Leivu keel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Leivu keel (ka leivu murre, leivu murrak) on lõunaeestiline keelekuju, mida kõneles leivude rahvarühm Kirde-Lätis Koivaliina, Lejasciemsi ja Alūksne vahel.

Leivu keeles on tugevad läti keele mõjud ja sarnasusi liivi keelega. Leivu keelesaart peetakse kunagise laiema lõunaeesti keeleala osaks, mille läti keele levik hiljem eraldas. 18.–19. sajandist on teateid paarist tuhandest ja 20. sajandi algusest sajakonnast leivu keele kõnelejast, viimane keeleoskaja suri 1988. aastal.

Tunnusjooned[muuda | muuda lähteteksti]

Sugulus[muuda | muuda lähteteksti]

Lõunaeesti keelekujude sugulust näitav keelepuu (Petri Kallio järgi)

Traditsiooniliselt on leivu keelt peetud lõunaeesti keelesaareks, mis on võru murde osa ja lähim läänevõru Hargla murrakule.[1][2][3] Leivu keeles ilmnevad läänevõru ja Tartu murrakutele omased uuendused (nt de-sisseütlev: ’kambridõ ’kambrisse’; de-tunnusega viisimäärsõnad: ’kangõdõ ’kangesti, hooga’; n-seesütlev: ü’ten ’paagan ’ühes kohas’).[1][4]

Petri Kallio uuema (2018) käsitluse kohaselt on aga tegu omaette murdealaga.[3] Kallio jõudis oma uurimuses järeldusele, et sarnasused Hargla murrakuga on vaieldamatud, kuid tulenevad geograafilisest naabrusest, mitte lähedasest keelesugulusest. Tema hinnangul on leivu keel esimene keeleharu, mis kunagi ühtsest lõunaeesti keelest eraldus.[5] Ka Karl Pajusalu hinnagul on ühiste uuenduste taga ilmselt hilised kontaktid läänevõru murrakute kõnelejatega.[4]

Läti keele mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Leivu keel on kõigil keeletasanditel (ennekõike foneetikas ja sõnavaras, aga ka grammatikas, sõnamoodustuses, lauseehituses) tugevalt mõjutatud läti keelest,[4][6][7] täpsemalt seda ümbritsevast ülemläti latgali murdest.[8][9] Esinevad helilised sulghäälikud, susihäälikud (š, ž, z) ja afrikaadid, ulatuslik h kadu (nt ’ambaq ’aigõzõ ’hambad valutavad’), kõrgete vokaalide diftongistumine (nt liivu > leivu), katketoon, vokaalharmoonia nõrgenemine. Leivu sõnavaras on fikseeritud 719 läti päritolu sõnatüve. Palju on tõlke- ja tähenduslaene (nt puul’nàist ’armuke’). Sõnamoodustuses kasutatakse läti eesliiteid eesti tüvedega sõnadel (nt is|pitaʔ ’taluda’, pie|andaʔ ’andestada’, pa|laku 'lakkuda').[1][4][7][10][11][12]

Läti keele niivõrd tugev mõju võib olla üsna hiline ilming. On arvatud, et leivu keel sattus läti keele mõju alla viimastel aastasadadel.[13] Valter Niiluse meelest tuleneb läti mõju asjaolust, et leivud olid pikemat aega olnud teatud määral kakskeelsed.[14] Keel oli selle üleskirjutamise ajal kadumisfaasis ega olnud ilmselt enam igapäevaselt tarvitusel ka keelejuhtidel, kelle jaoks oli leivu keeles kõnelemine juba raske.[7] Keel võis varieeruda ka keelejuhiti. Valter Niiluse teatel sisaldas keskse keelejuhi Alide Petersoni (1876–1938) kõnepruuk veidi rohkem lätipärasusi kui mõne teise leivu idiolekt. Oma roll võis olla ka keelematerjali kogumise välitöödel kasutatud metoodikal – varasema leivu keele kogumisel kasutati vähemalt osaliselt tõlkemeetodit Bacmeisteri küsimustikuga, mis Lembit Vaba hinnangul tõi näitelausetesse palju süntaktilisi lätipärasusi.[10]

Sarnasused liivi keelega[muuda | muuda lähteteksti]

