Ants Laaneots

Allikas: Vikipeedia
Ants Laaneots
Ants Laaneots
XIII, XIV ja XV Riigikogu liige
Ametiaeg
2015–...
Isikuandmed
Sündinud 16. jaanuar 1948 (76-aastane)
Kilingi-Nõmme
Rahvus eestlane
Erakond Eesti Reformierakond (2014–)
Sõjaväeline karjäär
Hüüdnimi Tanki-Ants[1]
Sõjaväeline haridus Harkivi Kõrgem Tankiväekool
Truudusvanne  Nõukogude Liit
 Eesti
Teenistus Nõukogude armee
Eesti kaitsevägi
Teenistusaeg 1966–1991
1991–2011
Auaste kindral
Juhtinud
Autasud Loetelu

Ants Laaneots (sündinud 16. jaanuaril 1948 Kilingi-Nõmmes[2]) on Eesti erukindral ja poliitik.[3]

Ta oli alates 5. detsembrist 2006 kuni 5. detsembrini 2011 Eesti kaitseväe juhataja.

Errumineku järel sai temast peaministri nõunik riigikaitseküsimustes ning 2014. aasta oktoobris astus ta Eesti Reformierakonda. Laaneots kandideeris nii 2015. aasta kui ka 2023. aasta Riigikogu valimistel ja osutus mõlemal korral valituks.

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Aleksander Peetrimäe võitles koos vend Juhaniga punavägede hävituspataljonide vastu ja tegutses metsavennana ning suri 1953. aastal Barnauli vangilaagris.[4]

1949. aasta märtsiküüditamise käigus küüditati ta koos ema ja onuga Krasnojarski kraisse Šarõpovo rajooni Temra külla. Seal hakkas ta aastal 1954 kohalikus koolis õppima. Augustis 1958 sai ta koos onuga (ema suri 1952. aastal Siberis) tänu Nikita Hruštšovi amnestiale Eestisse tagasi pöörduda.

Ühe aasta elas ta tädi juures Orajõel, kuid 1959. aastal asus koos onuga tagasi sünnikoju. Koolis hakkas ta käima Kilingi-Nõmmes, 1965. aastal lõpetas ta Kilingi-Nõmme Keskkooli.[5][6]

Keskkooli ajal oli ta onu ka raskelt haige ja pere rahaline olukord väga halb. Kooli lõpetamise järel töötas ta aasta Tallinnas Pääsküla raudteejaamas mehaaniku abilisena-montöörina. Sealt edasi suundus ta sõjakooli.[7]

Sõjaväekarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Teenistus Nõukogude Liidu relvajõududes[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1966–1970 õppis ta kaardiväe kõrgemas tankivägede koolis Harkivis, 1970–1978 teenis 48. tankidiviisis Ukraina NSVs, kus ta oli tankirühma ülem, õpperoodu ülem ja tankipataljoni ülem.

Aastatel 1978–1981 õppis ta Malinovski-nimelises soomustankivägede akadeemias Moskvas staabitöö ja vägede juhtimise erialal ja omandas kõrgema sõjaväelise hariduse.

Aastatel 1981–1982 oli ta 155. motolaskurdiviisis Kasahhi NSV idaosas tankipolgu staabiülem, 1982–1987 oli ta 78. tankidiviisi staabiülem Kasahhi NSV-s (tankipolgu ülem, tankidiviisi staabiülem).

Aastatel 1987–1989 teenis ta Nõukogude Liidu sõjalise nõustajana Etioopias (jalaväediviisi ülema nõunik, armeekorpuse ülema nõunik).[2]

1988. aastal uuris ta Eesti NSV sõjakomissarilt kindralmajor Rein Põdralt võimaluse kohta Eestisse naasta. Kui Tartu sõjakomissar polkovnik Jüri Kallit hukkus autoõnnetuses vahetult enne 1989. aastat, siis hoidis Põder seda ametikohta tühjana, kuni Laaneotsa lähetus Etioopiasse lõppes. Algul oleks pidanud töö Etioopias lõppema küll juba märtsis, aga seda pikendati augustini ja taheti veelgi pikendada. Seejärel pakuti talle ka diviisikomandöri kohta Valgevenes, kuid ta keeldus.[7]

