Õigusriik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mõiste õigusriik pärineb saksa kultuuriruumist (sks. Rechtstaat), ingliskeelses maailmas kasutatakse mõisteid: "legal state", "state of law", "state of justice", "state of rights", or "state based on justice and integrity".

Õigusriigi ühiskonnakorralduse aluseks on põhiseadus, mis sätestab võimude lahususe ulatuse ning määrab erinevate institutsioonide rollid, õigused, kohustused ja vastutuse.[1] Saksa õigusriigi mudelit eristab anglo-ameerika riigimudelist see, et haldusvõimu kandva valitsuse võimutäius on piiratud ning kodanikel on õigus pöörduda oma õiguse kaitseks kohtu poole. Õigusriik rõhutab ühiskondliku moraali ja sisemise eetika olulisust, kaitseb oma kodanike loomulikke õigusi ning ei seo ennast ühegi religiooniga (s.t, et  riigireligioon puudub ning riik ja kirik on eraldatud).

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10 viitab selgesõnaliselt õigusriigile.

Õigusriigi vastandiks on ebaõiglusriik, milles õiguse sisu määrab valitsus või isevalitseja isiklikult (sks. Obrigkeitsstaat või Nichtrechtsstaat).[2]

Õigusriigi arengud[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Kant, Preisi filosoof, Köningsbergi Ülikool

Õigusriigi kontseptuaalse aluse sõnastas saksa filosoof Immanuel Kant (1724–1804) oma raamatus „Kommete metafüüsika“ (Metaphysik der Sitten) aastal 1797.[3] Kant ei kasutanud küll oma töödes seda sõna, kuid võrdles nendes ideaalse põhiseadusega riiki (Republik) valitseva riigikorraldusega (Staat).[4] Oma töös rõhutas Kant põhiseaduse ülimuslikkust, mis paneb aluse üldisele riigikorraldusele ja kindlustab ühiskonna jätkusuutlikkust. Ta leidis, et valitsus peab looma rahuliku elukeskkonna ja hoidma seda, sest vaid nii on võimalik tagada igale inimesele eneseteostuse võimalus ning kindlustada rahva õitseng.[5]

Kant leidis, et seadustel põhinev elukorralduse, mida teostab vabariigi valitsus ning mille püsimine kindlustatakse riikidevahelise rahvusvahelise organisatsiooniga, kaudu on võimalik panna alus igavesele rahule maailmas. Olemuslikult oli Kanti poliitiline filosoofia juriidiline õpetus, mis näitas teed kuidas paternalistlikust ühiskonnakorraldusest, mis mängis inimeste kirgedel ja õhutas vastuolusid igal tasandil. Viimast nimetatakse „jaga ja valitse“ meetodiks.[6]

Õigusriigi mõiste sõnastas Carl Theodor Welcker (1790-1869) 1813. aastal.[7]

Friedrich Julius Stahl (1802-1861) pakkus oma "Õiguse filosoofias (Die Philosophie des Rechts)" kõiki pooli rahuldavat määratlust (Stahl, Die Philosophie, 1830, II, 2. vlj, lk 137):

"Riik peab olema õigusriik, see on uue aja arengupüüdluste tõelisus ja samal ajal ka loosung. Ta peab õigusega täpselt määrama oma mõju piirid ja teed, samuti kodanike vabaduse sfääri, ning sellest vääramatult kinni pidama. Kõlbelisi ideid ei tohi riik sundkorras rohkem teostada ega peale sundida, kui seda võimaldab õigussfaär. See on "õigusriigi" mõiste ..." [8]

Mõiste ise hakkas laiemalt levima siiski alles peale Robert von Mohk (1799-1875) poolt välja antud  raamatu „Saksa poliitikateaduse suhtumine Õigusriigi põhimõtetesse“ (Die deutsche Polizeiwissenschaft nach den Grundsätzen des Rechtsstaates) avaldamist 1833 aastal.[9]

