Mart Laari esimene valitsus

Mart Laari esimene valitsus
Eesti Vabariigi 36. valitsus
1992–1994
Peaminister Mart Laar Saare Maavalitsuse ees autost väljumas (aprill 1993)
Ametisse astumise kuupäev	21. oktoober 1992
Ametist lahkumise kuupäev	8. november 1994
President	Lennart Meri
Valitsuse liikmed
Peaminister	Mart Laar
Ministrite arv	15 (alates 8. detsembrist 1992) 14 (kuni 8. detsembrini 1992)
Valitsuserakonnad	RKEI Mõõdukad ERSP ELDP
Opositsioonierakonnad	Keskerakond Koonderakond Maaliidu Ühendus Kuningriiklased Eesti Kodanik
Ajalugu
Valimised	1992. aasta Riigikogu valimised
Esinduskogu koosseis	VII Riigikogu
Eelnev	Tiit Vähi esimene valitsus
Järgnev	Andres Tarandi valitsus

Mart Laari valitsus oli Eesti Vabariigi 36. valitsus, mis töötas 21. oktoobrist 1992 kuni 8. novembrini 1994. See oli esimene Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse alusel ametisse astunud valitsus. Valitsuskoalitsiooni moodustasid valimisliit Isamaa, valimisliit Mõõdukad ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.

Valitsuse moodustas Isamaa esinumber Mart Laar, kelle juhitud valimisliit võitis 1992. aasta Riigikogu valimised, kogudes 22% häältest ja 29 mandaati Riigikogus. Vaid 32-aastase Laari saamine valitsusjuhiks ajal, mil Eesti majandusolukord oli väga raske ja teha tuli keerukaid reforme, tekitas avalikkuses vastakaid arvamusi. Eelkõige heideti Laarile ette tema kogenematust majandusküsimustes. Laari valitsus püsis siiski üle kahe aasta ja viis läbi maksureformi, tõi riigieelarve tasakaalu, käivitas omandireformi ning korraldas Vene vägede väljaviimise Eestist. Samas raputasid valitsust selle ametisoleku jooksul mitmed kriisid ja poliitilised skandaalid. Suurimad neist olid jäägrikriis, Narva kriis, rublatehing ja Iisraeli relvatehing. Skandaalid ja kiired reformid riigi majanduskorralduses muutsid valitsuse ebapopulaarseks ning võimendasid ka vastuolusid Isamaa sees. Koalitsioon kaotas ka Riigikogus liikmeid ja alates 1994. aasta keskpaigast tegutses Mart Laari juhitud valitsus sisuliselt vähemusvalitsusena.

26. septembril 1994 avaldas Riigikogu Mart Laari valitsusele umbusaldust, ajendiks rahareformi käigus kogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud: Mõõdukad, ERSP, Isamaa ning Isamaast lahkulöönud erakonnad jäid edasi Andres Tarandi valitsusse, mis astus ametisse 8. novembril 1994.

Valitsuse moodustamine

1992. aasta Riigikogu valimised võitnud Isamaa oli juba enne valimisi esitlenud oma potentsiaalsete liitlastena Mõõdukaid ja ERSP-d, seetõttu ei olnud ka üllatav, et just need kolm poliitilist jõudu asusid koalitsiooniläbirääkimisi pidama. Isamaal, Mõõdukatel ja ERSP-l oli Riigikogus kokku 51 kohta. Kuna Rein Helme otsustas peale valimisi lahkuda Eesti Kodaniku fraktsioonist ja liituda Isamaaga ning Tiina Benno liikus Eesti Kodanikust ERSP fraktsiooni, siis oli koalitsioonil kokku 53 kohta. Kardeti, et suurte reformide läbiviimiseks nii väikesest enamusest ei piisaks, mistõttu prooviti koalitsiooni kaasata ka Koonderakonda, mille üks juhtfiguure oli ametisolev peaminister Tiit Vähi. Koonderakondlased aga arvasid, et Isamaa ei suudaks 1992. aastal valitsenud majanduslikult ja poliitiliselt keerulises olukorras riiki juhtida. Seetõttu soovis Koonderakond valitsusega liitumise korral peaministri, välisministri, rahandusministri, majandusministri ja siseministri portfelli. Need nõudmised olid Isamaa juhtidele vastuvõetamatud ja kui Isamaa lubas Tiit Vähile vaid transpordiministri portfelli, otsustas Koonderakond koostööst loobuda.

Isamaa, Mõõdukate ja ERSP koalitsioonikõnelused kulgesid suuremate viperusteta ning lõpliku koalitsioonileppe kirjutas valmis Mart Laar oma isiklikus sülearvutis. Uus valitsus lubas riigiaparaadi vähendamist kolmandiku võrra ja haldusreformi, omandireformi ning õiguskaitse- ja kohtureformi läbiviimist. Maksureformiga lubati muuta tulumaks proportsionaalseks ja ettevõtte tulumaksumäär vähendada enam-vähem samale tasemele üksikisiku tulumaksuga. Riigieelarve tasakaalustamiseks soovis koalitsioon kehtestada maamaksu ja mootorikütuseaktsiisi. Omariikluse tugevdamiseks oli esmatähtis Vene vägede kiire ja tingimusteta väljaviimine ning riigipiiri võtmine kindla kontrolli alla. Valitsuse välispoliitilisteks eesmärgiks oli alustada Eesti integreerumist Euroopasse. Koalitsioonileppe allkirjastasid Isamaa, Mõõdukate ja ERSP fraktsioonide juhid 19. oktoobril 1992.