Aastatel 1989–1991 oli ta Tartu ühendsõjakomissar. Septembris lahkus ta omaalgatuslikult sõjakomissariaadist ning sai peagi valitsuse nõunikuks.[7]

Teenistus Eesti kaitseväes[muuda | muuda lähteteksti]

14. oktoobril 1991 määrati ta kaitseväe peastaabi ülema kohusetäitjaks. Kui ta sai oma käsutusse varem osa Eesti NSV sõjaväekomissariaadile kuulunud Narva mnt 8 hoonest, siis asus ta sinna peastaapi moodustama. Ta määras hoone komandandiks kapten Alar Lanemani ning koostas ka peastaabi ajutise põhimääruse, mis kehtis aga järgnevad kümmekond aastat.[7]

Aastatel 1994–1996 ei töötanud Laaneots kaitseväes, vaid ESS Lõuna direktorina, sest sel ajal juhatas kaitseväge väliseestlane Aleksander Einseln, kes ei usaldanud Nõukogude armees tähtsal kohal olnud Laaneotsa.[2]

Tagasi kaitseväkke läks ta jaanuaris 1997, kui sai Kaitseväe peainspektoriks. Seejärel käis ta viis nädalat Taanis territoriaalkaitse õppustel ning tagasitulles määrati taas Kaitseväe peastaabi ülemaks. Sellel ametikohal oli ta 1999. aastani, kui lahkus omal soovil, sest ei tahtnud teenida endast noorema Urmas Roosimägi alluvuses, kes määrati kaitseväe juhataja kohusetäitjaks.[7][2]

Aastail 1997–1998 täiendas ta ennast ka Roomas NATO Kaitsekolledžis ja 1999–2000 Soome Vabariigi maakaitse kõrgkoolis kõrgema riigikaitse juhtimise kursusel.[7]

1999–2001 oli ta Balti Kaitseuuringute Keskuse ülem.[2] 2001. aastal pakuti talle Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) ülema ametikohta, mille ta ka vastu võttis. Selles ametis tegeles ta ohvitseride väljaõppesüsteemi reformimisega Bologna lepingule vastavaks. KVÜÕA ülemana jätkas ta kuni 2006. aastani.[7] 2002–2006 oli ta ka Eesti Vabariigi kaitseatašee Venemaal ja Ukrainas.[2]

Kaitseväe juhatajana[muuda | muuda lähteteksti]

Novembris 2006 kaitseväe juhataja ametist vabastatud Tarmo Kõuts mainis Ants Laaneotsa oma võimaliku mantlipärijana. 16. novembril 2006 otsustas president Toomas Hendrik Ilves esitada Laaneotsa kandidatuuri kaitseväe juhataja ametikohale[8] ja sama aasta 5. detsembril kinnitas Riigikogu Laaneotsa kaitseväe juhatajaks[9] häältega 77:2. Vahepealsel ajal, 23. novembril võttis Riigikogu vastu otsuse, mille kohaselt ei pea kaitseväe juhataja ametist tagasi astuma, kui saab 60-aastaseks, vaid tohib selles ametis olla kuni oma viie aasta pikkuse ametiaja lõpuni.[10] Tema ametiaeg lõppes 5. detsembril 2011.

