Lõunaeesti keeled

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Lõunaeesti murderühm)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lõunaeesti keeled – võru, setu, mulgi ja tartu ning keelesaared Leivu, Lutsi ja Kraasna.
2011. aasta rahvaloenduse järgi oli kokku 101 857 lõunaeesti keel(t)e oskajat, neist 74 499 võru, 12 549 setu, 9 698 mulgi ja 4 109 tartu keele oskajat ning 1 002 inimest, kes ei märkinud täpsemalt, millist lõunaeesti keelt nad oskavad.
Lõunaeesti keelte jagunemine Petri Kallio keelepuu (2021) järgi, kus sinisega on tähistatud keelerühmad ja ajaloolised keelekujud, kollasega väljasurnud keelekujud ja rohelisega tänapäeva keeled.

Lõunaeesti keeled (ka: lõunaeesti keel, lõunaeesti murderühm, lõunaeesti murded, lõunaeesti peamurre) on rühm tänapäevani peamiselt Lõuna-Eestis kõneldavaid põliseid piirkonnakeeli, mida võidakse, olenevalt kontekstist ja konkreetsest keelest, pidada kord keelteks, kord murreteks.[1][2]

Lõunaeesti keelte hulka kuuluvad loodepoolsed mulgi ja tartu keel[3] ning kagupoolsed võru[4][5] ja setu keel.[6][7]

Kui tänapäeval kuuluvad lõunaeesti keelte hulka neli väga lähedast, kuid igaüks oma eraldi kirjakeele, kultuuri ja identiteediga keelt[8], siis peamiselt ajaloolises või laiemas keeleteaduse kontekstis käsitletakse mõistet lõunaeesti tihti üheainsa läänemeresoome keelena[9][10], traditsioonilise murdeteaduse kontekstis aga eesti keele lõunaeesti murderühma või peamurdena, mis koosneb kolmest või neljast piirkondlikust põhivariandist: mulgi, tartu ja võru murre ja setu (olenevalt jaotusest) murre või (Võru murde alla kuuluv) murrak[11][12].

Tänapäevane olukord[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on lõunaeesti keele kõige elujõulisemaks ja enim arendatavaks osaks võru keel, millel on oma kirjakeel, kirjandus ja meedia ning mida õpetatakse mõnevõrra ka võru keeleala koolides ja Tartu Ülikoolis.[13][14] Võru keele kaitseks, arendamiseks ja uurimiseks on loodud eraldi riiklik institutsioon Võru Instituut.

Märkimisväärselt on tegeldud ka setu, vähem mulgi keele või murde arendamisega. Selle töö peamisteks keskusteks on piirkondlikud instituudid Seto Instituut ja Mulgi Kultuuri Instituut. Ainus lõunaeesti keelevariant, mille arendamiseks pole tekkinud mingit ühiskondlikku liikumist ega toetavaid ja arendavaid institutsioone on tartu keel või murre.[15]

Nõnda peetakse lõunaeesti keeltest tänapäeval omaette keeleks eelkõige võru keelt, mis on eesti kirjakeelest kaugeim ja mida on eraldi keelena tunnustanud ka Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO) (keelekood vro[16]). Tihti, eelkõige setude ja võrukeste endi poolt, peetakse omaette keeleks ka setu keelt, harvem mulgi ja tartu keelt. Erinevalt võrukestest ja setudest näib mulkide ja tartlaste hulgas siiani ses osas selge seisukoht puuduvat. Põhja- ja lõunaeesti keeleala piiril asudes on mulgi ja tartu saanud ka palju mõjutusi põhjaeesti poolelt ning kujunenud loomulikuks üleminekuks lõunaeesti südaalal kõneldavalt maksimaalselt lõunaeestiliselt võru keelelt eesti keelele.

Kõikide lõunaeesti keelte ja kultuuride toetuseks, uurimiseks ja õpetamiseks toimib Tartu Ülikooli allüksus Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus.[17]

Kõik lõunaeesti keeled, ka neist enim arendatud võru keel, on tänapäeval tõsiselt ohustatud keeled,[18] mille säilitamine ja arendamine elava keelena nõuab nii riigi kui omavalitsuste tasandil tunduvalt suuremaid jõupingutusi ning selget ja tugevat soosivat keelepoliitikat, mida nende keelte suhtes nende arendajate korduvatele taotlustele vaatamata Eestis seni ikka veel pole.[14][19]

Lõunaeesti keelesaared[muuda | muuda lähteteksti]

Lõunaeesti keelekujusid, mida on varemalt nimetatud murrakuteks, viimasel ajal aga enamasti murreteks (vahel ka keelteks) on veel 20. sajandil kõneldud ka Põhja-Lätis Leivu keelesaarel (Leivu murrak), Ida-Lätis Lutsi keelesaarel (Lutsi murrakud) ning Venemaal Pihkva oblasti Kraasna keelesaarel (Kraasna murrak)[20]. Kuigi kõik need keelekujud on tänaseks hääbunud, on Lutsi osas viimastel aastatel tehtud mõningast revitaliseerimistööd. Loodud on omaette lutsi kirjaviis, avaldatud lutsi keele aabits ning peetud lutsi keelele ja kultuurile pühendatud üritusi.[21]

