Tallinna vallutamine (1941)

Allikas: Vikipeedia
Tallinna vallutamine (1941)
Osa Teise maailmasõja Idarindest
ja Eesti Suvesõjast
Bundesarchiv Bild 141-0154, Reval, Hafen.jpg
Tallinna sadam pärast lahinguid
Toimumisaeg 19. august29. august 1941
Toimumiskoht Tallinn ja selle ümbrus
Tulemus Saksamaa võit
Osalised
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Saksamaa Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Georg von Küchler Flag of the Soviet Union.svg Kliment Vorošilov
Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu:
Flag of the Soviet Union.svg juhataja Vladimir Tributs,
sõjanõukogu liikmed:
Flag of the Soviet Union.svg divisjoni sõjakomissar Nikolai Smirnov ja
Flag of the Soviet Union.svg brigaadikomissar A.D.Verbitski,
Flag of the Soviet Union.svg PBL staabiülem kontradmiral Juri Pantelejev
Jõudude suurus
61. jalaväediviis,
217. jalaväediviis,
254. jalaväediviis,
metsavennad [viide?].
75 000 meest, Punalipuline Balti laevastik,
10. laskurkorpus,
22. SARKi motolaskurdiviis,
1. Läti vabatahtlik polk
NSV Liidu piirivalvesalgad
Hävituspataljonid
Kaotused
871 langenut 3282 haavatut (ajavahemikul 20.-28. august)[1] 8000-14000 langenut (ajavahemikul 5.-28. august), 11 500 vangi langenud.[2]

Tallinna lahing toimus Teises maailmasõjas 19. augustist 29. augustini 1941. Alates juunist 1940 oli Eesti okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Lahingu tulemusena vallutas Wehrmacht Tallinna ja linn jäi sakslaste valdusse kuni 22. septembrini 1944.

Tallinn, august 1941.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suvesõda.

7. augustil 1941 jõudis Saksa XXVI. armeekorpuse 254. jalaväediviis Põhja-Eestis Kunda juures Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Nõukogude 10. laskurkorpuse 8. augustil korraldatud vasturünnak olukorra taastamiseks ebaõnnestus ja Kunda-Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele.

Nõukogude vägede kõrgem ülemjuhataja Stalin oli andnud korralduse kaitsta Tallinna kui Balti Laevastiku peabaasi iga hinna eest. Kotti oli jäänud koos tagalaväeosadega üle 70 000 mehe. Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti ristleja Kirov, liidrid Minsk ja Leningrad, lisaks 9 hävitajat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitse kindlustas PB laevastiku 10. hävituslennukite eskadrill. Tallinna elanikud olid alates 9. juulist sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitanud. Töödel osales kuni 25 000 inimest ja põhjalikumad kaitserajatised rajati Tallinna lähiümbruses: Vääna-Postil, Pääskülas, Nõmme lõunaservas, Männikul, Raudalus, Assakul, Irus ja Lagedil[3]. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit ja kuus tugipunkti: Iru, Lagedi, Lehmja, Ülemiste järv, Pääsküla ja Harku. 14. augustil määras Loodesuuna juhatus Tallinna kaitse eest vastutama Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu (juhataja V.Tributs, sõjanõukogu liikmed: divisjonikomissar N.K. Smirnov ja brigaadikomissar A.D. Verbitski, PBL staabiülem kontradmiral J. Pantelejev), Tallinna kaitsjate ülemjuhatajaks PBLu ülemjuhataja viitseadmiral Vladimir Tributsi ning tema abiks maismaakaitse alal 10. laskurkorpuse ülema Ivan Nikolajevi. 10. Laskurkorpus allutati samas PBLi sõjanõukogule[4].

Nõukogude väed[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna kaitsnud suurimaks Punaarmee väekoondiseks oli Punaarmee 8. armee 10. laskurkorpus umbes 11 000 mehega kindralmajor Nikolajevi juhatuse all. Korpus jagunes 22. SARKi motolaskurdiviisiks (tugevus umbes ühe tugevdatud polgu jagu), 10. laskurdiviis (ülem kindralmajor I. Fadejev), kelle juhtimise alla liideti alates 19. juulist ka 1. Läti vabatahtlik polk (1100 meest).

Tallinna alla sattus ka veel korpuselise kuuluvuseta 16. laskurdiviisi 156. laskurpolk ja kaks suurtükiväe divisjoni.

Linna alla oli taganenud ka siiamaani põhiliselt Lääne-Eestis tegutsenud 1. üksik merejalaväebrigaad (ülem Terenti Parafilo), millesse algselt oli kuulunud üle 2500 mehe.

