Kauksi Ülle

Allikas: Vikipeedia
Kauksi Ülle 2005 oma aidatrepil

Kauksi Ülle (kodanikunimega Ülle Kauksi,[1] varem ka Ülle Kahusk; sündinud 23. septembril 1962) on võro luuletaja ja kultuuritegelane.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kauksi Ülle sündis Võru linnas ja kasvas üles Saarlasõ külas Rõuge vallas. 1970–1978 õppis ta Rõuge Põhikoolis ja 1978–1981 Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis. 1981 astus ta Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda ja lõpetas selle 1986 ajakirjanduse erialal.

1991–1993 töötas Kauksi Ülle Võru raadios peatoimetaja ja tegevdirektorina. Alates 1993. aastast on ta Fenno-Ugria sihtasutuse Tartu keskuse sekretär.

Kauksi Ülle elukaaslane on Evar Riitsaar. Neil on ühine tütar Leelo ja poeg Truvar.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kauksi Ülle hakkas luuletusi kirjutama teadmata, et kirjutab võru keeles. [2] 1987 ilmus tema esimene luulekogu „Kesk umma mäke”, kus on märgata intensiivset suhet suulise traditsiooniga. Järgnesid ballaadikogud „Hanõ vai luigõ” (1989), „Agu ni eha” (1995) ja „Kuldnaanõ” (1996), kus on „žanriomaselt esil armastuse, surma ja saatuse motiivid, kuid nii pärismaised kui rahvusvahelised müüdiained allutatakse neis mitmesugustele teisendustele ja nihestustele”. [3] Mitme ballaadi aine on võetud regilauludest, aga regilaulu vormi pole seejuures jäljendatud, vaid ainult tsitaatidega markeeritud. Tihti on ballaadid dialoogi vormis. 1991 ilmunud luulekogu „Jyriyy” sisaldab Laulva revolutsiooni aegset isamaaluulet, kus paatosesse seguneb irooniat. Kauksi Ülle hilisemad luuleraamatud „Nõsõq rõõmu mõrsija” (2001) ja „Käänüpäiv” (2003) keskenduvad isiklikele teemadele, aga seal on ka satiirilisi luuletusi ja maausulisi palveid. 2005 ilmus Kauksi Ülle luule eestikeelne valikkogu „Emaemamaa”, tõlkijateks Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv. Samal aastal on tehtud helisalvestis „Imäplaat”, kus Ülle oma luulet ise loeb ja laulab. 2012 ilmus Kauksi Ülle "Valit luulõq" esimene köide, ja samuti uute luuletuste kogu "Palunõiaq".

Lühijutukogud „Säng” (1997) ja „Huuv´” (2000) koosnevad pihtimuslikku laadi paladest, milles kirjeldatakse igapäevast elu Tartus 1990. aastate algul. Romaan „Paat” (1998) näitab peategelase Ainu elukäiku Võrumaa külas alates sõjajärgsetest aastatest kuni Eesti iseseisvumiseni. Romaanis on nähtud loodusmaagilisi ja erootilisi sugemeid[4], Ainule omistatakse seal erilisi nägijavõimeid. Romaani „Uibu” (2003) tegevus toimub kaasajas.

Kauksi Ülle esimene näidend oli „Pühak” (kirjutatud koos Sven Kivisildnikuga), mis lähtub Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdeneri (1764–1824) eluloost. „Ah tsusku külh” kujutab Jaan Vahtra, Juhan Jaigi ja Johannes Vares-Barbaruse ühist kalalkäiku Võrumaal. Näidendi sisu on fantastiline, kuid kasutatud on memuaare ja ilukirjanduslikke allikaid. „Vihmatark” toetub Juhan Jaigi samanimelisele novellile, „Peko” (kirjutatud koos Olavi Ruitlasega) aga käsitleb vabalt seto lauliku Anne Vabarna samanimelist eepost. „Kalmonäio” on seto lugulaulu põhjal loodud ooperilibreto, kus pärimuslikku ainet on toodud tänapäevale lähemale. Kauksi Ülle seni kõige mahukam draamatekst on seto lauliku Hilana Taarka elukäiku valgustav „Taarka”, millesse on samuti põimitud palju laule.

Kauksi Ülle näidendeid on rohkesti lavastatud. 2008 lavastas Ain Mäeots filmi ”Taarka”, mille idee on võetud Kauksi Ülle samanimelisest näidendist.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1987 Kesk umma mäke
  • 1989 Hanõ vai luigõ
  • 1991 Jyriyy
  • 1995 Agu ni Eha. Morn and Eve (võro ja inglise keeles)
  • 1996 Kuldnaanõ. Kultanainen (võro ja soome keeles)
  • 2001 Nõsõq rõõmu mõrsija
  • 2003 Käänüpäiv
  • 2005 Emaemamaa (eestikeelne valikkogu)
  • 2012 Palunõiaq
  • 2012 Valit luulõq
Kauksi Ülle ja Soome suursaadik Eestis Kirsti Narinen värsket Peko Helü sirvimas (2016)

Proosa[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1997 Säng
  • 1998 Paat
  • 2000 Huuv´
  • 2003 Uibu

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2004 Taarka
  • 2006 Kuus tükkü

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://lib.werro.ee/index.php/kauksi-uelle.html
  2. Hasso Krull, „Saateks”. In: Kauksi Ülle, Emaemamaa. Tallinn, 2005, lk 160.
  3. Kajar Pruul, „Vana sajandi uued luuletajad”. In: Varjatud ilus haigus Valik sajandilõpu eesti luuletajaid. Koostanud Kajar Pruul. Tartu, 2000, lk 202.
  4. Ibid., lk 202.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]