Koalitsioonileppe sõnastamisest märksa raskem oli sobivate ministrite leidmine. Paljud, kellele ministriportfelli pakuti, loobusid, sest ajad olid väga keerulised ja tõenäosus ebaõnnestuda suur. Kuna esimesel okupatsioonijärgsel Riigikogu koosseisul tuli vastu võtta hulk olulisi seaduseid, eelistasid mitmed tipp-poliitikud ka seetõttu parlamenditööd kohale valitsuses. Sobivate kandidaatide puuduse tõttu kutsuti ministriteks mitmeid väliseestlasi ja oma ala spetsialiste, kes olid aga Eesti poliitikas tundmatud.

8. oktoobril 1992 andis president Lennart Meri välja dekreedi nr 1, millega määras Mart Laari peaministrikandidaadiks ning tegi talle ülesandeks valitsus moodustada. Valitsuse ametisse astumine venis, sest loodav koalitsioon soovis kohe läbi viia valitsusreformi ja moodustada valitsust uue, mitte nõukogudeaegse seaduse alusel. 19. oktoobril 1992 esines Mart Laar Riigikogus ettekandega valitsuse moodustamise alustest ning sai 54 poolthäälega volitused valitsuse moodustamiseks. 21. oktoobri õhtul kell kuus nimetas president Lennart Meri käskkirjaga nr 1 valitsuse ametisse ning 22. oktoobri hommikul andis uus valitsus Riigikogu ees ametivande.

Hääletus Riigikogus

19. oktoober 1992 Peaministrikandidaadile volituste andmine valitsuse moodustamiseks 101 Riigikogu liiget Vajalik poolthäälte enamus
Kandidaat		Hääletustulemus			Koalitsioon
	Mart Laar (Isamaa)		Poolt	54				Isamaa Mõõdukad ERSP
			Vastu	30
			Erapooletu	4
			Ei hääletanud	0
			Puudub	13
Otsus: J vastu võetud

Valitsuse koosseis

Ametinimetus		Nimi	Ametisse asumise aeg	Ametist lahkumise aeg	Erakond
Peaministri büroo
Peaminister		Mart Laar	21. oktoober 1992	8. november 1994	RKEI
Justiitsministeerium
Justiitsminister		Kaido Kama	21. oktoober 1992	23. mai 1994	RKEI
		Urmas Arumäe	6. juuni 1994	8. november 1994	RKEI
Kaitseministeerium
Kaitseminister		Hain Rebas	21. oktoober 1992	5. august 1993	ERSP
		Jüri Luik	23. august 1993	7. jaanuar 1994	RKEI
		Indrek Kannik	12. jaanuar 1994	23. mai 1994	RKEI
		Enn Tupp	29. juuni 1994	8. november 1994	RKEI
Keskkonnaministeerium
Keskkonnaminister		Andres Tarand	21. oktoober 1992	8. november 1994	M
Kultuuri- ja Haridusministeerium
Kultuuri- ja haridusminister		Paul-Eerik Rummo	21. oktoober 1992	21. juuni 1994	ELDP
		Peeter Olesk	27. juuni 1994	8. november 1994	ERSP
Majandusministeerium
Majandusminister		Ain Saarmann	21. oktoober 1992	5. veebruar 1993	RKEI
		Toomas Sildmäe	8. veebruar 1993	11. jaanuar 1994	RKEI
		Toivo Jürgenson	12. jaanuar 1994	8. november 1994	RKEI
Põllumajandusministeerium
Põllumajandusminister		Jaan Leetsar	21. oktoober 1992	8. november 1994	M
Rahandusministeerium
Rahandusminister		Madis Üürike	21. oktoober 1992	7. jaanuar 1994	RKEI
		Heiki Kranich	12. jaanuar 1994	21. juuni 1994	ELDP
		Andres Lipstok	28. juuni 1994	8. november 1994	ELDP
Siseministeerium
Siseminister		Lagle Parek	21. oktoober 1992	27. november 1993	ERSP
		Heiki Arike	15. detsember 1993	8. november 1994	ERSP
Sotsiaalministeerium
Sotsiaalminister		Marju Lauristin	21. oktoober 1992	20. september 1994	M
		Toomas Vilosius	21. september 1994	8. november 1994	ELDP
Teede- ja Sideministeerium
Teede- ja sideminister		Andi Meister	21. oktoober 1992	8. november 1994	ERSP
Välisministeerium
Välisminister		Trivimi Velliste	21. oktoober 1992	7. jaanuar 1994	RKEI
		Jüri Luik	7. jaanuar 1994	8. november 1994	RKEI
Ei juhi ministeeriumi
Minister (Eesti-Vene läbirääkimiste juht)		Jüri Luik	8. detsember 1992	6. oktoober 1993	RKEI
Minister (energeetikaminister)		Arvo Niitenberg	21. oktoober 1992	8. november 1994	RKEI
Minister (rahvastikuminister)		Peeter Olesk	12. oktoober 1993	27. juuni 1994	ERSP
Minister (reformiminister)		Liia Hänni	21. oktoober 1992	8. november 1994	M