Samuti jäid Tallinnasse NKVD alluvusega 8. piirivalvesalk ja 7. hävituspataljoni: Tallinna töölispataljon, 4. Tallinna kommunistlik hävituspataljon, 7. Tallinna vabatahtlik pataljon, 10. Harju hävituspataljon, 11. Haapsalu hävituspataljon, 15. Pärnu hävituspataljon ja 17. Viljandi hävituspataljon, hävituspataljonidest formeeriti 20. augustil (peale Haapsalu oma) 1. Tallinna kommunistlik kütipolk (ülem Mihhail Pasternak) ja umbes 500-meheline 31. üksik laskurpataljon.

Kaitselahingutes osalesid ka 1940. aastal Tallinna kaitserajatiste ehitamiseks suunatud 6 ehituspataljoni. 24. augustil läks kaitseliinile Tallinna miilitsast moodustatud umbes pataljonisuurune üksus (Miilitsadivisjon), umbes samal ajal formeeriti raudteelastest Eesti Raudtee vabatahtlik pataljon[5].

Tallinna reidil asusid ka Balti laevastiku laevad ja Tallinna mereväebaasi kaitseväeosad: ristleja Kirov, eskaadrimiinilaevade juhtlaev Minsk ja Leningrad, 9 eskaadrimiinilaeva (Gordõi, Kalinin, Volodarski, Artjom, Jakov Sverdlov, Skorõi, Smetlinõi, Svirepõi), 3 suurtükilaeva (Moskva, Argun), samuti 8 rannakaitsepatareid ja 1 raudteepatarei (kolmesuurtükine laiarööpmeline soomusrong), 2 soomusrongi (millel oli kahe peale kokku seitse 37 mm ja 76 mm kahurit), PBL Õhukaitsejõudude 13. ja 71. hävituslennuväepolk (85 lennukit).

Tallinna õhukaitset Saksa Luftwaffe vastu teostas Õhukaitsejõudude (PVO) 10. üksik õhutõrjedivisjoni õhutõrjepatareid nr. 3, 4, 5 (183 suurtükiga); 3. polgu 104. patarei (Lepikul), 105. patarei (Lasnamäel) ja 106. patarei (Muuga-Randveres); 5. polgu 62. divisjon Paldiski piirkonnas[6].

15.–20. augustini formeeriti Tallinna reidil seisvatest Balti laevastiku hulgast 14 erinevat mereväelastest koosnevat üksust isikkoosseisuga 14 000 – 16 000 meest, nende seas ka Frunze nim. Kõrgema Sõjalaevastiku Kooli kursantidest moodustatud salk.

Saksa Wehrmachti väed[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa väejuhatusele oli Tallinna vallutamine tähtis, kuna seejärel oli võimalik luua vahetu ühendus Soomega ning suruda Balti mere laevastik Soome lahe idaossa lõksu. 11.–12. augustil Saksa 18. armee peakorteris toimunud nõupidamisel arvati, et Tallinna vallutamiseks piisab kolme diviisi jõududest. Kui vägedest jääb puudu, siis tekib dilemma: kas vallutada Tallinn või jätkata aktiivsemat pealetungi edasi Leningradi peale, ning sellele küsimusele pidi juba vastama OKW peastaap. Tallinna vallutamine tehti ülesandeks XXXXII. armeekorpusele inseneriväekindral Wilhelm Kunze juhtimisel. Et nii 61 kui ka 254. jalaväediviis olid kandnud tuntavaid kaotusi ja 217. jalaväediviis oli demonstreerinud oma abitust rünnakutel, oli armee peastaap arvamusel, et Tallinna vallutamiseks vajavad kõik väekoondised paaripäevast puhkust. Ka täiendati diviise: 217. diviis sai oma käsutusse 14. augustil 920 meest 217-st, 254. diviis sai 15. augustil 996 meest 1001-st ja 61. diviis sai 16. augustil 993 meest 1021. marsipataljonist.