Leivu keelel on märkimisväärseid sõnavaralisi (ühisus 20,7% ulatuses), foneetilisi ja grammatilisi sarnasusi ka liivi keelega,[7][13][15][16][17] ehkki vähemalt pärast keskaega pole nad lähinaabrid olnud.[18] Leivude ja liivlaste etnonüümid on sama päritolu ja üks esimesi ülestähendusi leivude kohta aastast 1878 märgib: "Mõni osa tõendab, et nad olevat vanade liivlaste jäänus".[19][20] Liivi-toponüümid ja liivi päritoluga toponüümid hõlmavad suure osa Põhja-Lätist ning esimesi leidub ka Alūksne ümbruses ja Läti kirdepoolseimas nurgas.[19] Välja on toodud leivude etnograafilisi paralleele liivlastega.[21] Nii on leivude keelt varem mõnikord ka liivi keeleks peetud.[7][15][22]

Hilisemad uurijad pole sellist järeldust põhjendatuks pidanud. Tiit-Rein Viitso analüüsi kohaselt on ühised uuendused pärit ajast, mil keeled olid juba teineteisest eristunud.[17] Keelte sarnasuste seletuseks on pakutud vanemate ühissõnade puhul leivude ja Koiva liivlaste vahelisi keelekontakte 2. aastatuhande alguses pKr, uuemate, Salatsi liivlastega jagatud ühissõnade puhul nende liivlaste kunagise asuala ulatumisega idas välja kuni leivudeni või osade salatsiliivlaste rännet leivude aladele, kus nad hiljem assimileerusid.[23] Lembit Vaba ja Paul Ariste arvates tulenevad sarnasused läti keele kui laenuallika sarnasest mõjust nii leivu kui liivi keelele.[15][21] Leivu ja liivi samasuguste etnonüümide küsimuses juhib Ariste tähelepanu tõigale, et sama algupäraga etnonüümide esinemise kohta erinevatel rahvastel on mitmeid näiteid: sloveen-slovakk-slovints; serb-sorb; oma keele maakeeleks nimetamine nii eestlaste, leivude, vadjalaste kui osade vepslaste juures; eestikeelne roots ja soomekeelne ruotsi Skandinaavia germaanlase tähistamiseks, aga karjalakeelne ruotši soomlase tähistamiseks.[21] Heiki Valk lisab näitena keelelt ja kultuurilt eristuvate põhja- ja lõunaeestlaste sama enesenimetuse (maarahvas) tarvitamise veel 19. sajandi algul ja samamoodi nende väljastpoolt ühtviisi eestlasteks kutsumise.[19] Välja pakutud etnograafilisi paralleele liivlastega hindab Ariste aga hoopis eestipärasusteks.[21]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keelesaare teke[muuda | muuda lähteteksti]

Lõunaeesti keeled, sealhulgas leivu keelesaar

Leivu keelesaart peetakse tavaliselt olevat kohalikku päritolu[15][24] ning seda loetakse läänemeresoome keelekontiinumi osaks ja vana lõunaeesti keeleala loomulikuks jätkuks,[2][5] mis alles viimastel sajanditel ümbritseti läti keelealaga.[5] Paul Ariste ja Heiki Valk toovad välja mitmesuguseid tõendeid, mis kinnitavat Põhja-Lätis olnud ja püsinud vana läänemeresoome/eesti asustust: 12. sajandi teade "Otšela tšuudidest" ja muud kirjalikud allikad, arheoloogiline materjal, keeleandmed ja hüdronüümid, etnograafia, füüsiline antropoloogia.[25][26][27] Heiki Valk peab leivusid ühenduslüliks lõunaeestlaste ja kaugemal Vidzeme sisemuses varem elanud läänemeresoomlaste vahel ning oletab, et tegu oli kunagise läänemeresoome etnoseadsele maarahva – järeltulijatega.[19][28] Lembit Vaba arvates aitas leivu keelel pikemalt püsima jääda suhteline eraldatus läti asualadest ja talurahva liikumispiirangutest tulenev suur paiksus.[15]

