Mine sisu juurde

Eesti Keskerakond

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib praegusest erakonnast; kunagise erakonna kohta vaata artiklit Rahvuslik Keskerakond
Eesti Keskerakond
Eesti erakond
Esimees Mihhail Kõlvart
Peasekretär Anneli Ott
Asutamine 12. oktoober 1991
Peakorter Narva maantee 31, Tallinn
Ideoloogia sotsiaalliberalism
konservatism
populism
Europarlamendi fraktsioon Euroopa Konservatiivid ja Reformistid (2026–)[viide?]
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit (2004–2024)[1]
Kohti Riigikogus
7 / 101
[2]
2023. aasta Riigikogu valimistel saadi 16 kohta.
Kohti Euroopa Parlamendis
2 / 7
Liikmete arv 11 764 (15.03.2026)[3]
Värvid      roheline
Meediakanal Kesknädal
Koduleht www.keskerakond.ee

Eesti Keskerakond on Eesti erakond, mis loodi 12. oktoobril 1991 Rahvarinde baasil.

Alates 1990. aastate lõpust kuni 2019. aasta kevadeni püsis erakonna populaarsus stabiilselt suhteliselt kõrge. Partei pikaajalise liidri Edgar Savisaare vahetas 2016. aastal välja Jüri Ratas. 2019. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,1% häältest ja 26 kohta Riigikogus.[4]

Keskerakonda on tihti seostatud korruptsiooniga. Erakond on mõistetud süüdi kolmes kaasuses, viimane neist Porto Franco asjas.[5]

Keskerakond lahkus 2024. aastal Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidust (ALDE). Euroopa Parlamendis kuulub Keskerakonnast Jana Toom Renew Europe'i fraktsiooni ning Jaak Madison Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni.[6][7][8]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Keskerakond kasvas välja Rahvarindest[9] ja asutati 12. oktoobril 1991. Esimeheks sai Edgar Savisaar. Kuni 17. aprillini 1993 kandis partei nime Eesti Rahva-Keskerakond.[10]

1992. aasta Riigikogu valimistel osaleti valimisliidu Rahvarinne nimekirjas, mis sai 12,5% häältest.[10] 1993. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 6 omavalitsuses.[11] 1994. aastal liitus Keskerakonnaga Eesti Ettevõtjate Erakond. 1995. aasta Riigikogu valimistel saadi 14,2% häältest ja 16 kohta parlamenti[10] ning osaleti valitsuskoalitsiooni loomises (Tiit Vähi teine valitsus).[9]

Edgar Savisaar, erakonna esimees aastatel 1991–1995 ja 1996–2016

1995. aastal leidis aset ka nn lindiskandaal, kus partei liidrit ja sel ajal siseministri ametis olnud Savisaart süüdistati teiste poliitikutega peetud erakõneluste lindistamises. Savisaar sunniti tagasi astuma. Järgnes sisetüli erakonnas ja uueks juhiks valiti Andra Veidemann. Partei tuumik jäi aga lojaalseks Savisaarele ning jätkunud sisevastuolud lõppesid sellega, et Veidemanni leer lahkus 1996. aastal Keskerakonnast ja asutas uue partei (Arengupartei). Keskerakonna etteotsa naasis Savisaar. Kuigi skandaal oli andnud tõsise löögi erakonna mainele ja populaarsusele, hakkas selle toetus peagi taastuma.[10][12] 1996. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga kaheksas ja valimisliidus kahes omavalitsuses.[13] 1997. aastal liitus Keskerakonnaga Õigusliku Tasakaalu Erakond ning 1998. aastal Erakond Eesti Rohelised ja osa Eesti Rojalistliku Partei liikmeid.[10]

On hinnatud, et alates 1990. aastatest kuni vähemalt 2012. aastani oli Eesti parteisüsteemi peamine poliitiline ja ideoloogiline konflikt vastasseis Keskerakonna ja Isamaaliidu kui vastavalt Rahvarinde ja Eesti Komitee peamiste järglasparteide vahel. Keskerakonnaga ühte leeri on selles vastasseisus paigutatud ka Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja Rahvaliitu.[14]

Alates 1990. aastate lõpust on toetus erakonnale olnud stabiilselt suhteliselt kõrge, kuid valitsuse moodustamises on osaletud suhteliselt harva, sest parempoolsed erakonnad on tavaliselt teatanud, et nad ei taha Savisaarega koostööd teha ja eelistavad koalitsiooni sõlmimisel teisi parteisid.[15]