Valitsuse poliitika, kriisid ja skandaalid

Maksureform

Peale ametisseastumist asus valitsus kohe tegema maksureformi. Maksureformi koostamise eest vastutas esialgu rahandusminister Madis Üürike, sest ta oli ainus valitsuse liige, kellel oli praktiline kogemus rahanduses. Esmalt tühistas valitsus rahareformi käigus kehtestatud kõrgeima tulumaksu astme, mis oli 50% üle 2000-krooniselt tulult kuus. Peaminister Mart Laar soovis uute maksuseaduste kiiret vastuvõtmist, sest kartis, et valitsus võib enne laguneda, kui maksureform jõustub. Rahandusministeeriumi ametnikud pidasid aga võimatuks koalitsioonis kokkulepitud ühetaolise tulumaksu kehtestamist. Ka Maksuametile ei olnud meeltmööda, et ajal, mil riigis lokkab ulatuslik varimajandus, tekitab valitsus radikaalsete maksumuudatustega ametile hulga tööd juurde. Üürike oli Laari hinnangul olnud maksureformi koostamisel liiga aeglane, mistõttu kutsus Laar protsessi kiirendamiseks ellu spetsiaalse töörühma. Selle tulemusel võttis Riigikogu 1993. aasta esimeses pooles vastu maamaksuseaduse, alkoholiaktsiisi seaduse ja mootorikütuseaktsiisi seaduse. Uued seadused hakkasid kehtima alates 1. juulist 1993. Riiklikuks maamaksuks sai 0,5% ja kohalikuks maamaksuks 0,3–0,7% maa maksustamishinnast aastas. Bensiinile kehtestatud aktsiis oli 40 senti liitri kohta. Kange alkoholi aktsiis oli 4 krooni liitri kohta ning lahja alkoholi aktsiis 3 krooni liitri kohta.

25. augustil 1993 võttis Riigikogu vastu käibemaksuseaduse, millega hakkas senise 10-protsendilise käibemaksumäära asemel kehtima 18-protsendiline määr. Kõige revolutsioonilisem uus seadus oli tulumaksuseadus, millega kehtestati progressiivse tulumaksu asemel proportsionaalne tulumaks. Kõigepealt pakkus Isamaa saadikuterühma aseesimees ning Riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni liige Heiki Kranich maksumääraks 25%, sest ta olevat kuskilt lugenud, et inimene hakkab maksudest kõrvale hiilima, kui maksumäär on rohkem kui veerand tulust. Lõpuks jäi maksumääraks 26% nii eraisikutele kui ka ettevõtjatele, sest muidu poleks suudetud riigieelarvet tasakaalu viia. Riigikogu võttis tulumaksuseaduse vastu 8. detsembril 1993 ning uued käibemaksu- ja tulumaksumäärad hakkasid kehtima alates 1. jaanuarist 1994.

Omandireform

17. novembril 1992 kuulutas Eesti Erastamisettevõte välja Eesti esimese erastamisvooru, mida reklaamiti mainekates ajalehtedes üle maailma. Müüki pandi 38 ettevõtet. Müüdavatele ettevõtetele kuulus aga ka objekte, mida tulnuks endistele omanikele tagastada, mistõttu otsustas valitsus müügi peatada. Peaminister Mart Laar väitis, et ta oli enne müügi väljakuulutamist käskinud Erastamisettevõte juhil Andres Bergmannil kontrollida, et müüki ei pandaks tagastamisele kuuluvat vara, kuid Bergmann ei olevat sellest välja teinud. Seetõttu otsustas Laar Bergmanni vallandada. Detsembris 1992 teatas Laar, et esimene erastamisvoor jätkub siiski muudatusteta. Sarnaste olukordade vältimiseks tulevikus töötas valitsus välja erastamisseaduse, mille Riigikogu võttis vastu 1993. aasta juunis. Uue seadusega liideti Eesti Erastamisettevõte ja Riigivaraamet Eesti Erastamisagentuuriks, mida asus juhtima Väino Sarnet. Seejärel sai erastamine hoo sisse: 1993. aastal sõlmiti 55 müügilepingut ja 1994. aastal juba 214 müügilepingut. Laari valitsuse ajal erastati üle poole riigi suurettevõtetest.

Kuigi erastamine pälvis palju rahvusvahelist tähelepanu, pidas valitsus väga oluliseks ka okupatsiooni käigus kaotatud vara tagastamist. Riigikogu võttis Laari valitsuse ajal vastu üle 20 omandireformi puudutava seaduse ning valitsus andis välja ligi 40 vastavasisulist määrust. Esimene kinnistu tagastati 21. detsembril 1992. 1. jaanuariks 1994 oli tagastatud juba üle 2000 kinnistu ning sellest ajast peale hakkas tagastamise tempo kiiresti kasvama.