Mõned autorid on arvanud, et leivud on oma asualal hoopis sisserändajad ja selle kohta on materjali kogutud ka leivudelt endilt.[15][29] Heikki Ojansuu pakkus 1912. aastal välja, et leivud tulid 1601.–1602. aasta katku ajal Harglast, Mõnistest, Karulast ja Roosast ning hiljem ka 1700. aasta paiku koos Boriss Šeremetjevi vägedega Harglast. Rahvasuust kogutud teated on aga vasturääkivad.[30] Lembit Vaba on selliste oletuste vastu argumenteerinud, leides, et leivudelt saadud rännuhüpoteesi puudutav materjal on enamasti hilist kirjanduslikku algupära, ajalooallikad ei kajasta selliste suurte inimhulkade liikumist ja leivude asualal puuduvad läti päritolu maastikusõnad.[15]

18.–19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjasõnas osutas leivudele esmakordselt August Wilhelm Hupel (1782), kes mainis, et lätlaste seas on mõne tuhande elanikuga eesti asulate vöönd Kalnamuischa'ast (Kalnamuiža, Kalniena mõis) Treppenhofi (Trapene mõis) ja Adseli (Koivaliina mõis) kaudu Valka. H. von Brackel (1841) teatas, et "... Seltinghofis [Seltnä, Zeltiņi mõis] ja Aahofis [Alamuiža, Lejasciemsi mõis], Liivimaa äärmisel piirimaal, kus see puutub kokku Pihkva ja Viitebski kubermanguga, ning on varjatud paljude metsade ja soodega, elab imelik jäänus soome hõime, keset selle piirkonna läti elanikkonda". Brackel pakub välja, et tegu on eestlastele väga lähedaste hõimudega või isegi liivlaste reliktidega.[31] Anders Johan Sjögrenile (1851) jõudnud andmete põhjal järeldas ta nende keele sugulust eesti keelega. Ta tõi välja paralleelnäiteid Zeltiņi ja Lejasciemsi murretest, millest nähtub, et neil murdeil on olnud selge erinevus.[32] Esimene on olnud uuenduslikum ja teine konservatiivsem.[9] Sjögreni teada elas leivusid (ta kutsub neid eestlasteks) kõige rohkem Ilseni (Ilsnä, Ilzene mõis) ümbruses, vähem Kalniena ja Lejasciemsi ümbruses, viimases olevat ¼ rahvastikust lätlased. Leivude arvuks ütleb ta 2600. Koivaliinast kuni Trapeneni elavat aga lätistunud eestlased, keda Ilzene rahvast lahutas 2–3 miili laiune lätlaste vöönd.[33]

Leivude keelest kirjutas ka Ferdinand Johann Wiedemann, kes sõitis sellest ülevaate saamiseks Alūksnesse, kust ta sai keeleandmed pastor Kupffer’ilt ja linna lähedal elanud arstilt O. Girgensohn’ilt ning kontrollis neid Ilzenest pärit leivu soost kirikuvöörmünderi abiga. Ka Wiedemann käsitles leivu keele sugulust eesti ja liivi keelega ning järeldas, et tegu on lõunaeesti murdega.[29][32] Tema teada elas leivusid Lejasciemsis, Zeltiņis, Ilzenes, Alsvikis (Alsviķi mõis) ja Kalnienas ning väiksemate rühmadena mujalgi Marienburgi kihelkonnas.[34] 1878. aastal esitas Läti ajalehele Balss oma kirjelduse "ilzenelastest" ehk leivudest kirjasaatja Briedis, kelle sõnul räägivad nad oma keelt, mis sarnaneb rohkem eesti kui läti keelega. Täiskasvanud kõnelevat rohkem läti keelt, kellelt ka lapsed seda õppivat, aga mõnikord jõudvat kooli ka lapsi, kes läti keelt ei mõista.[35]

Hääbumine 20. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene pikemalt leivude juures käinud keeleuurija oli Heikki Ojansuu[32] 1911. aastal.[29] Tema kirjutisest kokkuvõtte teinud Villem Grünthali järgi leidis Ojansuu leivu keele kõnelejaid Ilzenes (92 inimest), Kalnienas (9) ja Alsviķis (5), lisaks olevat leivusid olnud ka Duuremõižas (Dūre mõis) (9) ja Lejasciemsi Liive (Līves) külas (1). Ojansuu arvates osa leivu keele rääkijaid varjas ennast, sest neid pidi tema meelest rohkem olema. Lisaks eelnimetatud kohtadele olevat jälgi leivudest ka Mārciena mõisas Bērzaune kihelkonnas, kuid arvestades tolle paiga kaugust (linnulennult 67 km) leivude asualast on Valter Niilus selles kahelnud. Korduvalt on leivusid külastanud Paulopriit Voolaine. Tema andmetel oli leivu keele oskajaid (1927. aasta seisuga) veel peamiselt Ilzene vallas (25 kõnelejat, 50 arusaajat), väheseid leidus ka Dūre, Lejasciemsi, Kalniena ja Alsviķi vallas.[36]