1999. aasta Riigikogu valimised Keskerakond võitis, saades 23,4% häältest ja 28 kohta parlamenti.[10] 1999. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 65-s ja valimisliidus 6 omavalitsuses.[16] 2002. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 157 omavalitsuses.[17] 2002.–2003. aastal osaleti valitsuskoalitsioonis (Siim Kallase valitsus).[9] 2003. aastal oli Keskerakond taas Riigikogu valimiste edukaim partei, saades 25,4% häältest ja 28 kohta.[10]

2004. aastal avaldasid mõned tuntud keskerakondlased rahulolematust parteis levinud Euroopa Liidu vastaste hoiakute ja Savisaare autoritaarse juhtimisstiiliga. Konflikt lõppes nende erakonnast lahkumise ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda astumisega. Keskerakonna populaarsusele ja mainele põhjustas see siiski vaid ajutise tagasilöögi. Keskerakond on oma tegutsemisajal läbi elanud veel teisigi skandaale, kuid neilgi on partei populaarsusele olnud suhteliselt väike mõju. Politoloog Tõnis Saartsi hinnangul on skandaale, tagasilööke, sisemisi kriise ja negatiivset meediakajastust aidanud üle elada erakonna arvukas lojaalne tuumikvalijaskond, mille olemasolu tuleneb sellest, et Keskerakond esindab Eesti poliitika peamisi sotsiaalseid lõhesid (etnilist ja sotsiaal-majanduslikku konflikti), ning Savisaare karismaatilisest isiksusest ja isiklikust populaarsusest.[18]

2005. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 168 omavalitsuses ja valituks osutus 510 nende kandidaati.[19] 2005. aastal ühines Keskerakonnaga Eesti Pensionäride Erakond.[10] Aastatel 2005–2007 kuulus Keskerakond taas valitsuskoalitsiooni (Andrus Ansipi esimene valitsus).[9] 2007. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 26,1% häältest ja 29 kohta Riigikokku.[10] 2009. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 204 omavalitsuses, valituks sai 524 kandidaati.[20] 2000. aastatel laiendati parteiorganisatsiooni, nii linnades kui maapiirkondades ehitati üles tugev kohalike osakondade võrgustik. 2000. aastatel jäädi liikmete arvult maha vaid Rahvaliidust, hiljem saadi selles osas aga Eesti suurimaks erakonnaks.[21]

Jüri Ratas, erakonna esimees aastatel 2016–2023

2011. aasta Riigikogu valimistel saadi 23,3% häältest ja 26 kohta parlamenti.[10] 2013. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 192 omavalitsuses, valituks osutus 428 kandidaati.[22] 2015. aasta Riigikogu valimistel saadi 24,8% häältest ja 27 kohta.[23]

2016. aastal sai partei esimeheks Jüri Ratas[10] ning Keskerakond moodustas koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja IRL-iga uue valitsuskoalitsiooni (Jüri Ratase esimene valitsus).[24] 2017. aasta kohalikel valimistel said Keskerakonna nimekirjad üleriigiliselt kokku 27,3% häältest.[25]

2019. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,1% häältest ja 26 kohta Riigikokku.[26] Loodi uus valitsus koos Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaaga.[27] Partei populaarsus pärast valimisi ja valitsuse moodustamist langes, eriti mitte-eestlaste seas. Kantar Emori maikuu küsitluse järgi oli Keskerakonna toetajaid 15,3%, mis oli madalaim tulemus pärast 1990. aastaid. Tõnis Saartsi hinnangul tingis selle EKRE kaasamine võimuliitu, mis oli eriti vastuvõetamatu partei venekeelsetele valijatele.[28][29]

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai Keskerakond 14,4% häältest, mis andis ühe saadikukoha (Jana Toom).[30]

2023. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond Riigikokku 16 kohta, mis tekitas erakonnas rahulolematust. Jüri Ratas teatas seejärel, et ei kandideeri järgmisel kongressil enam esimeheks.[31]

2023. aasta 10. septembril Paides toimunud erakonna 20. erakorralisel kongressil valiti partei esimeheks Mihhail Kõlvart, vastaskandidaat oli Tanel Kiik.[32]

2024. aastal mõisteti Keskerakond kolmandat korda süüdi kriminaalkorras.[5] Erakonnale mõisteti ühe miljoni euro suurune trahv.[33]

Ideoloogia ja vaated

[muuda | muuda lähteteksti]