Juba järgmisel päeval nimetas Laaneots suurimaks ohuks Eesti julgeolekule endiselt Venemaad. Intervjuus Eesti Päevalehele teatas ta: "Tagasihoidlikult öeldes on meie naabriks ebasõbralik riik. Ja vahekord Venemaaga on tõesti Eesti suurim julgeolekuprobleem." See avaldus tekitas Venemaal pahameeletormi.[2]

9. detsembril 2006 alustas Laaneots Afganistanis koos peaminister Andrus Ansipiga oma esimest välisvisiiti.[11]

Laaneots kritiseeris 2002. aastal tehtud otsust, millega jalaväepataljonid muudeti väljaõppekeskusteks. Tema arvates likvideeriti sellega sisuliselt kaitseväe valmidussüsteem. Kriisiolukorras, sõjaohu korral sai Eesti tema hinnangul kohe kasutada vaid paarisada Scoutspataljoni võitlejat. Väljaõppekeskuste loomine jättis nende staapidele vaid väljaõppega seotud küsimused ja ohuolukorras ei saaks nad teostada väeosade operatiivjuhtimist. Ühtlasi mõjus väljaõppekeskuste loomine Laaneotsa sõnul halvasti ohvitserkonna moraalile, sest osa ohvitsere olevat muutunud "mundrit kandvateks tsivilistideks". Laaneots soovis väljaõppekeskused muuta taas normaalseteks pataljonideks ja välja arendada kaitseringkonnad.[2]

Laaneots on olnud reservõppekogunemiste korraldamise tugev pooldaja.[2]

Laaneotsa teeneteks kaitseväe juhatajana on julgeolekuekspert ja riigikaitsekomisjoni liige Peeter Tali pidanud kaitseväe mobilisatsioonisüsteemi ülesehtamist, Eesti liitlaste seas siinse strateegilise, Vene ohust lähtuva olukorra tutvustamist ja Eesti sõjalise kaitstatavuse võimalikkuse propageerimist.[12]

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ants Laaneots on alates 2014. aasta oktoobrist Eesti Reformierakonna liige.

Alates 12. detsembrist 2011 oli ta peaminister Andrus Ansipi nõunik riigikaitselistes ja julgeolekuküsimustes.[13]

Ta kandideeris 2015. aasta Riigikogu valimistel Eesti Reformierakonna nimekirjas ja sai 10. valimisringkonnas 5920 häält ning valiti XIII Riigikokku isikumandaadiga.[14]

2023. aasta Riigikogu valimistel kogus ta 10. valimisringkonnas 1869 häält ning osutus valituks ringkonnamandaadiga.[15]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Ants Laaneots 2009. aasta üldlaulupeol
Eesti teenetemärgid
Kotkaristi I klassi teenetemärk 23. veebruar 2012[16]
Kotkaristi II klassi teenetemärk 23. veebruar 2000[17]
Kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärk 11. november 2011[18]
Kaitseliidu Valgeristi III klass
Kaitseministeeriumi teeneteristi I klass 23. veebruar 2011[19]
Kaitseväe teenetemärk (Kaitsealaste teenete eest) 23. veebruar 1998
Kaitseväe teeneterist (Riigikaitseliste teenete eest) 18. veebruar 2005
Maaväe teenetemärgi Ohvitseri Kuldrist
Mereväe teenetemärk "Usk ja Tahe" II klass "Hõbeankur
Kaitseväe peastaabi teeneterist 12. november 2003
Kaitseliidu teenetemedali eriklass
Mälestusmedal "10 aastat taastatud kaitseväge"
Relvastatud vastupanu teeneterist
Balti Kaitsekolledži teenetemärk (kuldne)
Kaitseväe lahingukooli teenetemärk
Mälestusrist "Löögirühm Admiral Pitka"
Politsei- ja Piirivalveameti teenetemärk
Politsei teeneteristi II klass
Päästeameti Kuldrist
Piirivalve I klassi teeneterist
"10 aastat taastatud piirivalvet" I klass
Eesti Reservohvitseride Kogu kuldrist 12. juuni 2001[20]
Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühenduse teenetemärk
Jüriöö Suurtäht 2007[21]
Välismaised teenetemärgid
Soome Lõvi Rüütelkonna suurrist (Soome)
Teeneteordeni komandöri klassi teenetemärk 4. juuli 2012 (Ameerika ühendriigid)[22]
Rootsi Kuningriigi Põhjatähe ordeni I klass 18. jaanuar 2011 (Rootsi)[23]
Slovakkia kaitseministeeriumi teenetemärgi I klass 15. november 2011 (Slovakkia)[24]
Punatähe orden (Nõukogude Liit)