Pangakarahh

Kohe pärast valitsuse ametisse astumist tabas Eestit ka pangakrahh. 17. novembril 1992 kehtestati moratoorium Tartu Kommertspangale, Balti Ühispangale ja Põhja-Eesti Aktsiapangale. Pangad olid rubla käibeloleku ajal teeninud valuutaäriga suuri kasumeid, kuid krooni tulek lõpetas selle ära. Lisaks oli Venemaale kinni jäänud miljonite kroonide väärtuses Eesti pankade välisvaluutat, mille kättesaamine tundus praktiliselt võimatu. Pangajuhid nõudsid valitsuselt riigiabi, kuid valitsuse hinnangul olid pangad võtnud endale liiga suuri riske. Riik ei andnud pankadele abi, mille tulemusel läks Tartu Kommertspank pankrotti ning Balti Ühispank ja Põhja-Eesti Aktsiapank pidid ühinema Põhja-Eesti Pangaks. Tartu Kommertspank läks aga 19. detsembril 1992 sundlikvideerimisele.

Narva kriis

 Pikemalt artiklis Narva ja Sillamäe 1993. aasta autonoomia referendum

Nõukogude okupatsiooni ajal asusid Ida-Virumaa linnadesse elama peamiselt teistest Nõukogude Liidu vabariikidest tulnud migrandid, kes eesti keelt ei osanud. Seetõttu jäid nad Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega enamasti ilma Eesti kodakondsusest, mis tähendas ka valimisõiguse puudumist. Näiteks võttis 80 000 elanikuga Narvas 1992. aastal toimunud põhiseaduse referendumist ja Riigikogu valimistest osa ainult 3500 inimest. See tekitas linna elanikes tunde, et nad on Eesti riigis justkui võõrkehad. Poliitilisi vastuolusid Narva ning Eesti valitsuste vahel võimendas ka Narva vilets majanduslik olukord. Narva suurim tööstusettevõte Kreenholm oli Vene turu ärakukkumise tõttu sunnitud tootmise peatama ning töö seiskus ka mitmetes teistes linna tehastes. Lisaks tähendasid rahareform ja viisarežiimi kehtestamine Eesti-Vene piiril, et paljudel Narva elanikel ei olnud enam võimalik Ivangorodis tööl käia.

Mitmed Narva kohalikud poliitikud ja tööstusettevõtete juhid soovisid Ida-Virumaast luua autonoomse piirkonna, kus venekeelsetel elanikel oleksid suuremad poliitilised õigused ning mille kaubavahetus Venemaaga oleks piirangutevabam. Valitsus asus kiirelt eemaldama Narva tööstusettevõtete separatistlikult meelestatud juhte ning Narvas olid pidevalt kohal ka Kaitsepolitsei ametnikud, kelle eesmärk oli jälgida linnas valitsevaid meeleolusid ning nurjata Narvast autonoomse piirkonna loomise katseid.

Pinged kasvasid veelgi 1993. aasta mais, mil Riigikogu võttis vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse. Seadus sätestas, et kohaliku omavalitsuse volikokku on õigus kandideerida vaid Eesti kodanikel. Narvas moodustasid aga Eesti kodanikud vaid 5% elanikkonnast. Venelasi ärritas ka uus haridusseadus, mis nägi ette venekeelse gümnaasiumihariduse lõpetamist 2000. aastaks. Lisaks kartsid venelased, et välismaalaste seaduse vastuvõtmise järel jäävad paljud neist ilma Eesti elamisloast. Eesti uute seaduste kohta tegi terava avalduse ka Venemaa välisministeerium, mis leidis, et vastuvõetud seadused diskrimineerivad venelasi ja muudavad konfliktiohu reaalsuseks. Kriitikat uute seaduste suhtes tuli ka lääneriikidelt, sest nähti, et terved Ida-Virumaa linnad võivad jääda hääleõiguseta.

Narva kriisi haripunkt oli 16. ja 17. juulil 1993 Narvas ja Sillamäel toimunud referendum rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses. Enne referendumite toimumist saadeti valitsuse eriesindajana Narva Indrek Tarand, kelle eesmärgiks oli referendumid läbi kukutada. Linnavõimude sõnul käis Narvas hääletamas 55% ja Sillamäel 60% elanikest ja mõlemas linnas toetas autonoomiat üle 97% hääletanutest. Eesti valitsus kahtles nende arvude õigsuses. 11. augustil 1993 tunnistas Riigikohus Narva ja Sillamäe referendumite tulemused kehtetuks.

Referendumite läbikukkumise järel hakkas Tarand valmistama ette nimekirju oktoobris toimuvateks kohalikeks valimisteks. Kuigi ametis olevad Narva linnavõimud püüdsid kandidaatide registreerimist takistada, kulgesid valimised edukalt ning Narva sai eestimeelse linnavalitsuse. See tähendas ka kriisi lõppu.

Kuritegevuse kasv

Taasiseseisvumisjärgsed Eesti riigistruktuurid olid liiga nõrgad, et ohjeldada riigis järjest kasvavat kuritegevust. 1990. aastate alguses tekkisid Eestis mitmed kuritegelikud grupeeringud, mille peamisteks tegevusvaldkondadeks olid metalliäri, illegaalne relvaäri, salakaubavedu, inimkaubandus, väljapressimine ja ähvardamine. Grupeeringute omavaheliste arveteklaarimistega kaasnes tapmiste arvu järsk tõus.