Valter Niilus kirjutas 1935. aastal, et Ilzenes on teada 131 keeleoskajat, kellest 55-ga ta ise on vestelnud. Teiste valdade kohta olid andmed ebakindlad: mõned keeleoskajad elavat veel Lejasciemsi, Dūre ja Alsviķi vallas, Kalniena vallast olevat leivud kadunud ja Zeltiņi valla kohta info puudus. Igapäevase kõnekeelena kasutas tema teada leivu keelt kokku 9 inimest.[37] Niiluse teatel nimetasid leivud oma keelt inimeseti erinevalt: kas leivukiil, maakiil, leivuütt ('liivijutt') või maaütt ('maajutt'). Lätlased kutsusid seda eesti või liivi keeleks.[38] Leivude mälestuste kohaselt olevat nad Eestis käies (peamiselt Valgas ja Võrus) ning eestlastega suheldes leivu keelega toime tulnud peaaegu kogu Eestis. Eesti ühiskeelt osati väga vähe ja kasutati leivu keelt koos hädavajalike eestikeelsete lisanditega. Seejuures saavat leivud hästi aru lõunaeesti murdest.[39] Kõiki seniseid teateid kokku võttes olid Valter Niiluse hinnangul kunagise leivu keeleala piirid järgnevad: läänes mööda Koiva jõge Līvesi külast Amši külani; lõunas Lejasciemsist (10 km kirdes Amšist) põhja suunas kumera poolkaarena Kalnienani; idas Kalnienast Alūksneni; põhjas joonel Alūksne-Alsviķi-Ādams-Trapene-Līves. Ala hõlmas peamiselt 6 tolleaegset valda: Ilzene, Lejasciems, Kalniena, Zeltiņi, Alsviķi ja Dūre.[40] Heiki Valk on leivu ala kirjeldanud kui kolmnurka Koivaliina, Lejasciemsi ja Alūksne vahel.[28]

Kõige kauem püsis leivu keel Ilzene valla Paiķeni külas, kust pärinebki enamus leivu murdenäiteid.[4] Viimane leivu keele emakeelena kõneleja oli Anto Bok (1908–1988).[41] Valter Niiluse hinnangul olid leivude lätistumise põhjused kooli ja kiriku lätikeelsus, lätlaste pilked, segaabielud ning rahvustunde ja -teadvuse puudumine.[38]

Keelekogumine[muuda | muuda lähteteksti]