Rünnak Tallinnale pidi algama 20. augustil ning linnale plaaniti läheneda neljas kolonnis. 61. jalaväediviis (kindralleitnant Haenicke) pidi liikuma enam-vähem piki Tartu maanteed, rünnaku lähtekohaks oli Aegviidu kant. 217. jalaväediviis (kindralleitnant Balzer) ründas piki Viljandi maanteed, rünnaku lähtekoht Raplast lõunas. Viitnast piki Narva maanteed asus liikuma 254. jalaväediviis (kindralleitnant Behschnitt). Neljanda kolonni moodustas niiöelda Friedrichi grupp (Gruppe Friedrich) ja selle rünnaku suunaks oli Pärnu maantee. Grupp formeeriti 18. augustil ja sinna kuulusid 291. jalaväediviisi 504. rügement ning sama diviisi suurtükiväepataljonid, 403. jalgratturite pataljon, 660. pioneeripataljon 10., 436., 536., ja 637. raskesuurtükiväe pataljonid, 185. ründekahurite pataljon, 563. tankitõrje pataljon. Selle väekoondise ülemaks oli kindral Friedrich.[7]

Eestlastest üksustest osalesid rünnakus Tallinnale pataljon Erna ja kapten Karl Talpaku kompanii.

Sündmused[muuda | muuda lähteteksti]

WWII. Tallinn Def..JPG

20. augustil kell 4.00 kohaliku aja järgi (osadel andmetel ka kell 4.30) alustasid Saksa üksused pealetungi Tallinnale. Kõik rünnakukolonnid saavutasid kohe edu.

21. augustil puhastasid Eesti Omakaitse ja 217. diviisi üksused Rapla nõukogude vägedest.

22. augustil jõudis 254. diviis Kallavere ja Maardu lähistele, 61. jalaväediviisi 151. rügement vallutas Raasiku, sama diviisi 162. ja 176. jalaväerügement lõid Kiviloo ja Periloo väljadel kolmepäevase lahingu tulemusena puruks 1. Tallinna kommunistliku kütipolgu ja 1. Läti vabatahtliku polgu. Friedrichi grupp lõi samal päeval Lihulast välja 14. hävituspataljoni ja puhastas Märjamaa nõukogude mereväelastest.

23. augustil jõudis 217. diviis Hageri-Kohila-Tuhala joonele.

24. augustil alustasid nõukogude väed Tallinna evakuatsiooniga.

25. augustil jõudsid saksa väed Keila jõe-Saku-Lehmja-Pirita jõe joonele. Samal päeval avastati 61. diviisi lõigus venelaste kaitses auk: Vaskjala-Ülemiste kanali ümbrus oli jäänud kaitseta ja sinna tungisid 151. rügemendi kaks pataljoni ning liikusid Mõiguni.

Tallinn, 28. august 1941.

26. augustil alustasid saksa väed Mõigust edasitungi ning lõunaks olid nii Tallinna lennuväli kui ka Dvigateli tehas nende valduses. Samal päeval andis Looderinde ülemjuhataja Kliment Vorošilov loa Tallinn maha jätta. Rindejuhatuse korraldusel tuli lahingutegevus 27. augustil lõpetada ja asuda laevadele.

28. augustil lahkus Tallinna reidilt Kroonlinna suunas 183 laeva, neist 55 uppus teel (Juminda miinilahing). Järelväena jäeti maha umbes 12 000 Nõukogude sõdurit. Umbes kell 14.00 heiskas 151. rügemendi 2. pataljon Tallinna Raekojale haakristilipu. Vennad Fred ja Sven Ise viisid Toompea torni sinimustvalge lipu.

Saksa vägede kätte langes 11 432 punaarmeelast vangi, umbes 700 õnnestus kahes grupis ida poole välja murda, kes alles Rakvere kandis hävitati. W. Haupti ja Saksa rindeajalehe "Die Front" andmel langes sakslaste kätte Tallinnas 149 tankitõrje- ja välisuurtükki ning 144 õhutõrjesuurtükki, 91 soomusmasinat, 2 soomusrongi ja suurel arvul sõjamaterjali.

1941. aasta oli teadaolevalt esimene kord, mil Tallinn vallutati sõjalise rünnakuga.

Linna autasustamine nõukogude võimu poolt[muuda | muuda lähteteksti]

27. novembril 1970 autasustati Tallinna "mehisuse ja vastupidavuse eest võitluses Saksa fašistlike vallutajatega Suures Isamaasõjas" Lenini ordeniga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Estonia 1940–1945, lk 425
  2. M. Õun. Võitlused Läänemerel, suvi 1941., lk 90.
  3. M. Õun. Võitlused Läänemerel, suvi 1941., lk 87
  4. Боевая летопись военно-морского флота. 1941–1942. M. 1992, lk.138
  5. M. Õun Võitlused Läänemerel, suvi 1941. lk 85
  6. А. Г. Миролюбов, В боях за Таллин
  7. Estonia 1940–1945, lk 424

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]