Popmuusika

Popmuusikalugu Magic esitajatelt Rudy Mancuso ja Maia Mitchell

Popmuusika (inglise keeles popular music, pop music, ka pop-rock) on 1960. aastatel alguse saanud muusikastiil, kuhu laiemas tähenduses (inglise keeles popular music) kuuluvad kõik muusikastiilid, mis arenesid välja rockabilly'st, bluusist, rokkmuusikast, kuni tänapäeva hiphopi, techno, trance'i ja house'ini, koos kõikvõimalike indie, proge jt mittekommertslike eksperimentaalsete suundadega.

Popmuusika kitsamas tähenduses (inglise keeles pop music) hõlmab selle muusikastiilide rühma populaarsemat, meloodilisemat, mahedamat ja kommertslikumat osa, mida esindab näiteks Michael Jackson (King of Pop).

"Popmuusika" võib olla mõistetud avaramas tähenduses, hõlmates muusikastiile, mis arenesid välja rockabilly'st, bluusist, rokkmuusikast kuni hiphopi, tekno, trance'i või house'ini jne. Michael Jacksoni tiitel King of Pop viitab aga popmuusikale kitsamas tähenduses, ühele muusikastiilide rühmale popmuusika kui laiema nähtuse sees ja tähistab kitsamat, pehmemat, mahedamat, rahvahulkadele enim meeldivat osa. Inglise keeles tehakse neil vahet: pop music tähistab seda kitsamat osa; popular music viitab aga laiemale mõistele, kuhu kuuluvad ka kõikvõimalikud indie, proge ja mittekommertslikud eksperimentaalsed suunad, mille kohta mõnikord öeldakse ka pop-rock.

Ajaloost

Popmuusika eristus 1960. aastatel tolleaegsest levimuusikast eelkõige oma erilise rütmifiguuriga (off-beat) ja harmoonilis-funktsionaalse ambivalentsusega. Esimeste hulgas saavutasid need võtted suurima populaarsuse ansambli The Beatles loomingus. Selline muusika seostus suurel määral tolleaegsete noorsooliikumistega, hipidega jpm.

1967. aastal toimusid Ameerika Ühendriikides juba esimesed mitmepäevased muusikafestivalid, juhatades sisse "Armastuse Suve" ("Summer of Love") San Franciscos, kuhu kogunes ligi 100 000 noort, lilleõied juustes. Haight-Ashbury linnaosa sai tuntuks revoutsioonilise vabameelsuse keskusena ja laulust "San Francisco" ("Be Sure to Wear Flowers in Your Hair") sai selle aasta suurimaid hitte.

Suurbritannias sai see muusika populaarseks 1960. aastate teisel poolel toimunud spontaanse festivaliga "Swinging London". Selle keskusteks olid äritänavad King's Road, Kensington ja Carnaby Street ning see tõstis esile selliseid bände nagu The Beatles, Rolling Stones, Who, Kinks, Small Faces, Animals, Pink Floyd, Cream, Procol Harum jpt. Nende muusikat mängisid pidevalt Radio Caroline, Swinging Radio England, Radio Luxembourg jt ning peagi juba ka BBC Radio One. Optimistlik ja uuendusmeelne "Swinging London" hõlmas ka moekunsti, disaini ja paljusid muid kultuurivaldkondi ning sellele aitasid kaasa kümned filmid, telesarjad, ajakirjad jne.

Ehkki selle muusika peamiseks funktsiooniks jäi ikka kerge ja pealiskaudne meelelahutus, oli juba kohe ka neid, kel oli öelda midagi olulisemat. Need olid kõigepealt nn progressiivse suuna esindajad nagu Pink Floyd, Doors, Jethro Tull, Mike Oldfield, Procol Harum, King Crimson, Aphrodite's Child jmt koos oma muusikaliste uuenduste, klahvpillide ulatusliku kasutamisega, meisterlike kompositsioonide, täiusliku helirežii ja muuga. Progressiivse roki viljelejad laiendasid rokkmuusika piire, muutes seni valitsenud salmi ja refrääni vaheldumisel põhinenud lauluvorme.