Prantsusmaa[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaal on ajalooliselt lähtunud kohtuinstitutsioonidest, mis kontrollisid haldusvõimu ning selle valitsemiskorraldus põhineb võimude lahususe kontseptsioonil. Revolutsioonini täitis kõrgeima kohtinstantsi rolli Riigikogu (Conseil d'Etat), Napoleoni valitsemisperioodil loodi selle asemele Riiginõukogu ja selle sees Õiguskomisjon (Commission du Contentieux), millest 20. sajandiks kasvas välja Konstitutsioonikohus. Õigusemõistmisel lähtuti vanast rooma õigusest (Corpus iuris), kuid 19. sajandi lõpuks töötati välja avalik-õigusliku isiku ja -omandi (domaine public) kontseptsioonid, millest lähtudes sõlmiti avalik-õiguslik leping ja sätestati haldusaktid (acte administratif).[8]    

Inglismaa[muuda | muuda lähteteksti]

Inglise õigusriigi (Rule of Law) kontseptsioonile pandi alus juba Magna Carta lepinguga 1215 aastal, millega Lordide kojast sai ühtlasi kõrgeim kohtuinstants ning kujunes välja arusaam, et üksikisiku õigusi kaitseb kohus ja parlament. Kuid Kuningapingi kohtu (Common Law) kõrvale tekkis veel Kantslerikohus (Equity) ning siis veel erikohtud kolooniate, merelaevastiku ja kiriku õigusasjade jaoks, mis kõik keeldusid vastastikku üksteise otsuste tunnustamisest. Nii oligi Charles Dickensil (1812-1870) piisavalt põhjust kurta armutu, keerulise ja kuluka kohtupidamise üle, mis oli avatud üksnes rikastele ning juba ammu kaotanud silmist õiguse ja õigluse.

Õigusriigi teema ja haldusõiguse probleem tõstatas Mandri-Euroopa arengute mõjul Albert Venn Dicey (1835-1922) oma 1855. aastal avaldatud raamatus "Sissejuhatus konstitutsiooniõiguse õpetusse“ (Introduction in the Study of the Law of the Constitution). Selles väitis ta, et on Inglise põhikord põhineb seaduste valitsemises, mis välistab meelevaldsuse, eesõigused ja halduse ülemäärase diskretsiooniõiguse:

"Inglasi valitsetakse õigusega ja ainult sellega; meil võib inimest karistada õigusrikku­mise eest ja mitte ühelgi teisel põhjusel."

Lisaks rõhutas ta, et rule of law tähendab kõikide võrdsust seaduse ees. Selle rakendamine oli korraliste kohtute pädevuses, kelle otsustele pidid Tema Majesteedi ametnikud niisamuti kuuletuma kui kõik ülejäänud kodanikud:

"Sellepärast ei saa meil tegelikult kehtida midagi Prantsuse haldusõigusele sarnast, ega olla ka nende administratiivkohtutele sarnaseid asutusi. Teiste riikide haldusõigus toetub ideele, et asjad või vaidlused, mille üks pool on valitsus või selle ametnik, jäävad välja tsiviilkohtute sfäärist ja neid peavad arutama teised, enam või vähem ametlikud instant­sid. See idee on Inglise õigusele täiesti tundmatu ning räägib põhimõtteliselt vastu meie traditsioonidele ja tavadele."

1873. aastal reformiti kohtusüsteem ja loodi: Kuningannapingi kohus (Queen’s Bench), Kantsleri division (Chancery Division) ning Testamendi, Lahutuse ja Admiraliteedi division (Probate, Divorce and Admiralty Division). Kõik emamaa õigusvaidlused tuli lahendada Kõrges kohtus, Apellatsioonikohtus (Court of Appeal) ja viimase instantsina Lordide Kojas (House of Lords).

