Jevgeni Nikonov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Nikonov SA.jpg

Jevgeni Aleksandrovitš Nikonov (vene keeles Евгений Александрович Никонов) 18. detsember 1920 Vassiljevka, Stavropoli maakond, Samara kubermang19. august 1941 Harku) oli Nõukogude sõjaväelane (Punalipulise Balti laevastiku madrus), Nõukogude Liidu kangelane (1957).

Elulugu vastavalt ametlikule nõukogude versioonile[muuda | muuda lähteteksti]

Jevgeni Nikonov sündis Samara kubermangus Volga-äärse Stavropoli lähedal 1920. aastal talupoja perekonnas.

1939. aastal alustas ta teenistust Punalipulises Balti laevastikus, pärast väljaõppeperioodi Kroonlinnas teenis eskaadrimiinilaevade juhtlaeval (liidril) Minsk torpeedoelektrikuna.

1941. aasta juunis alanud Saksamaa-Nõukogude Liidu sõja alguses teenis Jevgeni Nikonov Punalipulise Balti laevastiku hävitajate juhtlaeval (liidril) Minsk Tallinna mereväebaasis ning osales Tallinna kaitselahingutes 1941. aastal.

19. augustil 1941 suunati Jevgeni Nikonov luureülesandele Keila linna piirkonda, Harku asulasse, kus ta sai lahinguülesande täitmisel raskelt haavata ning langes vangi. Vangi langes ta Nõukogude aegse versiooni järgi sakslaste kätte, praegu Venemaal levitatava versiooni järgi aga pataljoni Erna I kätte. Pärast vangi langemist olevat Nikonovi piinatud, et teada saada sõjasaladusi ja põletatud elusalt. Seejärel vabastasid küla uuesti punaarmeelased ja kohapeal olnud politruk Grigori Ševtšenko tundis ära Jenvgeni Nikonovi surnukeha. Politruk sai lahingus raskelt haavata ja evakueeriti tagalasse. Hiljem maetud surnukeha Harkusse ühe talu lähedale. Lahingus osalenud mereväelased või punaväelased aga hukkunud hiljem meres.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Jevgeni Nikonovi mälestussammas Tallinnas mere ääres.

1941. a lõpul ilmunus Balti laevastiku laevadele joonistatud lendleht, kus kujutati puu külge seotud ja sakslaste poolt põlema pandud liidri Minsk madrust. 1943. a sattus see lendleht politruk Grigori Ševtšenko kätte, kes tundis sellelt ära Jevgeni Nikonovi. Seejärel hakati kangelase nime ja mälestust esile tooma. Algatuseks nimetati üks liidri Minski torpeedoaparaat tema nimega.

1957. aastal 3. septembril autasustas NSV Liidu Ülemnõukogu Jevgeni Nikonovi postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega. Autasustamise otsuse järgi "langes Jevgeni Nikonov vangi Saksa fašistlike röövvallutajate kätte, kes teda piinasid, soovides teada saada sõjasaladusi, kuid Jevgeni Nikonov ei paljastanud sõjasaladusi ning põletati selle eest elusalt".

Jevgeni Nikonovi mälestuseks nimetati Tallinna 17. Keskkool Jevgeni Nikonovi nimeliseks Tallinna 17. Keskkooliks (1975. aastal); Kohtla-Järvel internaatkool ja NSV Liidu Merelaevanduse ministeeriumile kuulunud laev. Tema nime kandis ka Tallinna 1. Keskkooli pioneerimalev.

Soo tänav Tallinnas Kalamaja asumis nimetati 1951. aastal ümber Jevgeni Nikonovi tänavaks.

Kadriorus Pirita tee ja mereranna vahelisse parki Russalka monumendi lähedale püstitati 1970. aastatel mälestusmärk Jevgeni Nikonovile (autor Erika Haggi).

Punalipulise Balti Laevastiku Muuseumis Narva maanteel eksponeeriti isegi puud, mille küljes kangelast väidetavalt olevat põletatud[viide?]. Teistel andmetel eksponeeriti vastavat puud Maarjamäe memoriaalkompleksis.

1992. aastal viidi mälestusmärgi juures maetud kangelase säilmed sõjaväelennukiga Venemaale Nižni Novgorodi ning maeti pärast omanimelise õppelaevaga Togliattisse transportimist 2. märtsil 1992. aastal kodukohta Vassiljevkasse.

Kangelaslugu hilisema alternatiivse käsitluse põhjal[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on tekkinud kahtlusi Jevgeni Nikonovi loo tegelikkusele vastavuses.

Tähelepanuväärne on, et väidetav kangelastegu tuli välja alles märksa hiljem ja kogu lugu võeti üles ja pandi kokku pigem isikkoosseisu seas levinud juttude, kui faktide alusel. Ühtlasi on teada, et 19. augustil 1941 olid Saksa väed veel kümnete kilomeetrite kaugusel Harkust.[1] Venemaal olevat aga hiljem tuvastatud Jevgeni Nikonovi nimeline sõjaveteran, kes tõepoolest oli osalenud 1941. aastal Tallinna kaitsmisel. See veteran olevat käinud 1980. aastal seoses olümpiaregatiga Tallinnas ning isegi külastanud omanimelist hauaplatsi. Jevgeni Nikonovi väidetavat matmiskohta hooldanud haljastustrusti töötajate väitel olnud neil olemas ka varu-puu, mille küljes kangeast põletati. Mõningate mitteametlike allikate põhjal ei leitud 1992. aastal matmiskohast Jevgeni Nikonovi säilmeid ja Venemaale viidi kaasa vaid hauast võetud mulda.[viide?]

Asjaolud on tekitanud tõsise kahtluse, et kogu kangelaslugu on propagandistlik väljamõeldis, silumaks tagantjärele Punaarmee ränki ebaõnnestumisi Tallinna kaitsmisel ja evakueerimisel ning heroiseerimaks Nõukogude ühiskonnas (sealhulgas Eesti NSV-s) Suure Isamaasõja pärandit.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Toomas Hiio "Ülevaade 1941. aasta sõjasündmustest Eestis" - 1941. aasta Eestis. Eesti Sõjamuuseumi - kindral Laidoneri muuseumi aastaraamat. 6/2006. Lk. 114