Mine sisu juurde

Ellen Niit

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on kirjaniku kohta, keeleteadlase kohta vaata artiklit Ellen Niit (teadlane).
Ellen Niit
Sünniaeg 13. juuli 1928
Tallinn
Surmaaeg 30. mai 2016 (87-aastaselt)
Abikaasa(d) Heldur Niit, Jaan Kross
Lapsed Toomas Niit
[muuda Wikidatas]

Ellen Niit (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949–1958 Ellen Niit, 1958. aastast Ellen Kross; 13. juuli 1928 – 30. mai 2016) oli eesti kirjanik ja tõlkija, paljude eesti lastekirjanduse tüvitekstide autor.

Ellen Niit sündis Tallinnas. Ta õppis Tallinnas, Tapal 1938–1943 ja Tallinna 4. Keskkoolis 1943–1947. Seejärel õppis ta Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust 1947–1952 ning Tartu Riikliku Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal 1952–1956. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige.

Ta töötas Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1956–1961 ja Eesti Televisiooni mittekoosseisulise toimetajana 1961–1963. Alates 1963. aastast oli Ellen Niit vabakutseline kirjanik.

Kirjandusteadlane Sirje Olesk on nimetanud Ellen Niitu eesti luules "uue, normaalse ja mittenõukoguliku" luule teejuhiks:

„Eesti luules algas uus aeg pärast stalinistlikku kümnendit 1950. aastate lõpus. Uue, normaalse ja mittenõukoguliku luule läbilöögi kindlustasid kolm (neli) n-ö hilinenud põlvkonna debütanti: Jaan Kross (1920–2007), Ain Kaalep (1926) ja Ellen Niit (1828–2016).“

– Sirje Olesk (Sirp, 03.06.2016)[1]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kirjutas peamiselt luuletusi ja enamasti just lastele. Kuid mitte ainult: 1978. aastal ilmusid tema täiskasvanutele mõeldud luuletused koguna "Maailma pidevus", mis sisaldab luuletusi aastaist 1946–1976. Täiskasvanutele mõeldud luulekogu "Paekivi laul" ilmus 1998. aastal kirjaniku 70. sünnipäevaks.

Ellen Niit tuli lastekirjandusse värsslooga "Kuidas leiti nääripuu" (1954), millele 1957. aastal järgnes "Rongisõit". Koos Gustav Ernesaksa lihtsa ja meeldejääva viisiga kujunes "Rongisõit" väga populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis. "Rongisõit" (nagu ka paljud muud Ellen Niidu teosed) kuulub kindlalt eesti lastekirjanduse tüvitekstide hulka.[2]

Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu "Krõlliraamat". Raamatutegelase Krõlli autor on kunstnik Edgar Valter, kes on illustreerinud palju muidki Ellen Niidu raamatuid.

Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat "Pille-Riini lood" ilmus 1963. aastal. 1970. aastal ilmus "Triinu ja Taavi jutud" ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977).

1990. aastatel jätkus Ellen Niidu loometee peamiselt luule vallas. Selle perioodi olulisemaks tegelaseks kujunes Krõll. 1993. aastal ilmus raamat "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta", järgmisel aastal "Krõlli värviraamat" ja "Krõll ja igasugused hääled". 1999. aastal ilmus "Krõlli pannkoogitegu".

Luulekogud

[muuda | muuda lähteteksti]
Ellen Niidu büst Sándor Petőfi muuseumi aias Petőfi tõlkijate skulptuuride pargis Kiskőrösi linnas Ungaris. Skulptor Erna Viitoli teos avati 31. juulil 2009.
  • "Maa on täis leidmist" (1960)
  • "Linnuvoolija (1970)
  • "Karud saavad aru" (värsikogu; 1972)
  • "Oma olemine, turteltulemine" (1979)
  • "Krõlliraamat" (1979)
  • "Tere, tere lambatall!" (1993)
  • "Paekivi laul" (1998)
  • "Veel ja veel Krõlliga maal ja veel" (2002)
  • Taeva võti (2014)

Luule valikkogud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Midrimaa" (1974)
  • "Vee peal käija" (Eesti Raamat, 1977; Eesti Keele Sihtasutus, 2008)
  • "Suur suislepapuu" (1983)
  • "Ühel viivul vikervalgel" (1999)

Värssraamatud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Kuidas leiti nääripuu" (1954)
  • "Rongisõit" (1957)
  • "Karud saavad aru" (1967)
  • "Lahtiste uste päev" (1970)
  • "Suur maalritöö" (1971)
  • "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" (1993)
  • "Krõlli värviraamat" (1994)
  • "Krõll ja igasugused hääled" (1994)
  • "Krõlli pannkoogitegu" (1999)

Näidendid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Triinu ja Taavi taskuteater" (1975)
  • "Enne punaseid palituid" (1984)

Proosaraamatud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Pille-Riini lood" (1963)
  • "Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda" (1967)
  • "Triinu ja Taavi jutud" (1970)
  • "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977)
  • "Jänesepojaõhtu koos isaga" (1982)
  • "Onu Ööbiku ööpäev" (proosakogu; 1998)

Temalt ilmus ka luuletõlkeid.

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]
Ellen Niidu büsti avamine Ungaris Kiskőrösis (2009)

Muud austusavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]

31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskőrösis Sándor Petőfi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli loodud Ellen Niidu büst.[5]

Jaanuaris 2025 esietendus Vanemuise teatris Ott Kiluski ja Kaili Viidase kirjutatud näidend "Elleni sekund" (lavastaja Kaili Viidas), mis räägib Ellen Niidu elust.[6]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Ellen Niit oli abielus Heldur Niiduga 1949–1958, Toomas Niit (1953–2020) oli nende poeg.

Ellen Niit oli abielus kirjanik Jaan Krossiga 1958. aastast kuni viimase surmani 27. detsembril 2007. Maarja Undusk (sündinud 1959), Eerik-Niiles Kross (sündinud 1967) ja Märten Kross (sündinud 1970) on nende lapsed.

Ellen Niit elas peamiselt Tallinnas. Ta on maetud Rahumäe kalmistule abikaasa Jaan Krossi kõrvale.[7]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Sirje Olesk. "Teejuht Ellen Niit" Sirp, 03.06.2016.
  2. ↑ Vabariigi President Ellen Niidu ärasaatmisel Tallinna Jaani kirikus 10. juunil 2016 President.ee, 10.06.2016.
  3. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  4. ↑ Pärdile, Ükskülale ja Niidule anti üle elutööpreemiad. ERR Uudised, 23. veebruar 2009.
  5. ↑ Ungari tõlkijate skulptuuripargis avatakse Ellen Niidu büst. ERR Uudised, 30. juuli 2009.
  6. ↑ Vanemuise teatris esietendub lavastus Ellen Niidust ERR Kultuur, 21.01.2025.
  7. ↑ Galerii: Ellen Niidu ärasaatmine ERR, 10. juuni 2016

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ellen_Niit&oldid=6966281"