Rokkooperist "Jesus Christ Superstar" (1970) sai esimene ülemaailmse tunnustuse pälvinud suurvorm.

Iseloomustus

Popmuusikat iseloomustab kõigepealt off-beat — kvadraatsetes taktimõõtudes teise ja neljanda löögi eriline markeerimine. See tähendab, et neid niinimetatud rõhutuid lööke markeeritakse erinevate instrumentide või instrumentide rühmade poolt. Pearõhk esimesel löögil jääb selgesti oma kohale alles ja nõnda pole tegemist sünkopeerimisega, vaid pigem polürütmiaga, kus erinevad pillirühmad markeerivad meetrumit erinevate mustrite järgi.

Seesugused rütmiskeemid pärinevad tegelikult Aafrika hõimude rahvamuusikast, kust nad Jamaica ska kaudu jõudsid rocksteady ja reggae muusikasse. Vahetu mõjuga oli Nigeeria muusiku Babatunde Olatunji albumi "Drums of Passion" ilmumine 1960. aastal, mis püsis kaks aastat edetabelites ning levis viies miljonis eksemplaris, lastes nigeeria rahvamuusika polürütmial mõjutada otseselt tolleaegset popmuusikat. Off-beat on vaid üks polürütmia ilminguid.

Laiemalt ja üldisemalt läks see levimuusikasse 1960. aastatel, eristudes sellega tolleaegsest estraadimuusikast ning olles siiani iseloomulikuks veelahkme tekitajaks "levi"- ja "süvamuusika" vahel.

Teine ja võibolla hoopis olulisem muutus tuli 1960. aastate muusikasse funktsionaalse harmoonia alal. Klassitsism kasutas valdavalt kvardi-kvindi suhteid ning romantismiajal läksid moodi tertsi suhted. Aga 1960. aastate popmuusikas hakati laialdaselt kasutama hoopis sekundi kaugusel olevate akordide järgnevusi, astmelt astmele liikumisi. Ka selles polnud midagi uut, näiteks laskuv tetrahord, üks rokkmuusikas sageli kasutatavaid järgnevusi, oli hispaania rahvamuusikas ammu tuntud kui "andaluusia kadents". Oluline on aga hoopis see, et nende kõrvuti asuvate astmete ja neilt ehitatud kolmkõlade kasutamisega kujuneb välja omapärane polüfunktsionaalsus või polüvalentsus. Ei pruugi enam osutuda võimalikuks määrata ühe või teise kooskõla kohta harmoonilis-funktsionaalses süsteemis, sest juba tonaalsus ise on ambivalentne. Üks ja seesama kooskõla võib olla samal ajal mitmes funktsioonis, sõltuvalt sellest, millisesse helistikku teda arvata.

Nii näiteks võib todasama laskuvat tetrahordi (näiteks Am - G - F - E) mõista kui järgnevust toonikalt dominandile: i - VII - VI - V, aga ka kui järgnevust subdominandilt toonikale: iv – ♭III – ♭II – I.

See ei ole kaldumine ega modulatsioon. Mingeid dissonantse ei pruugi üldse olla. Üks selle 1960. aastate uue paradigma tunnusjoon on muu hulgas just konsonantsete, lihtsate kolmkõlade rohkus, erinevalt tolleaegses džässmuusikas kriiskavatest noon- ja undeetsimakordidest. Aga pole ka erilisi funktsionaalseid pingeid. Dominant või isegi dominantseptakord ei nõua lahenemist toonikasse. Sellises ambivalentses tonaalsuses võib ta hoopis ise olla toonika rollis. Sisuliselt võib igale kooskõlale järgneda mistahes teine kooskõla, ilma et selles midagi väga ebatavalist oleks.