Siseminister Lagle Pareki nõunikuks määrati Tiit Madisson, kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erirühma, mida tunti laiemalt metalligrupi nime all. 1993. aastal puhkesid vanglates rahutused, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud Kinnipidamiskohtade Ameti peadirektor Rein Laid vallandati.

Poliitilistel põhjustel sunniti ametist lahkuma Eesti piirivalvejuht Andrus Öövel. Valitsuse hinnangul oli salakaubanduse tõkestamiseks hädavajalik, et riik saaks piiri tugevalt oma kontrolli alla. Samas tahtis Öövel valitsuse liikmete arvates rohkem Kaitseväega tegeleda kui piirivalvet juhtida. Ööveli vabastamise ja rohke kuritegevuse püsimise tõttu esitas opositsioon siseminister Lagle Parekile umbusaldusavalduse, mis küll läbi ei läinud. Parek pidi siiski hiljem Pullapää kriisi tõttu tagasi astuma.

Uueks siseministriks sai Heiki Arike. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitsemisaeg, mil enam kui 30 000 püstolit TT müüdi kahtlaste tehingutega Venemaale. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle.

Jäägrikriis

 Pikemalt artiklis Pullapää kriis

6. juulil 1993 andis kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompaniile käsu asuda Pullapäält ümber Paldiskis paiknevasse Nõukogude sõjaväe linnakusse. 22. juulil pöördus jäägrikompanii ülem Asso Kommer peaminister Mart Laari poole, kurtes halbade elu- ja olmetingimuste üle ning küsides abi jäägrikompanii sisseseadmiseks Paldiskis. Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln nägi kirjas käsuliinist üleastumist ja vabastas 23. juulil Kommeri jäägrikompanii ülema ametikohalt. Kompaniiülema ajutiseks kohusetäitjaks määrati Jaak Mosin.

25. juulil 1993 teatasid jäägrikompanii võitlejad, et kompanii lahkub Eesti kaitsejõudude koosseisust. Selle peale otsustas valitsus 27. juulil kompanii laiali saata, kuid jäägrid eirasid korraldust ja liikusid Paldiskist tagasi Pullapääle. Jäägrid kutsusid Pullapääle ka oma poolehoidjaid, mida püüdsid takistada valitsusele lojaalseks jäänud Kaitseväe üksused. Kardeti, et Eestis võib puhkeda kodusõda.

2. augustil katkestas peaminister Laar puhkuse ja saabus tagasi Eestisse. Samal päeval vahistas Kaitsepolitsei Jaak Mosina. Laar helistas otse Asso Kommerile ja veenis teda 25. juulil tehtud avaldust tagasi võtma. Omalt poolt lubas Laar vastu, et peatab jäägrikompanii laialisaatmise. Kommer teataski, et jäägrikompanii võtab avalduse tagasi. 3. augustil teatas kaitseminister Hain Rebas tagasiastumisest, mille president 5. augustil kinnitas. Uueks kaitseministriks määrati Jüri Luik.

Järgnevatel kuudel sooritasid jäägrikompanii võitlejad mitmeid kuritegusid. 26. novembril 1993 haavas Asso Kommer Tallinna kesklinnas toimunud tulevahetuse käigus teda kinni pidada üritanud kriminaalpolitseinikke Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Kommeril õnnestus küll põgeneda, kuid ta tabati juba samal päeval. 27. novembril astus siseminister Lagle Parek tagasi. Tema järeltulijaks sai senine Siseministeeriumi asekantsler Heiki Arike.

Iisraeli relvaost

 Pikemalt artiklis Iisraeli relvaost

Eesti riik hakkas Kaitseväele relvade hankimisega tegelema juba 1991. aasta sügisel, kuid mitte ükski lääneriik ei olnud nõus Eestile relvi müüma. Seetõttu osteti esimesed relvad Rumeeniast ja Hiinast, kuid nende kvaliteet osutus halvaks. Kvaliteetsemaid relvi olid Eestile nõus müüma ainult Iisrael ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Ärimees Leonid Apananski vahendusel asus valitsus 1992. aasta lõpus pidama läbirääkimisi Iisraeli sõjatööstusettevõttega TAAS. Kaitseminister Hain Rebas allkirjastas 7. jaanuaril 1993 lepingu, mille alusel osteti Iisraelist 60 miljoni dollari eest NATO standarditele vastavat relvastust. Relvade tarnimine pidi toimuma järgneva kolme aasta jooksul ning kogu raha tuli Eestil ära maksta järgneva kaheksa aasta jooksul. Vastavalt TAASi esindajate palvele hoidis valitsus relvatehingut saladuses kuni relvade Eestisse jõudmiseni, kuid info tehingu sõlmimisest lekkis kiiresti ajakirjandusse.

Valitsuse salatsemine tekitas avalikkuses ja opositsioonis ohtralt küsimusi. Kahtluse alla seati ostetud relvade kvaliteet ning relvade eest makstud hinda peeti liiga kõrgeks. Usaldust ei tekitanud ka tehingut vahendanud Leonid Apananski, kelle mitmed ettevõtted olid kahtlaselt pankrotti läinud. 1994. aasta kevadel avastati, et TAAS oli Eestisse saatnud aastakümneid vanad õhutõrjekahurid, ehkki lepingu järgi pidid relvad olema uued. Hiljem väitis TAAS, et tegemist oli kingitusega ja lubas, et uued õhutõrjekahurid saabuvad Eestisse lähiajal.