1893. aastal toimus Wakefieldi lähedal ühe streigi ajal niinimetatud Feamerstone'i mäss (Featherstone Riots). Seepeale käskis siseminister viia läbi uurimise, mille käigus tegeldi politsei tegevuse õiguslike aluste küsimusega. Minister tegi parlamendile vastava ettekande. Ta kinnitas vanu õiguslikke põhimõtteid, milleni mujal Euroopas alles otsiti teed (Costin-Watson, The Law and Working II, lk 202):

"Politseiametnikel ja sõduritel ei ole erilisi eesõigusi ja nende vastutus ei tulene muust kui õiguse üldistest põhimõtetest. Avalikku korda taastav sõdur on lihtsalt relvastatud kodanik. Kui ta võtab inimeselt elu ilma hädavajaduseta, ei saa ta end vabandada sel­lega, et on sõdur."

Seoses Iiri vabadusvõitlusega esitles esitles lord Palmerston (1784-1865) 1886. aastal Alamkojas Iirimaa omavalitsuse eelnõu Home Rule for Ireland Bill ja kurtis sealjuures (Costin-Watson, The Law and Working II, lk 199):

"Midagi tuleb teha ja just meilt nõutakse tingimatult, et me võtaksime midagi ette, taastamaks Iirimaal kõige elementaarsemad tingimused tsiviileluks. Tuleb kindlustada takistamatu õigusemõistmine, tagada iga kodaniku vabadus tema õiguste tunnustamisega, äratada elanikkonnas usaldus ja sümpaatia õiguse vastu. Ilma selleta ei ole ükski rahvas kultuurrahvas selle sõna tegelikus tähenduses."[8]

Töörahva õigus[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi lõpus hakkas Karl Marx selgitama oma seltsimeestele, et õigus on üksnes pealisehitis majanduslike suhete kohal, formaliseeritud poliitiline võim, midagi ebareaalset ja kaduvat. Kodanlikult õiguselt tuli kiskuda auväärsuse mask ja paljastada selle omavoliline olemus. Lõpuks pidi kätte jõudma aeg, mil võim ja õigus lähevad töölispartei kätesse, kes käsutab neid hoobadena progressi teostamisel. Eelkõige Venemaal, Lääne-Euroopas aga Prantsusmaal, unistati lõplikult õigusest vabastatud ühiskonnast.

See oli uus ja üllas, humanismile rajatud filosoofia, sest on ju õigus olnud alati sund ja seega põlastusväärne. Kas õiguse ja sunniga oli üldse võimalik inimlikkust teostada? Kas õigusrikkumised ei olnud mitte ebainimlike tingimuste vili? Kust võttis valitsev kodanlus õiguse karistada vaeseid varguse eest? Kui kaotada ebainimlikud sotsiaalsed tingimused, sureb välja ka kogu ebaõigus. Uus inimene on teistega solidaarne ning teeb inimlikkuse käske spontaanselt järgides õiguse üleliigseks, isegi naeruväärseks. Selle ilusa eesmärgi saavutamiseks oli vaja võidelda kõigi vahenditega: pilduda pomme ja korraldada atentaate kõigi hädade põhjustajatele.

1891. aastal seisis Pariisis üks selline revolutsionäär kohtu ees, kus ta paiskas vanale maailmale näkku oma süüdistused (Enzensberger, lk 204 jj):

"Sellepärast piirdub nüüd, 19. sajandil, anarhistide sõjahüüd nelja sõnaga, mis ühte­des tekitavad pöörast hirmu ja panevad teised uskmatult naerma: "Ei ühtki valitsust enam!" Jah, mitte ühtegi valitsust enam! Sellega on kõik öeldud. Sest ühel päeval, kui valitsus - ja ma mõtlen selle all igasugust valitsemissüsteemi, olenemata selle vormist või tavadest -, ma ütlen, päeval, mil on kadunud igasugune valitsus, ei ole kirjutatud seadustel ega koodeksitel enam mingit õigustust, sest nad ei saa enam toetuda ühelegi võimule, mis paneks neid kartma ja austama. Siis asendab loomuõigus ilma vähimagi vaevata kõik tehtud seadused; sest anarhia on loomuseaduste vaba mäng inimkonnas, või täpsemalt, sest ma tahan vältida sõna "seadus", nende loodusjõudude mäng, mis reguleerivad kogu universumit."[8]