Tuntumaid esindajaid

Laiemalt tuntud popmuusikaansamblite seas on The Beatles, The Searchers, The Rolling Stones, The Beach Boys, The Platters, The Shirelles, Diana Ross and the Supremes, The Righteous Brothers, The Temptations, The Four Tops, The Hollies, The Moody Blues, The Doors, The Fleetwood Mac, The Carpenters, The Jackson Five, The Queen, The Eagles, ABBA, The Coldplay jt.

Laiemalt tuntud üksikesinejate seas on Frank Sinatra, Dean Martin, Caterina Valente, Elvis Presley, Pat Boone, Ricky Nelson, Ray Charles, Domenico Modugno, Paul Anka, Cliff Richard, Nana Mouskouri, Petula Clark, Dalida, Cilla Black, Françoise Hardy, Simon and Garfunkel, Sonny and Cher, Tom Jones, Engelbert Humperdinck, Tony Christie, Tina Turner, Stevie Wonder, Linda Ronstadt, Julio Iglesias, Elton John, David Bowie, Sting, Michael Jackson, Madonna, Umberto Tozzi, Bryan Adams, Ed Sheeran jt.

Popmuusika Eestis

Eesti popmuusika on valdavalt põhinenud teiste maade poplugude tõlgetel. Kaverite osatähtsus Eesti popmuusikas on isegi Eesti Rahvusringhäälingu põhiprogrammi Vikerraadio eesti muusika valikus 90% lähedal.

Laulusõnade tõlkijatena on suurim panus olnud Heldur Karmol, kes on teinud eestikeelsed sõnad mitmele tuhandele poplaulule ja sadakonnale algupärasele eesti laulule. Väga palju laulusõnu on eestindanud Velly Joonas ja Reet Linna.

Algupärane eesti popmuusika tekkis 1950. aastate lõpus ja sai laiema leviku 1960. aastate alguses paljuski seoses siis toimunud Lauluvõistlustega, mitte seoses muusika edetabelitega, nagu enamikus läänepoolsetes riikides, kuna neid Eestis ei koostatud. Oluline osa oli juba varem peamiselt estraadimuusika alal silma paistnud heliloojatel (Edgar Arro, Hans Hindpere, Viktor Ignatjev, Boris Kõrver, Vello Lipand, Raimond Lätte, Uno Naissoo, Arne Oit, Valter Ojakäär, Gennadi Podelski, Ülo Raudmäe, Gennadi Taniel, Evald Vain, Raimond Valgre, Lembit Veevo, Ülo Vinter jt) ning lauljatel ja pillimeestel (Georg Ots, Artur Rinne, Heli Lääts. Eesti Raadio Meeskvartett, Uno Loop, Kalmer Tennosaar, Tiiu Varik, EREO, Emil Laansoo ansambel, jt).

Kümnendi keskel tekkinud biitmuusikat viljelenud ansamblid esitasid vähesel määral ka omaloomingulist muusikat. 1960. aastate teisel poolel omaloomingulise popmuusika osa kasvas. Tekkis folkmuusika ja progressiivse popi ja roki laine, milles märkimisväärsemad tegijad olid biitansamblid Mikronid, Optimistid, Peoleo, Toomapojad, Virmalised jt.

Väga oluline osa Eesti popmuusikas oli filmimuusikal (Uno Naissoo laulud ülipopulaarsele filmile "Viimne reliikvia", hiljem peamiselt elektronmuusika alal silma paistnud Sven Grünbergi muusika filmile "Hukkunud Alpinisti hotell" jpm).

1970. aastatel andsid olulise panuse peamiselt progressiivset rokki või folk-rock'i viljelenud ansamblid (Väntorel (algselt Keldriline Heli), Fix, Ruja jt). Heliloojatest paistsid silma Sven Grünberg, Rein Rannap, Andres Valkonen, Igor Garšnek jt,

See oli olulisel määral seotud muutustega Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni programmipoliitikas (paralleelkanali Vikerraadio loomine, Eesti Televisiooni muusikasaated), mida tehti peamiselt Soome Yleisradio eeskujul. See võimaldas paljudel noortel lauljatel saavutada rahva hulgas märkimisväärse tuntuse (Ivo Linna, Tõnis Mägi, Gunnar Graps, Marju Kuut jpt). Laulutegijatest olid sel ajal edukad Kustas Kikerpuu, Olav Ehala, Rein Rannap, Andres Valkonen, Henn Rebane jt.