Lõunaeesti keeled väljaspool traditsioonilist keeleala[muuda | muuda lähteteksti]

Umbes pool lõunaeesti keelte kõnelejaist elab praegu tegelikult väljarännanuina väljaspool traditsioonilist lõunaeesti keeleala, peamiselt Eesti suuremates linnades Tallinnas ja Tartus, palju ka Helsingis ja mujal Soomes. Võru keele kõnelejaid on tänini ka Võrumaa piiri lähedastel Läti aladel, põhiliselt Alūksne rajoonis[22] ning setu keele kõnelejaid kontrolljoone tagusel Setumaal, Pihkva oblasti Petseri rajoonis. Väljarännanud lõunaeesti keelte kõnelejaid leidub veel eraldi küladena ka Venemaa Siberi aladel, aga ka hajusalt Rootsis, USAs, Austraalias, Kanadas jm.[23]

Keel(t)e nimetamisest[muuda | muuda lähteteksti]

Terminit "lõunaeesti keel" kasutatakse eelkõige keele- ja kirjandusteaduses, kultuuriloos ning ametlikumas kontekstis (nt keele riiklikes arendusprogrammides) lõunaeesti keelte koondnimetusena või lõunaeesti kirjakeeltest rääkides. Traditsioonilises murdeteaduses räägitakse lõunaeesti murretest. Keele kõnelejad ise kasutavad enamasti konkreetseid keelenimetusi: võru, setu, tartu ja mulgi keel. Samasugune kasutus on levinud ka eesti üldkeeles (nt meedias).[24][25]

Kuna setu keelt peetakse lingvistiliselt enamasti võru keele variandiks, siis on nende jaoks vahel kasutatud ka liitnimetust võru-setu keel.[26]

Lõunaeesti keelt on (peamiselt 1990. aastate algul) nimetatud ka ugandi (lõunaeesti keeles uandi), ugala või võru-setu (võro-seto) keeleks. Nimetus ugandi põhineb Ugandi muinasmaakonna nimel ja sellega on tähistatud eelkõige selle muinasmaakonna alal asuvaid tartu ja võru keelt või nende kirjakeeli. Nimetus ugala on saadud muinasmaakondade Ugandi ja Sakala nimetuste ühendamisel, et hõlmata ka mulgi keelt. Liitnimetus võru-setu rõhutab võru ja setu keelelist ühtsust. Muinasmaakondade nimedel põhinevad keelenimetused ega ka liitnimi võru-setu pole laiemat kasutust leidnud.[27]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lõunaeesti keelekujude sugulust näitav keelepuu (Petri Kallio järgi)

Lõunaeesti keelt peetakse üheks vanemaks läänemeresoome hõimukeeleks, mis on eraldunud läänemeresoome algkeelest ühena esimestest[28] või (soome keeleteadlaste Pekka Sammallahti ja hiljem ka Petri Kallio järgi) koguni esimesena[29]. Hiljem on lõunaeesti keel kontaktide tihenedes tunduvalt lähenenud põhjaeesti keelele, kuid põhilised iidsed erinevused grammatikas ja sõnavaras on tänaseni säilinud.[30]

Kuni 19. sajandini olid kirjakeelena kasutusel peaaegu võrdselt põhjaeesti (tallinna) keel ning lõunaeesti (tartu) keel.[3] Lõunaeesti keeles ilmus esimesena 1686. aastal "Wastne Testament" (Uus testament), kuid kogu Piibel ilmus hiljem tervikuna siiski põhjaeesti keeles. Ühtse eesti kirjakeelena jäi lõpuks kasutusele põhjaeesti keel, mistõttu lõunaeesti kirjakeel jäi tagaplaanile.[31]

Aastast 2000 on lõunaeesti keele kaitse ja arendamise projekte toetanud Kultuuriministeeriumi haldusalasse loodud riiklik programm "Lõunaeesti keel ja kultuur". Hiljem on see asendatud kolme piirkondliku keele- ja kultuuriprogrammiga eraldi mulgi, võru ja setu keele jaoks.[32]

Keelenäide lõunaeesti (tartu) kirjakeelest[muuda | muuda lähteteksti]

"Meie Esä" (Meieisapalve)