20. sajandi õigusriik[muuda | muuda lähteteksti]

Reaktsioonina tugevnevale töölisliikumisele ja korduvatele mässudele hakati Mandri-Euroopa riikides sätestama ja kehtestama tsiviilkoodekseid (esimesena Saksamaal 1896 ja Šveitsis 1906). Need koodeksid lähtuvad liberaalselt mõistetud kodanikuvabadusest, on üles ehitatud isiku ja tema subjektiivsete õiguste mõistetele. Lepinguvabadus ja omandikaitse lõid kodaniku vabadusele ruumi, mis oli kaitstud riigi sekkumise eest. Need olid konstitutsioonilise tähendusega aktid, sest nad lõid õigusliku ühtsuse.[8]

Õigusriigi põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Õigusriigi kõige olulisemateks tunnused on järgmised:

  • Riigikorra aluseks on konstitutsioon, mis sätestab kodanike põhiseaduslikud õigused ja tagab avaliku ruumi turvalisuse. (seaduslikkuse põhimõte)
  • Kodanikuühiskond on riigis haldusvõimu teostava valitsusele võrdne partner.
  • Võimu teostavad institutsioonid (seadusandlik-, täitev- ja kohtuvõim) on lahutatud iseseisvateks, üksteisest sõltumatuteks üksusteks (võimude lahususe põhimõte).
  • Kohtud mõistavad õigust lähtudes põhi-, raam- ning rakendavatest seadustest ning määravad karistusi seadusega määratud raamides.
  • Seadusandliku institutsiooni poolt kehtestatud seadused on avalikud ja kõigile osapooltele kättesaadavad igal ajahetkel.
  • Iga põhiseadusest alam õigusakt peab olema kooskõlas põhiseadusega ja selle vajalikkus põhjendatud.
  • Kodanikel on õigus täidesaatva institutsiooni poolt kehtestatud rakendusakti peale kaevata ning nõuda selle õiguslike aluste kontrollimist sõltumatu organi poolt (õiguskantsler).
  • Seadustel ei ole tagasiulatuvat mõju.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Carl Schmitt, The Concept of the Political, ch. 7; Crisis of Parliamentary Democracy
  2. The Legal Doctrines of the Rule of Law and the Legal State (Rechtsstaat). Editors: Silkenat, James R., Hickey Jr., James E., Barenboim, Peter D. (Eds.), Springer, 2014
  3. Hayek, Friedrich (1960). The Constitution of Liberty. London: Routledge & Kegan Paul. pp. 196–7.[1]
  4. Heuschling, Luc (2002). État de droit, Rechtsstaat, Rule of Law (in French). Paris: Dalloz. pp. 54–5.
  5. Reiss, Hans, ed. (1971). Kant's Political Writings. Translated by H.B. Nisbet. Cambridge: Cambridge U.P. pp. 79, 117–18.
  6. Strauss, Leo; Cropsey, Joseph, eds. (1987). History of Political Philosophy. Chicago: University of Chicago Press. pp. 581–2, 603.
  7. Welcker, Karl Theodor (1813). Die letzten Gründe von Recht, Staat und Strafe. Giessen.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Hattenhauer, Hans (2007). Euroopa õigusajalugu. Tartu: Juura. Lk 678-687. 
  9. Heuschling, Luc (2002). État de droit, Rechtsstaat, Rule of Law (in French). Paris: Dalloz. pp. 36–40. In this context Polizei means "policy", not "police": Stewart, 2007.