Justiitsministeerium

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti Vabariigi ministeeriumist; üldmõiste ning teiste riikide ministeeriumide kohta vaata artiklit Justiitsministeerium (üldmõiste).

Justiitsministeerium

Moodustatud
Peakorter Tallinn
Asukoht Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn
Piirkond Eesti Vabariik
Veebileht Justiitsministeeriumi kodulehekülg

Justiitsministeerium on Eesti Vabariigi valitsusasutus, mille valitsemisalas on riigi õigus- ja kriminaalpoliitika kavandamine ning elluviimine.

Ministeerium tegeleb õigusloome koordineerimise, õigusaktide terviktekstide koostamise, Eesti õigusaktide Euroopa Liidu õigusega ühtlustamise tagamise, rahvusvaheliste õigusabitaotluste menetlemise, esimese ja teise astme kohtute, prokuratuuri, vanglate, kohtulike registrite ning kohtuekspertiisi tegevuse, notariaadi ametitegevuse, kohtutäituri- ja vandetõlgiteenistuse, õigusteenuse ja pankrotihaldurite töö korraldamise, kuriteoennetuse koordineerimine ja vastavate õigusaktide eelnõude ettevalmistamisega ministeeriumi pädevuse kohaselt.

Ministeeriumis töötab umbes 180 inimest aga ministeeriumi haldusalas tööd leidvate inimeste arv on suurem kui 3800. Ministeeriumi haldusala eelarve on 2009. aastal ligikaudu 1,7 miljardit krooni.[1]

Organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ministeeriumi tööd juhib poliitikust minister, kelle alluvuses on kantseler ja 4 asekantslerit, kes juhivad ministeeriumi osakondade tööd

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iseseisva Eesti Vabariigi õigusmõistmise süsteemi algust saab lugeda 1918. aasta sügisest, kui Saksa okupatsioon 1918. aasta lõpus hakkas kokku varisema, asus Eesti Ajutine Valitsus peale muu korraldama ka kohtuala. Kohtuminister andis 2. detsembril 1918 korralduse enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Eestis asunud kohtuasutuste tegevusse astumiseks.

Oma püsimajäämise ja iseseisvuse eest sõdiv Eesti Vabariik vajas Vabadussõjas erakorralist repressiiv- ja õigusmõistmisaparaati, et luua korda niihästi tagalas kui ka esialgu üsnagi tõrksates väeosades. Õigusmõistmisasutustena loodi eriõigustega sõjaväe välikohtud, mis asutati jalaväepolkude juurde. Välikohtute kõrghetk saabus pärast Eesti vägede edukat vastupealetungi 1919. aasta jaanuaris ning vaenlase maalt välja ajamist. 1919. aasta kevadel korraldatigi välikohtute töö ümber: välikohtute tegevuse üle hakkas nüüd järelevalvet pidama sõjaväeprokurör, otsused kinnitas rindejuhataja või sõjaminister ning kohtupidamine viidi üle polkudest Tallinnas asuvasse sõjaväeringkonnakohtusse.

Next.svg Pikemalt artiklis Sõjaväljakohus

1. märtsil 1919 andis Eesti Ajutine Valitsus välja seaduse “Kõrgema Riigikohtu kohta”, millega asutati kohtuministeeriumi (Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi algne nimetus) ametkonnas Eesti Vabariigi Kõrgem Riigikohus. Riiklikku süüdistust esindava Prokuratuuri tegevust reguleeris seaduse §4, milles sätestati, et Kõrgema Riigikohtu prokuröri kohuseid täidavad Eesti Ajutise Valitsuse prokurör ja tema abid, sõjakohtute asjus täidab neid kohuseid sõjaprokurör või tema abid. Korraldus kehtis kuni 21. oktoobrini 1919. aastal, millal võeti vastu uus Riigikohtu seadus. Prokuratuuri roll jäi aga selle seaduse põhjal samaks. 10. aprillil 1920. aastal võeti vastu seadus “Vabariigi prokuratuuri ajutise korralduse kohta”, millega loodi Eesti Vabariigis oma prokuratuurisüsteem. Seadusega kaotati vabariigi prokuröri amet ning loodi Riigikohtu ja Kohtupalati juurde iseseisvad prokuratuurid, mis allusid kohtuministrile. 15. juunil 1920. aastal võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse, milles kohtupidamist käsitles põhiseaduse VI peatükk „Kohtust“, kuid selles ei olnud aga sõnagi prokuratuurist Eesti kohtusüsteemis, samas kui sel ajal tegutsesid riikliku süüdistajana peale prokuratuuri veel kriminaalpolitsei, mitmesugused kohtuvõimud (rahukohtunikud, kohtu-uurijad, süüdistuskojad kohtukodade juures), administratiivasutused ja ametnikud (metsa-, aktsiisi-, tolliametnikud oma alal).

1940. aastal, pärast juunipööret Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt vastu võetud otsuse alusel “Eesti NSV Prokuratuuri moodustamise kohta”, likvideeriti Riigikohtu, Kohtukoja ja ringkonnakohtute juures olevad prokuratuurid ning tehti Kohtu Rahvakomissarile ülesandeks üle anda nende prokuratuuride varad ja krediidid Eesti NSV prokurörile. Samal aastal viidi kohtu-uurijad ning Kohtuliku Ekspertiisi Instituut Eesti NSV Prokuratuuri korraldusse ning maakondades moodustati Eesti NSV maa- ja linnaprokuratuurid.

Kohtuministrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kohtuministrid (1918–1929)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. juulil 1929 Siseministri ja Kohtuministri ametikohad ühendati

Kohtu- ja siseministrid (1929–1934)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. aprillil 1934 Siseministri ja Kohtuministri ametikohad lahutati

Kohtuministrid (1938–1940)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kohtuministrid Vabariigi Valitsuses eksiilis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]