Integratsioon Euroopasse

Valitsuse üks tähtsamaid välispoliitilisi eesmärke oli Eesti liitumine Euroopa Nõukoguga, sest selles nähti esimest etappi Euroopa Liiduga ühinemisel. Euroopa Nõukoguga liitumiseks tuli Eestil teha mitmeid muudatusi inimõigusi käsitlevates seadustes. Peamiselt tundis Euroopa Nõukogu muret Eestis elavate venelaste õiguste pärast. Samal põhjusel oli Venemaa Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks võtmise vastu, ehkki Venemaa ise Euroopa Nõukogu liige ei olnud. Siiski suutis Eesti saada Euroopa Nõukogu liikmesriikide toetuse ja 14. mail 1993 liitus Eesti ametlikult Euroopa Nõukoguga.

Järgmine oluline samm Euroopa Liiduga liitumiseks oli vabakaubandusleppe sõlmimine Eesti ja Euroopa Liidu vahel. Euroopa Liit soovis aga sõlmida vabakaubandusleppe kõigi kolme Balti riigiga korraga. Läbirääkimised osutusid keeruliseks, sest erinevalt Eestist soovisid Läti ja Leedu üleminekuaega tollide kaotamisel. Lõpuks pääses Eesti siiski üleminekuajast, sest Soome ja Rootsi, kes sellel ajal olid Euroopa Liiduga liitumas, soovisid säilitada oma vabakaubanduslepped Baltimaadega. Seetõttu pidi ka Euroopa Liit sõlmima kiiresti vabakaubanduslepped Balti riikidega. Eesti allkirjastas vabakaubandusleppe 18. juulil 1994.

15. detsembril 1993 deklareerisid Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult NATO. 14. jaanuaril 1994 kirjutasid president Lennart Meri ja peaminister Mart Laar alla NATO rahupartnerlusprogrammiga ühinemise taotlusele, mis oli Eesti esimeseks sammuks NATO liikmesuse suunas. Ametlikult sai Eesti rahupartnerlusprogrammi liikmeks 3. veebruaril 1994.

Vene vägede lahkumine

Pärast Eesti taasiseseisvumist lubas Venemaa kõik oma väeosad Eestist välja viia, kuid väljaviimise tähtaegade osas Eesti ja Venemaa kokkuleppele ei jõudnud. 1992. aastal teatas Venemaa, et vägede väljaviimine saab alata alles 1994. aasta lõpus ning viimased väed võivad lahkuda 2002. aastal. Sellised tähtajad olid Eestile vastuvõetamatud ja nii jooksid läbirääkimised ummikusse. Mart Laari valitsus määras läbirääkimiste delegatsiooni juhiks vaid 26-aastase Jüri Luige. Vene vägede lahkumine oli Laari valitsuse üks suurimaid eesmärke, sest Eesti liitumine NATO ja Euroopa Liiduga ei tulnud kõne allagi seni, kuni Vene väed Eestis viibisid. 1993. aasta novembriks oli peetud neliteist vooru kõnelusi ning Eesti ja Venemaa olid sõlminud mitmeid tehnilisi lepinguid, kuid vägede väljaviimise osas edasiminekut ei olnud. Siis teatas Venemaa, et on nõus viima väed välja 31. augustiks 1994, kuid nõudis, et Eesti annaks Venemaale 23 miljonit dollarit elamute ehitamiseks ning et 11 000 Eestisse elama jäänud sõjaväepensionäri saaks alalise elamisloa, võimaluse sooritada kodakondsuseksam eesti keele oskust tõendamata ja võimaluse osaleda erastamises. Eesti oli nõus ainult vägede väljaviimisega 31. augustiks 1994 ilma lisatingimusteta.

1994. aasta kevadeks olid kõik teised Ida-Euroopa riigid sõlminud Venemaaga lepingud vägede väljaviimiseks, kuid Eesti ja Venemaa vahelised läbirääkimised seisid endiselt paigal. Eestit ähvardas oht jääda ainukeseks riigiks, kuhu jäävad Vene väed edasi ka peale 31. augustit 1994. Seetõttu pöördus Eesti lääneriikide poole, et need Venemaale vägede lahkumise osas survet avaldaksid. Selle tulemusena kutsus Venemaa president Boriss Jeltsin Eesti president Lennart Meri Moskvasse kohtumisele. Nii sõitsidki Meri ja vahepeal välisministriks saanud Jüri Luik 26. juulil Moskvasse, kus suudeti lõpuks Vene vägede lahkumises kokku leppida. Meri ja Jeltsin allkirjastasid nn juulilepped, mille kohaselt pidid Vene väed Eestist lahkuma 31. augustiks 1994 ning Eesti nõustus andma riigis elavatele Vene sõjaväepensionäridele ja nende pereliikmetele sotsiaalse kaitse. 31. augustil 1994 lahkusidki viimased Vene sõdurid Eestist ning esimest korda 55 aasta jooksul oli Eesti okupatsioonivägedest vaba.