Eesti popmuusikud saavutasid märkimisväärse koha NSV Liidu popmuusikas (Jaak Joala, Anne Veski, Marju Länik), kuid seal esitatud peamiselt vene autorite muusika ei saavutanud erilist kohta Eesti muusikas (v.a üksikud erandid nagu "Eilne päev" / "Pozadi krutoi povorot").

Kogu maailmas levinud disko- ja tantsumuusika ning reggae olid 1970. aastatest alates Eesti popmuusikas olulisel kohal (Ele ja Kaja Kõlar, ansambel MERL, ansambel Apelsin).

Popmuusikal oli rahva jaoks oluline osa ka Eesti taasiseseisvumise juures (näiteks Alo Mattiiseni "Viis isamaalist laulu" jt).

Eesti sai osaleda Eurovisiooni lauluvõistlustel alates 1993. aastast ning vaatamata algusaastatel tekkinud raskustele on teinud seda küllaltki edukalt. Eesti pop-rokklaul võitis Eurovisiooni lauluvõistluse 2001. aastal (Ivar Must, sõnad Maian-Anna Kärmas: "Everybody", esitajad Tanel Padar ja Dave Benton).

Eesti popmuusikas on olemas märgatav suundumus etnopopi ja maailmamuusika poole (ansamblid Kukerpillid, Justament, Ummamuudu, Curly Strings jt) ja alternatiivse muusika suundades (Mr. Lawrence, ans. Smilers, Ewert and the Two Dragons, Erki Pärnoja jt).

Kui eesti muusika osakaal Rahvusringhäälingu kuulatavaima programmi Vikerraadio muusikavalikus on ettekirjutuste järgi hoitud umbes 50% peal, siis algupärase eesti popmuusika osakaal sellest on umbes 10% (kogu muusikavalikust 5%) või veelgi väiksem. Tõlkelood ehk kaverid on seega suures ülekaalus.

Olulise panuse algupärasesse Eesti popmuusikasse on andnud lauluvõistlused, viimastel aastatel lauluvõistlus "Eesti laul" (varem "Eesti eurolaul"), mille võitja esindab Eestit Eurovisiooni lauluvõistlustel.

