1937. aastal eksperiment lõpetati, õpikud hävitati ja nende autoreid (sh Junust) represseeriti.[1]

Murded[muuda | muuda lähteteksti]

Isuri keel jaotub neljaks peamurdeks:[1]


Uurali keelkonna kõigile keeltele omaselt on isuri keel soovõrdne, selles puudub grammatiliselt sugu.[viide?]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti Rahva Muuseum: Isurid
  2. 2,0 2,1 2,2 Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 254–257
  3. Tiit-Rein Viitso (2008). "Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned" (lk 64–70). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 65–66
  4. Petri Kallio (2014) The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki. Lk 162
  5. http://www.gks.ru/free_doc/new_site/perepis2010/croc/Documents/Vol4/pub-04-05.pdf

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]