Vastuolud valitsuses ja Isamaas

Juba 1993. aasta veebruaris lahkus tervislikel põhjustel valitsusest majandusminister Ain Saarmann. Samas oletati, et teistest valitsuse juhtivpoliitikutest tunduvalt vanem ning poliitikas võrdlemisi tundmatu Saarmann ei suutnud lihtsalt kiirelt muutuvate oludega kohaneda. Saarmanni asemel nimetas peaminister Mart Laar majandusministriks ärimees Toomas Sildmäe, hoolimata sellest, et ERSP kandidaati ei toetanud. Majandusministrina kippus Sildmäe eirama Isamaa põhimõtteid erastamise protsessis, mis tekitas umbusku mitmetes Isamaa poliitikutes. Peaminister Laar oli aga Sildmäe üks suuremaid toetajaid, mille tulemusel jagunes Isamaa ka Laari suhtes kahte leeri. Erakonna tipp-poliitikutest toetasid Laari Tiit Pruuli ja Jüri Luik. Kriitilisemalt olid meelestatud Kaido Kama, Illar Hallaste, Indrek Kannik ja Heiki Kranich.

1993. aasta sügisel nõudsid Kama, Hallaste ja Kranich riigi alkoholitootja Liviko direktori Udo Themase ametist lahkumist tema mitmete rikkumiste tõttu. Majandusministri kohuseid täitnud Madis Üürike seda ka tegi, kuid Toomas Sildmäe pööras otsuse hiljem tagasi. Selle peale teatasid Isamaa fraktsiooni juhtinud Hallaste, Kannik ja Kranich, et panevad eneste ja Laari vahel olevate vastuolude tõttu ameti maha. 1994. aasta alguses otsustas peaminister Mart Laar kodurahu huvides Sildmäe lahti lasta ning Kanniku ja Kranichi valitsusse võtta. 4. jaanuaril 1994 tutvustas Isamaa valitsusremondi kava ja 6. jaanuaril esitas Laar presidendile ettepaneku kaitseministri, majandusministri, välisministri ja rahandusministri väljavahetamiseks. President Lennart Meri ei vabastanud ametist majandusminister Toomas Sildmäed ega kinnitanud Heiki Kranichit uueks rahandusministriks. Selle peale teatasid välisministriks nimetatud Jüri Luik ja uus kaitseminister Indrek Kannik, et kujunenud olukorras ei saa nad ministrikohuseid täita. 11. jaanuaril 1994 nimetas president kõik peaministri esitatud kandidaadid siiski ametisse. Sildmäe asemel sai majandusministriks Toivo Jürgenson.

Pärast valitsusremonti hakkas nn väike koalitsioon (Mõõdukad, ERSP, ELDP) uut peaministrit otsima, sest vastuolud valitsuses aina kasvasid, eelkõige just Mart Laari ja Kaido Kama vahel. Väike koalitsioon nägi uue valitsusjuhina peamiselt Tunne Kelamit või Valve Kirsipuud. Laar suutis oma vastaste katsed teda välja vahetada siiski ära hoida. Kõigepealt vabastas Laar 1994. aasta mais ametist kaitseminister Indrek Kanniku. Selle peale teatas lahkumisest ka justiitsminister Kaido Kama. Järgmisena kutsus Laar kokku erakorralise Isamaa suurkogu ja lubas, et kui suurkogu teda erakonna esimeheks tagasi ei vali, siis astub ta ka peaministriametist tagasi. Laari vastased olid oma võidus suurkogul üsna kindlad, sest neljast erakonnast, millest Isamaa moodustatud oli, toetas endiselt Laari vaid üks. Laar suutis aga tuua suurkogule piisavalt oma toetajaid, et erakonna esimeheks jääda. Selle tulemusena eraldusid Isamaast Vabariiklaste Koonderakonna ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed (nende hulgas Illar Hallaste, Indrek Kannik ja Kaido Kama), kes hiljem moodustasid Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna. Laari jätkamise tõttu lahkus valitsusest ka ELDP ning kutsus tagasi rahandusministri Heiki Kranichi ning kultuuri- ja haridusministri Paul-Eerik Rummo. Valitsus jätkas nüüd vähemusvalitsusena. Laar püüdis omakorda liberaalide vahel vastuolusid tekitada, kui esitas uueks rahandusministriks ELDP liikme Andres Lipstoki.

Peaministri vahetust plaanisid ka Laari toetajad, kes nägid, et Eesti Panga presidendi Siim Kallase toomine valitsuse ja Isamaa etteotsa võimaldab vältida Isamaa langemist opositsiooni ning tagab Isamaale talutava valimistulemuse 1995. aasta Riigikogu valimistel. Kallas oli küll algul plaanile vastu, kuid muutis hiljem meelt. Plaaniga oli nõus ka president Lennart Meri. Asi otsustati teoks teha 1994. aasta sügisel, sest enne Vene vägede lõplikku lahkumist ei soovitud riigis ebastabiilsust tekitada.

