Kaitsepolitseiamet

Allikas: Vikipeedia
"Kapo" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata Kapo (täpsustus).
Kaitsepolitseiameti embleem
Kaitsepolitseiamet. Tallinn, Toompuiestee 3.
Kaitsepolitsei Lõuna oskond. Tartu, Lutsu 7/Jaani 10

Kaitsepolitseiamet (lühend KAPO, ajalooliselt ka KaPo) on Eesti Vabariigi Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluv riigiamet, mille ülesanneteks on põhiseadusliku korra kaitse, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga, riigisaladuste kaitse ja vastuluure.

Kaitsepolitseiameti peahoone paikneb Tallinnas Tõnismäel, Toompuiestee 3.

Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitsepolitseiameti ülesanneteks on[1]:

  1. teabe kogumine ja töötlemine riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse kohta õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
  2. meetmete rakendamine riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud kuritegude ennetamiseks, tõkestamiseks, avastamiseks ning neid toime pannud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
  3. riigisaladuse kaitse korraldamine ning meetmete rakendamine riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ja selle alusel antud õigusaktide sätteid eiranud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
  4. riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemiseks esitatud avalduste läbivaatamine, julgeolekukontrolli tegemine, riigisaladusele juurdepääsu loa andmise või andmisest keeldumise otsustamine ning riigisaladusele juurdepääsu lubade tühistamine;
  5. meetmete rakendamine Eesti Vabariigi vastu suunatud luure- ja õõnestustegevuse ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks ning sellega seotud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
  6. meetmete rakendamine terrorismi ja selle rahastamise ning toetamise ärahoidmiseks ja tõkestamiseks ning selleks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine;
  7. Politsei- ja Piirivalveameti teavitamine viimase kaitse all olevate isikute ja objektide suhtes plaanitavatest terroriaktidest;
  8. teabe kogumine ja töötlemine julgeolekuasutuste seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
  9. meetmete rakendamine ametialaste kuritegude ja korruptsiooni ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks ning sellega seotud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
  10. kuritegude kohtueelne uurimine ja väärtegude menetlemine õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
  11. kriminalistikauuringute tegemine ja sellealaste konsultatsioonide andmine ning kriminalistika andmekogude ja kollektsioonide pidamise eest vastutamine;
  12. jälitustoimingute läbiviimine õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras;
  13. ameti arengudokumentide väljatöötamine ning ettepanekute tegemine ameti tegevusvaldkonnaga seotud poliitikate ja arengudokumentide, tegevusvaldkonda reguleerivate õigusaktide ja standardite väljatöötamiseks või muutmiseks, arvamuse andmine ameti tegevusvaldkonda puudutavate õigusaktide eelnõude kohta ning osalemine nende väljatöötamisel;
  14. ameti ülesannete täitmiseks vajaliku koostöö arendamine teiste riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse üksuste ning füüsiliste ja juriidiliste isikutega, samuti välisriikide politsei- ja julgeolekuasutuste ning rahvusvaheliste politseiorganisatsioonidega;
  15. muude seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmine.

Kaitsepolitsei uurimisalluvusse kuuluvad[2]:

  • inimsusvastane kuritegu (KarS § 89);
  • genotsiid (KarS § 90);
  • agressioon (KarS § 91);
  • sõjapropaganda (KarS § 92);
  • keelatud relvade tootmine ja levitamine (KarS § 93);
  • rahvusvahelise sanktsiooni rakendamata jätmine (KarS § 93')
  • piraatlus (KarS § 110);
  • õhusõiduki kaaperdamine (KarS § 111);
  • lennuohutusvastane rünne (KarS § 112);
  • tapmine, kui see on toime pandud lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (KarS § 114 p 7);
  • vaenu õhutamine, kui sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest või kui see on toime pandud kuritegeliku ühenduse poolt (KarS § 151 lg 2);
  • Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus (KarS § 231);
  • riigireetmine (KarS § 232);
  • välismaalase poolt toimepandud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevus (KarS § 233);
  • salakuulamine (KarS § 234);
  • Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastane ühendus (KarS § 235);
  • üleskutse kuriteo toimepanemisele Eesti Vabariigi vastu (KarS § 236);
  • terrorikuritegu (KarS § 237);
  • terroristlik ühendus (KarS § 237');
  • terrorikuriteo ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele (KarS § 237);
  • terrorikuriteo rahastamine ja toetamine (KarS § 237);
  • riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine (KarS § 241);
  • riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine ettevaatamatusest (KarS § 242);
  • asutusesisese teabe edastamine (KarS § 243);
  • tungimine diplomaatilist puutumatust omavale maa-alale, hoonesse ja ruumi, kui see on toime pandud relva, relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades või kui sellega on tekitatud raske tagajärg või põ hjustatud suur kahju (KarS § 248 lg 2 p 2 ja lg 3);
  • võimuhaaramine kaitsejõududes (KarS § 251);
  • tungimine riigikaitseliselt tähtsale maa-alale, hoonesse ja ruumi, kui see on toime pandud relva, relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades või kui sellega on tekitatud raske tervisekahjustus (KarS § 252 lg 2 p 2 ja lg 3);

Juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitse- ja Poliitilise politsei juhid 1920–1940[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1. mai 1920 – 27. oktoober 1920, kapten Helmut Veem, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
  2. 27. oktoober 1920 – 21. veebruar 1921 Andres Puri[3], Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülema ajutine kohusetäitja
  3. 21. veebruar 1921 – 13. august 1921 Eduard Alver, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
  4. 13. august 1921 – 11. oktoober 1921 Andres Purri, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülema ajutine kohusetäitja
  5. 11. oktoober 1921 – 5. jaanuar 1923 Eduard Andreas Lensin, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
  6. 5. jaanuar 1923 – 3. juuli 1924 Johan Sooman, Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem
  7. 3. juuli 1924 – 1. detsember 1924 August Tenson, Politsei Peavalitsuse Kaitsepolitsei osakonna ülem
  8. 1924–1938 Politsei Peavalitsuse Poliitilise Politsei ülem Johan Sooman
  9. 19381940 Poliitilise Politsei ülem, Politseitalituse abidirektor Konstantin Kirsimägi

Kaitsepolitsei juhid alates 1991. aastast[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1991–1993 Eesti Politseiameti Kaitsepolitsei direktor Jüri Pihl
  2. 1993–2003 Kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl[4]
  3. 2003–2008 Kaitsepolitseiameti peadirektor Aldis Alus
  4. 2008–2013 Kaitsepolitseameti peadirektor Raivo Aeg, peadirektori asetäitja oli Aleksander Toots.
  5. 2013– Kaitsepolitseameti peadirektor Arnold Sinisalu

Organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitsepolitseiameti struktuuriüksused on osakonnad ja bürood.

Ametil on neli regionaalset osakonda:

  • Põhja osakond (teeninduspiirkond: Harjumaa)
  • Lõuna osakond (teeninduspiirkond: Valga-, Võru-, Viljandi-, Tartu-, Jõgeva- ja Põlvamaa)
  • Ida osakond (teeninduspiirkond: Lääne-Viru ja Ida-Viru maakond)
  • Lääne osakond (teeninduspiirkond: Hiiu-, Saare-, Lääne-, Järva-, Rapla- ja Pärnumaa)

Töövaldkonnad jagunevad järgmiselt:

Kaitsepolitseiameti täpsem struktuur on salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 262 «Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord» § 7 lõike 6 punkti 1 alusel[6].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta suvel kutsus Vabariigi Valitsus kokku komisjoni, mis töötaks välja riigikorra vastaste kuritegudega tegeleva õiguskaitseasutuse projekti.

Algselt Kohtuministeeriumi alluvusse plaanitud Kaitsepolitsei määrati jaanuaris 1920 Siseministeeriumi haldusalasse.

Seadusliku aluse andis kaitsepolitseile 12. aprillil 1920 Vabariigi Valitsuse vastu võetud Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Selle kohaselt oli kaitsepolitsei ülesandeks demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine. Kaitsepolitsei Peavalitsusele, mille eesotsas seisis kaitsepolitsei ülem, allus 11 enamikes maakonnakeskustes asuvat jaoskonda.

1920. aastal asutatud kaitsepolitsei nimetati ümber poliitiliseks politseiks pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset ja selle ülesandeks oli Eesti riikluse vastu suunatud konspiratiivse tegevuse väljaselgitamine. Silma hoiti peal ka isikutel, kelle vastu võis huvi olla Nõukogude Liidu luurel, kaitsti välisdiplomaate ja kohalikke suurusi. Organisatsioon koosnes 220 mehest, viiendik neist asus Tallinnas.

1924. aastal, kui õiguskaitseorganite tugevdamise eesmärgil politseiasutused ühendati, määrati Kaitsepolitsei eraldiseisva osakonnana Siseministeeriumi Politsei Peavalitsuse alluvusse, kuhu ta jäi kuni likvideerimiseni 1940. aastal.

1925. aastast kandis Kaitsepolitsei nime Poliitiline Politsei (lühend PolPol). PolPoli komissarid allusid Politsei Peavalitsuse abidirektorile ning tema alluvuses olevale Poliitilise Politsei inspektori aparaadile.

Next.svg Pikemalt artiklis Poliitiline Politsei.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Krikk, Mai. Eesti poliitiline politsei 1920-1940. Tallinn : Olion, 2002

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kaitsepolitseiameti põhimäärus, Riigi Teataja, Vastu võetud 29.10.2014 nr 46
  2. Hea teada, kapo.ee, vaadatud 12.04.2018
  3. Tiit Noormets, Eesti kommunistide juhtkonna elust ja tegevusest Nõukogude Venemaal 1918––1919, Tuna 2000 nr 4
  4. Luurejuhi edukas lahkumine, Eesti Päevaleht, 16. juuni 2003
  5. Kaitsepolitsei koob nähtamatut võrku, Eesti Päevaleht, 29.11.1995
  6. Kaitsepolitseiamet. Struktuur

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]