Meie Esä taiwan: pühendetüs saagu sino nimi. Sino riik tulgu. Sino tahtmine sündigu kui taiwan, niida ka maa pääl. Meie päiwälikku leibä anna meile täämbä. Nink anna meile andis meie süü, niida kui ka meie andis anname omile süidläisile. Nink ärä saada meid mitte kiusatuse sisse; enge pästä meid ärä kurjast: Sest sino perält om riik, nink wägi, nink awwustus igäwätses ajas. Aamen.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pajusalu, Karl 2021. Kaksteist lõunapoolseimat läänemeresoome keelt. Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XIX-XX, Tartu. 139–151.
  2. Koreinik, Kadri; Pajusalu, Karl 2007: Language naming practices and linguistic identity in South-Eastern Estonia. – Language and Identity in the Finno-Ugric World. Proceedings of the Fourth International Symposium at the University of Groningen, May 17–19, 2006. R. Blokland and C. Hasselblatt (eds). (Studia Fenno-Ugrica Groningana 4). Maastricht: Shaker.
  3. 3,0 3,1 EE 12, 2003. Tartu keel Eesti entsüklopeedia.
  4. Keem, Hella 1997: Võru Keel. Tallinn.
  5. Sutrop, Urmas (2004). Estonian Language. Tallinn: Eesti Instituut. Lk 25–27.
  6. Pajusalu, Karl 2000. Lõunaeesti murdeliigendustest. – Õdagumeresoomõ piirisüämeq. Karl Pajusalu ja Jüvä Sullõv (toim). Võro Instituudi toimõndusõq 10. Võro, 76–88.
  7. Kallio, Petri 2021. Position of Leivu. – ESUKA / JEFUL Vol. 12 No. 2: Erinumber / Special Issue: Uurimusi lõunaeesti keelesaartest / Studies on the South Estonian language islands (Leivu, Lutsi, Kraasna).
  8. EE 12, 2003. Võru kirjakeel Eesti entsüklopeedia.
  9. Saar, Evar. Keele ajalugu. Võru Instituudi kodulehel: https://wi.ee/et/voru-keel/
  10. Kallio, Petri. 2018. Vanhan kirjaeteläviron äännehistoriaa. In Jüvä Sullõv (ed.), Valitsõmisjaotusõst keeleaoluuni (Võro Instituudi toimõndusõq 33), 118–144. Võro: Võro Instituut.
  11. Kask, Arnold 1984: Eesti murded ja kirjakeel. Tallinn.
  12. Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll & Jüri Viikberg. 2018. Eesti murded ja kohanimed. 3. trükk. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.
  13. Brown, K.D.; Iva, S.; Koreinik, K. (2019). The Võro language in education in Estonia. Regional Dossier series. PDF
  14. 14,0 14,1 Jüvä, Sullõv 2007. Võru keel eesti keele arendamise strateegias Sirp, 12, 14–16.
  15. Pajusalu, Karl 2021. Kaksteist lõunapoolseimat läänemeresoome keelt. Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XIX-XX, Tartu. 139–151.
  16. 639 Identifier Documentation: vro
  17. Saar, Eva; Pajusalu, Karl 2021. Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus 20. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XIX-XX, Tartu. 257–286.
  18. "UNESCO Atlas of the World's Languages in danger" Unesco.org (Vaadatud 27.12.2021).
  19. Iva, Sulev 2020. Kakskeelsus ja keelepoliitika võru-eesti näitel Sirp (10.01.2020).
  20. Eesti entsüklopeedia veebis [1] (vaadatud 12.12.2012)
  21. Balodis, Uldis; Pajusalu, Karl 2021. Introductory survey of the South Estonian language islands. – ESUKA / JEFUL Vol. 12 No. 2: Erinumber / Special Issue: Uurimusi lõunaeesti keelesaartest / Studies on the South Estonian language islands (Leivu, Lutsi, Kraasna).
  22. Jüvä Sullõv (Iva, Sulev) (2009). Vana-Laitsna võrokõisi keelest. Triin Iva, Sulev Iva, Mari Mets. Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat (126–134). Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus. (VIII).
  23. Eller, Kalle (1999). Võro-Seto language. Võru: Võru Instituut.
  24. Iva, S. (2007). Võru kirjakeele sõnamuutmissüsteem. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  25. Iva, Sulev; Plado, Helen (2016). Kas võro kiil vai Võro murrõq. Vai hoobis lõunõeesti kiil? ERR Novaator.
  26. Iva, Sulev (2001). Võro-seton kirjakielen elvyttäminen. Tutkielmia vähemmistökielistä Jäämereltä Liivinrantaan. Vähemmistökielten tutkimus- ja koulutusverkoston raportti III. (132–136). Oulu: Oulun yliopistopaino.
  27. Saar, Evar. Keele ajalugu. Võru Instituudi kodulehel: https://wi.ee/et/voru-keel/
  28. Viitso, Tiit-Rein 1985: Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned. – Keel ja Kirjandus, 399–404.
  29. Sammallahti, Pekka 1977: Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. – Virittäjä, 119–136.
  30. Kallio, Petri 2014. The Diversification of Proto-Finnic. – Joonas Ahola & Frog (eds.), Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland, pp. 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki.
  31. Ross, Kristiina (2005). Miks ja millal kaotati esimene lõunaeesti kirjakeel? Vikerkaar, 130–139.
  32. Eichenbaum, Külli; Taal, Kati 2010. Vana-Võromaa Eesti Rahvakultuuri Keskus.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]