Vaata ka

• levimuusika

Kirjandus

• Bennett, Andy; Shank, Barry ja Toynbee, Jayson (toim-d). The Popular Music Studies Reader. Routledge, 2006.
• Brackett, David. Interpreting Popular Music. University of California Press, 2000.
• Brackett, David (toim.). The Pop, Rock and Soul Reader. 2. v.a. Oxford University Press, 2008.
• Covach, John. Popular Music, Unpopular Musicology. — Rethinking Music. Toim. Nicholas Cook ja Mark Everist. Oxford University Press, 1999. Lk 452—470.
• Covach, John. We Can Work it Out: Musical Analysis and Rock Music. — Popular Music: Style and Identity. Toim. Will Straw, Stacey Johnson, Rebecca Sullivan ja Paul Friedlander. Centre for Research on Canadian Cultural Industries and Institutions, 1995. Lk 69—71.
• Covach, John. We Won’t Get Fooled Again: Rock Music and Musical Analysis. — Theory Only 1997, nr 13. Lk 119—141. Kordustr. Keeping Score: Music, Disciplinarity and Culture. Toim. Anahid Kassabian, David Schwarz ja Lawrence Siegel. University of Virginia Press, 1997. Lk 75—89.
• Covach, John ja Boone, Graeme M. (Toim-d). Understanding Rock: Essays in Musical Analysis. Oxford University Press, 1997.
• Covach, John ja Everett, Walter (toim-d). Traditions, Institutions and American Popular Music. — Contemporary Music Review 2000, kd 19, nr 1.
• Cutler, Chris. File under Popular: Theoretical and Critical Writings on Music. Autonomedia, 1992.
• Everett, Walter. The Foundations of Rock: From "Blue Suede Shoes" to "Suite: Judy Blue Eyes". Oxford University Press, 2008.
• Everett, Walter (toim.). Expression in Pop-Rock Music. 2. v.a. Routledge, 2008.
• Everett, Walter. Pitch Down the Middle. Expression in Pop-Rock Music: Critical and Analytical Essays. 2. v.a, toim. Everett, Walter. Routledge, 2008. Lk 111—174.
• Fink, Robert. Elvis Everywhere: Musicology and Popular Music Studies at the Twilight of the Canon. — American Music 1998, kd 16, nr 2. Lk 135—179.
• Frith, Simon, Straw, Will ja Street, John (toim-d). The Cambridge Companion to Pop and Rock. Cambridge University Press, 2001.
• Gracyk, Theodore. Listening to Popular Music. Or, How I Learned to Stop Worrying and Love Led Zeppelin. University of Michigan Press, 2007.
• Gracyk, Theodore. Rhythm and Noise: An Aesthetics of Rock. Duke University Press, 1996.
• Hamm, Charles. Putting Popular Music in its Place. Cambridge University Press, 1995.
• Hatch, David ja Stephen Millward. From Blues to Rock: An Analytical History of Pop Music. St. Martin’s Press, 1987.
• Hesmondhalgh, David ja Negus, Keith (toim-d). Popular Music Studies. Oxford University Press, 2002.
• Horn, David. Some Thoughts on the Work in Popular Music. The Musical Work: Reality or Invention? Toim. Talbot, Michael. Liverpool University Press, 2000. Lk 14—34.
• Krims, Adam. Music and Urban Geography. Routledge, 2007.
• Krims, Adam. What Does It Mean to Analyse Popular Music? — Music Analysis 2003, kd 22, nr 1—2.
• Middleton, Richard. Popular Music Analysis and Musicology: Bridging the Gap.— Popular Music 1993, kd 12, nr 2.
• Middleton, Richard. Studying Popular Music. Open University Press, 1990.
• Moore, Allan F. Rock: The Primary Text. 2. v.a. Ashgate, 2001.
• Moore, Allan F. (toim.). Analyzing Popular Music. Cambridge University Press, 2003.
• Moore, Allan F. (toim.). Critical Essays in Popular Musicology. Ashgate, 2007.
• Negus, Keith. Popular Music in Theory: An Introduction. Polity Press, 1996.
• Savage, Steve. Bytes & Backbeats. Repurposing Music in the Digital Age. University of Michigan Press, 2011.
• Scott, Derek B. (toim.). The Ashgate Research Companion to Popular Musicology. Ashgate, 2009.
• Shuker, Roy. Understanding Popular Music. Routledge, 1994.
• Sorce, Richard. Music Theory for the Music Professional: A Comparison of Common-Practice and Popular Genres. Ardsley House, 1995.
• Spicer, Mark. (Ac)cumulative Form in Pop-Rock Music. — 20th-Century Music 2004, kd 1, nr 1. Lk 29—64.
• Spicer, Mark ja Covach John (toim.). Sounding Out Pop. Analytical Essays in Popular Music. University of Michigan Press, 2010.
• Stephenson, Ken. What to Listen For in Rock: A Stylistic Analysis. Yale University Press, 2003.
• Tagg, Philip. Analysing Popular Music: Theory, Method, Practice.— Popular Music 1982, nr 2. Lk 37—69. Kordustr. Richard Middleton, toim. Reading Pop. Oxford University Press, 2000. Lk 71—103.
• Van der Merwe, Peter. Origins of the Popular Style: the Antecedents of 20th-Century Popular Music. Clarendon Press, 1989.
• West Marvin, Elizabeth ja Hermann, Richard (toim-d). Concert Music, Rock, and Jazz since 1945: Essays and Analytical Studies. University of Rochester Press, 1995.