Kapten Irv

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Soomusrong nr 1)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti soomusrongist; sõjaväelase kohta vaata artiklit Anton Irv.

"1. soomusrong" suunab siia. Kitsarööpmelise soomusrongi kohta vaata Kitsarööpmeline soomusrong nr. 1.
"Soomusrong nr. 1" suunab siia. Kitsarööpmelise soomusrongi kohta vaata Kitsarööpmeline soomusrong nr. 1.

Kapten Irv oli Eesti Rahvaväe ja Kaitseväe relvastuses olnud laiarööpmeline soomusrong.

Laiarööpmeline soomusrong nr. 1
Kapten Irv
Laiarööpmeline soomusrong nr. 1 Tapa vallutamisel 9. jaanuaril 1919
Tegev
Riik Flag of Estonia.svg Eesti Vabariik
Kuuluvus Eesti Rahvavägi
Haru Soomusvägi
Osa Soomusrongide Divisjon/Diviis
Tähtpäevad 30. november 1918
Lahingud Eesti Vabadussõda
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
kapten Karl Parts
kapten Anton Irv
alamkapten Eduard Neps

Soomusrong kandis algselt nimetust Laiarööpmeline Soomusrong nr. 1 (LRSR nr. 1). Pärast soomusrongi esimese ülema kapten Anton Irve hukkumist lahingus Egle raudteejaama lähistel Põhja-Lätis 27. aprillil 1919 anti soomusrongile Anton Irve järgi nimetus Kapten Irv.

1918. aasta novembri lõpus Tallinna Kaitseliidu patrulli pool leitud Tallinnast Kopli kaubajaamast sinna Saksa okupatsioonivõimude poolt maha jäetud primitiivne soomusrong ehitati Johan Pitka eestvedamisel ümber Tallinnas 29. novembriks 1918 ning soomusrong sõitis 30. novembril rindele.

Soomusrongi juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrong[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrong koosnes seitsmest osast: rongi keskel asus vedur, sellest ees- ja tagapool aga soomusrongi dessantroodu, kuulipildujatega suurtüki kaitseks avatud vagun ning äärmisena suurtükivagun[1].

Soomusrongi koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Suurtükivagunid
  • suurtükivagun Wambola, millel oli 107 mm Schneideri kahur,
  • suurtükivagun Pisuhänd, millel oli kaks 76 mm välikahurit[2];
soomusrongi kuulipildujavagunid
dessantvagunid

Soomusrongi Kapten Irw isikkoosseisu ja relvastuse moodustasid Vabadussõja lõpus 12 ohvitseri, 145 tääki, 22 kuulipildujat ja 3 suurtükki[viide?].

„Soomusrong koosnes kaubavagunitest, millele oli kolmkahesandiku- või pooletolline raudplaat peale polditud. Kuna see aga spetsiaal-, nn soomus-, kuulide eest hästi ei kaitsnud, siis oli allapoole veidi üle istuja inimese peakõrguse laudvoodri ja seina vahele umbes ühe jala paksune liivakord lisatud. Lae all olid laskeaugud ja keset vagunit seisis raudahi ja ümberringi seinte ääres puupingid. See oli dessantvagun. Neid oli neli või viis. Peale selle olid rongi kaitse kuulipildujate vagunid, staabivagun ohvitseridele, köögivagun ja rongi eesotsas suurtükiplatvorm ja rongi keskel vedur.“

Soomusrongil teenisid ka soomusrongi suurtükiväepatarei ülem staabikapten Mart Unt (16.02.–26.04.1919), rongi sidekomando ülem lipnik Osvald Dreher (Lannes), LRSR 1 luurekomando ülem lipnik Paul Villemi ning rongi ülema adjutant lipnik Jaan Künnapuu, dessandi ülem Jüri Ratassepp. 1930. aastatel teenis soomusrongil Alfons Rebane.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karl Parts. Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest. Tallinn: Aktsiaselts Printest, 1991, lk 10-14
  2. Mati Õun, Tiit Noormets, Jaak Pihlak. Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941. Kirjastus Sentinel, Tallinn 2003, lk 18

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]