Leivu keelt on dokumenteerinud Anders Johan Sjögren (keelenäited, 1849), Ferdinand Johann Wiedemann (keelenäited, 1869), Heikki Ojansuu (1911), Paulopriit Voolaine (1920.–1970. aastatel), Valter Niilus (1930. aastatel), Paul Ariste (1930. aastatel), Aili Univere, Salme Tanning, Mari Must, Valmen Hallap jt (peamiselt 1950.–1960. aastatel).[29][42] Kogutud tekste on avaldatud 1937. aastal Valter Niiluse poolt ja 2014. aastal raamatusarja "Eesti murded" 9. köites.[42][43][44] Kirjalikke tekste ja lindistusi leivu keelest hoitakse Tartu Ülikooli ja Eesti Keele Instituudi keelearhiivides.[42]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Leivu murrak. EE 12. köide, 2003: 287, internetiversiooni muudetud 2011
  2. 2,0 2,1 Karl Pajusalu (2018). Lõunaeesti murded. Peatükk raamatus: Tiit Hennoste (toimetaja), Ellen Niit, Karl Pajusalu, Peeter Päll ja Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tartu: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Lk 198
  3. 3,0 3,1 Mariko Faster (2020). Hargla kihelkonna vetenimed Eesti-Läti piirialal. Doktoritöö, juhendajad Karl Pajusalu ja Janne Santeri Saarikivi, Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, eesti ja üldkeeleteaduse instituut. Lk 14
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Karl Pajusalu 2018, lk 199
  5. 5,0 5,1 5,2 Petri Kallio (2018). Vanhan kirjaeteläviron äännehistoriaa. Kogumikus "Valitsõmisjaotusõst keeleaoluuni = Haldusjaotusest keeleajalooni = From administrative division to historical linguistics", toimetaja Jüvä Sullõv. Ilmunud Võru, Võro Instituut. Lk 118–144
  6. Lembit Vaba (2011). Kuidas läti-eesti keelekontakt on mõjutanud eesti murdekeele grammatikat ja sõnamoodustust. Emakeele Seltsi aastaraamat, Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk 213, 240
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Sulev Iva (2015). Liivi, Ludzi ja Kraasna maarahva kiil. Keel ja Kirjandus, 7, lk 516
  8. Valter Niilus. Leivu rahvas. Eesti Kirjandus, 1935, 8, lk 379–380
  9. 9,0 9,1 Tiit-Rein Viitso (2009). Livonian and Leivu: shared innovations and problems. Linguistica Uralica, XLV (4), lk 269
  10. 10,0 10,1 Lembit Vaba 2011, lk 209
  11. Mariko Faster (2015). Jumalõluuk nõssi taivadõ ehk keelesaared jälle pildil. Emakeele Seltsi aastaraamat, 60, lk 263−272
  12. Uldis Balodis, Karl Pajusalu, Pire Teras (2016). Broken Tone in South Estonian Dialects in Latvia. Linguistica Lettica, 24, lk 98–114
  13. 13,0 13,1 Mariko Faster 2020, lk 15
  14. Valter Niilus 1935, lk 380
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 15,6 Lembit Vaba 2011, lk 208
  16. Karl Pajusalu, Arvo Krikmann, Eberhard Winkler (2009). Lexical relations between Salaca Estonian and Estonian dialects. Linguistica Uralica, XLV (4), lk 292−293
  17. 17,0 17,1 Tiit-Rein Viitso 2009, lk 269−282
  18. Karl Pajusalu jt 2009, lk 293
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 Heiki Valk, Silvia Laul (2014). Siksälä kalme I. Muistis ja ajalugu. Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Arheoloogia osakond. Lk 188
  20. Paul Ariste (1962). Mõni sõna leivudest. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat, XVIII, lk 267, 274
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 Paul Ariste 1962, lk 274
  22. Paul Ariste 1962, lk 272–274
  23. Karl Pajusalu jt 2009, lk 293–294
  24. Enn Ernits. Pildilt maas – Kadunud rahvad tõstetakse taas kilbile. Sirp, 26. okt 2018
  25. Paul Ariste 1962, lk 271
  26. Heiki Valk jt 2014, lk 180–188
  27. Heiki Valk (2018). Disappearance and traces of the Finnic population in north-eastern Latvia – a views from southern Estonia. Kogumikus: Ceļa uz latviešu tautu. Rakstu krājums. Latvijas Nacionālā Vēstures Muzeja Raksti, 24, lk 96–114
  28. 28,0 28,1 Heiki Valk 2018, lk 106
  29. 29,0 29,1 29,2 29,3 Paul Ariste 1962, lk 272
  30. Valter Niilus 1935, lk 372–374
  31. Valter Niilus 1935, lk 365, 367, 370
  32. 32,0 32,1 32,2 Valter Niilus 1935, lk 366
  33. Valter Niilus 1935, lk 367–370
  34. Valter Niilus 1935, lk 368
  35. Paul Ariste 1962, lk 266–271
  36. Valter Niilus 1935, lk 366–370
  37. Valter Niilus 1935, lk 370–371
  38. 38,0 38,1 Valter Niilus 1935, lk 375
  39. Valter Niilus 1935, lk 376
  40. Valter Niilus 1935, lk 368–369
  41. Pire Teras (2010). "Quantity in Leivu." Linguistica Uralica XLVI 2010/1, lk. 3.
  42. 42,0 42,1 42,2 Uldis Balodis jt 2016, lk 100
  43. Karl Pajusalu 2018, lk 202
  44. Sulev Iva 2015