Rublatehing ja Mart Laari umbusaldamine

 Pikemalt artiklis Rublatehing

Eesti oli sõlminud Venemaaga kokkuleppe, et rahareformi käigus kokku korjatud rublad antakse tasuta Venemaale. Samas oli Venemaa pankadesse kinni jäänud hulga Eesti ettevõtete raha ja seetõttu ei soovinud riik rublasid niisama ära anda. Rublade väärtus aga vähenes kiiresti, mistõttu oli kasulik rublad võimalikult kähku maha müüa. Lõplik otsus rublade müügi kohta tehti siis, kui selgus, et Iisraelist on võimalik osta Eesti kaitseväele relvastust, kuid riigil puudusid rahalised vahendid relvade eest tasumiseks. Riigil oli ka hädasti vaja raha pensionide maksmiseks. Peaminister Mart Laar ja Eesti Panga president Siim Kallas kirjutasid 1992. aasta detsembris alla protokollile, mille järgi andis Eesti Pank rublad valitsuse rahahoidlasse hoiule. Tegelikult ei antud rublasid valitsuse hoidlasse, vaid need viidi Tallinna lennujaamast lennukiga Tšetšeeniasse. Rublade müüki koordineeris valitsuse poolt peaministri nõunik Tiit Pruuli ja Eesti Pangast tegeles sellega asepresident Enn Teimann. Müüki vahendas Marek Strandbergi ja Agu Kivimäe Soomes registreeritud firma Maag OY. Kokku läks müügiks 1,46 miljardit rubla, mille eest saadi 1,892 miljonit USA dollarit.

Siim Kallas oli rublade müügist teatanud ka eelmisele peaministrile Tiit Vähile. Vähi aga lekitas info rublamüügist 1994. aasta augustis ajakirjandusse, et vahepeal Riigikogus vähemusse jäänud valitsusele lõplik hoop anda. Nädal enne Vene vägede lahkumist küsiti valitsuse pressikonverentsil Mart Laarilt rublade kohta. Enne Vene vägede lahkumist ei saanud Laar lubada skandaali, mis võinuks Venemaad ärritada, mistõttu valetas ta, et rublad on alles. Kohe pärast Vene vägede väljaviimist oli Laar siiski sunnitud rublatehingut tunnistama, mille peale vallandus valitsuskriis. Sotsiaalminister Marju Lauristin teatas tagasiastumisest, sest talle ei olnud ei Laar ega Pruuli teada andnud, et Sotsiaalministeeriumi eelarvesse laekunud suur rahasumma oli saadud rublade müügist. Riigikogus algatati peaminister Laari vastu 58 allkirjaga umbusaldusavaldus. 26. septembril 1994 avaldaski Riigikogu peaminister Mart Laarile umbusaldust, mis tähendas ühtlasi kogu valitsuse tagasiastumist.

Valitsuse vahetumine

Pärast peaminister Mart Laari umbusaldamist läks käiku Isamaa plaan tuua peaministriks senine Eesti Panga president Siim Kallas. Vastavalt kokkuleppele oleks pidanud president Lennart Meri nimetama Kallase 28. septembril peaministrikandidaadiks. See jäi samal päeval toimunud Estonia katastroofi tõttu aga tegemata. Kui Kallas lõpuks peaministrikandidaadiks määrati, olid vähemalt 45 Riigikogu liiget juba kokku leppinud, et peaministriks toetatakse kas Andres Tarandit või Andres Lipstokki, aga mitte kedagi kolmandat. 10. oktoobril 1994 toimunud hääletusel ei andnud Riigikogu Siim Kallasele volitusi valitsuse moodustamiseks. Seejärel esitas president Meri Andres Tarandi peaministrikandidaadiks, kellele Riigikogu andis valitsuse moodustamise volitused. Mart Laari esimene valitsus lahkus ametist 8. novembril 1994. Samal päeval astus ametisse Andres Tarandi valitsus.

Hilisemad hinnangud

Mart Laari esimest valitsust on peetud üheks taasiseseisvunud Eestit enim mõjutanud valitsuseks, mille paika pandud põhimõtteid, nagu väike välisvõlg, karm rahanduspoliitika, ühtlane tulumaksumäär ning läänele orienteeritud välispoliitika, on järginud ka enamik hilisemaid Eesti valitsusi. Mart Laari esimese valitsuse algatatud majandusreformid, erastamine ja õigusriigi loomine tõid Eestile märkimisväärse edu võrreldes teiste endiste idabloki riikidega. Juba Laari esimese valitsuse ajal hakkas Eesti liikuma Euroopa Liidu ja NATOga liitumise poole.

Samas varjutasid Laari valitsust mitmed skandaalid ning kiired reformid ei parandanud mitte kõigi Eesti elanike elujärge. Näiteks on süüdistatud Mart Laari esimest valitsust Eesti põllumajanduse hävitamises.

Vaata ka

• Mart Laari teine valitsus
• "Rodeo"

Kirjandus

• Kalle Muuli "Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994". Tulimuld, 2012, 324 lk, ISBN 9789949306855
• Mart Laar "Pööre". Read OÜ, 2015, 400 lk, ISBN 9789949963447

Välislingid

• Presidendi avaldus Riigikogule seoses valitsuse koosseisu uuendamisega 11. jaanuaril 1994

Eelnev Tiit Vähi esimene valitsus

Eesti Vabariigi valitsus 1992–1994

Järgnev Andres Tarandi valitsus