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude armee[muuda | muuda lähteteksti]

Auastmed
Õlakud Auaste Kuupäev
Leitnant 1970
Vanemleitnant 1973
Kapten 1975
Major 1979
Alampolkovnik 1982
Polkovnik 1987
Toomas Hendrik Ilves annab Laaneotsale üle Jüri Arraku kunstiteose, 2011. aasta detsember

Eesti kaitsevägi[muuda | muuda lähteteksti]

Auastmed
Õlakud Auaste Kuupäev
Kolonel mai 1992
Kindralmajor 19. juuni 1998[25]
Kindralleitnant 18. veebruar 2008[26]
Kindral 16. juuni 2011[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa on Moldova-Ukraina päritolu Natalja Laaneots. Nad ei ela alates 2002. aastast enam koos.[27][7]

Tal on poeg ja tütar.[28][7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ardo Kaljuvee (12. jaanuar 2008). "Ants Laaneots (60) Tanki-Ants pole kunagi "tankist"". Eesti Päevaleht. Vaadatud 25. septembril 2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 150–151
  3. 3,0 3,1 "President andis Ants Laaneotsale kindrali auastme" Delfi, 16. juuni 2011
  4. "Kindralleitnant Ants Laaneots allub vaid lastelaste komandole" Pärnu Postimees, nr 38, 23. veebruar 2008 (DIGAR).
  5. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 14. oktoobril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. Küüditatute lood. Siberi kodu. Tallinn, 2014
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 Evelyn Kaldoja: "Ants Laaneots: tahtejõudu peab olema". Postimees, 3. detsember 2011.
  8. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 99
  9. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 101
  10. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 99–100, 152
  11. "Kes? Mis? Kus?" 2009, lk 102
  12. Peeter Tali (11. veebruar 2024). "PEETER TALI ⟩ Kaitseväe juhataja ametiaeg võikski olla lühem ja auaste madalam". Postimees. Vaadatud 12. veebruar 2024.
  13. Laaneots hakkas tööle Ansipi nõunikuna
  14. http://rk2015.vvk.ee/acquired-mandates.html
  15. Valimisringkond nr 10 valimised.ee (andmed seisuga 07.03.2023 19:45)
  16. "Kotkaristi I klassi teenetemärk" 23. veebruar 2012
  17. "Kotkaristi II klassi teenetemärk" 23. veebruar 2000
  18. "Kindral Ants Laaneots sai kaitseliidu kõrgeima aumärgi" 11. november 2011
  19. "Ants Laaneots sai rinda kaitseministeeriumi kõrgeima aumärgi". 23. veebruar 2011
  20. "EROK teeneteristi kavalerid". 12. juuni 2001
  21. "Jüriöö Suurtöhe kavalerid". 2007
  22. "Kindral Ants Laaneots sai USA suursaadikult kõrge aumärgi". 4. juuli 2012
  23. "Rootsi Kuningriigi Põhjatähe II klassi orden". 18. jaanuar 2011
  24. "Kindral Laaneots sai Slovakkia kaitseministeeriumi kõrgeima autasu". 15. november 2011
  25. "38. Sõjaväeliste auastmete andmine". 4. juuli 2012
  26. "45. Sõjaväeliste auastmete andmine". 19. juuni 1998
  27. "Manöövrid armastuse lahinguväljal ehk Kes on naine Ants Laaneotsa käevangus?" Kroonika, 19. detsember 2015
  28. Ants Laaneots riigikogu.ee

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Aleksander Jaakson
Kaitseväe peastaabi ülem
1991–1994, 1997–1999
Järgnev
Aarne Ermus
Eelnev
Ants Kiviselg
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem
september 2001 – detsember 2006
Järgnev
Viljar Schiff
Eelnev
Tarmo Kõuts
Eesti kaitseväe juhataja
5. detsember 20065. detsember 2011
Järgnev
Riho Terras