Keskerakonna ideoloogiat on eri autorid iseloomustatud kui tsentristlikku,[34] vasaktsentristlikku,[35][36] vasakpoolset,[37] populistlikku[38][39][40] või populistlike tendentsidega[41] ja/või sotsiaalliberaalset.[42][43] Tõnis Saartsi kirjelduse kohaselt on erakond järginud mitmetahulist ideoloogiat, mis on omapärane segu vasakpopulismist ja sotsiaalliberalismist.[9]

Alates 1990. aastatest on Keskerakonda Saartsi hinnangul toetanud üleminekuperioodil kaotajaks jäänud ja vaesemad inimesed. Partei on edukalt esindanud sotsiaal-majanduslikku lõhet. Alates 2000. aastatest on Keskerakond aina enam muutunud venekeelse vähemuse parteiks.[44]

Keskerakonna parlamendifraktsioon on oma maailmavaadet nimetanud tsentristlikuks.[2] Partei endise esimehe Jüri Ratase sõnul on nende tulevikuvisioon "tugeva keskklassiga õiglane riik".[45]

2024. aastal, pärast Jaak Madisoni erakonnaga liitumist, on erakond liikunud konservatiivsema maailmavaate suunas.[46]

Juhtimine ja organisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Tõnis Saartsi 2015. aastal antud hinnangu järgi oli Keskerakond kogu oma eksisteerimisaja vältel olnud juhikeskne ja ühtne partei, millega liitunud rühmad on säilitanud küll oma identiteedi, kuid tsentraliseerivad tendentsid on domineerinud ja erakonna sidusus aja jooksul kasvanud. Alates 1991. kuni 2016. aastani peaaegu vahetpidamata parteid juhtinud Edgar Savisaar kontrollis nii poliitikaotsuseid ja erakonna strateegiat kui parteisisestele administratiivsetele ametikohtadele määramisi ja kandidaatide valikut. Kuigi Savisaare autoritaarne juhtimisstiil on tekitanud vastuseisu, peetakse partei sees väga oluliseks tema rolli erakonna lagunemise ärahoidmisel.[47]

Mihhail Kõlvart, erakonna esimees alates 2023. aastast

Esimees

[muuda | muuda lähteteksti]

10. septembril 2023 toimunud erakorralisel kongressil valiti erakonna esimeheks Mihhail Kõlvart, kes sai 543 häält. Vastaskandidaat Tanel Kiik sai 489 häält.[32] 11. septembril kinnitas Keskerakonna juhatus Kõlvarti ettepanekul partei aseesimeesteks Lauri Laatsi, Jaak Aabi, Jana Toomi ja Jaan Tootsi.[48]

Juhatus

[muuda | muuda lähteteksti]

10. septembril 2023 toimunud erakorralisel kongressil valiti erakonna juhatuse liikmeteks Jüri Ratas, Jaak Aab, Lauri Laats, Taavi Aas, Vadim Belobrovtsev, Vladimir Svet, Jana Toom, Jaan Toots, Andrei Korobeinik, Marika Tuus-Laul, Jaanus Karilaid, Maria Jufereva-Skuratovski, Andre Hanimägi ja Mihkel Undrest. Põhikirjast tulenevalt kuuluvad juhatusse ka erakonna esimees, volikogu esimees, riigikogu fraktsiooni esimees ja noortekogu esimees.[32][49]

Volikogu

[muuda | muuda lähteteksti]

2026. aasta märtsis valiti Keskerakonna volikogu esimeheks tagasi Erki Savisaar ning aseesimeestena jätkasid Annika Vaikla ja Karl Õmblus.[50]

Aukohus

[muuda | muuda lähteteksti]

2023. aasta Keskerakonna kongress valis aukohtu esimeheks tagasi Kalle Klandorfi.[51]

Peasekretär

[muuda | muuda lähteteksti]

11. septembril 2023 kinnitas Keskerakonna juhatus Mihhail Kõlvarti ettepanekul partei peasekretäriks Anneli Oti.[52]

Riigikogu fraktsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

2019. aastal valitud XIV Riigikogus kuulusid Eesti Keskerakonna 25-liikmelisse fraktsiooni selle esimees Kersti Sarapuu, aseesimehed Valeri Korb ja Erki Savisaar ning liikmed Dmitri Dmitrijev, Enn Eesmaa, Helmut Hallemaa, Jaanus Karilaid, Mihhail Korb, Siret Kotka, Igor Kravtšenko, Heimar Lenk, Oudekki Loone, Aadu Must, Anneli Ott, Eevi Paasmäe, Toomas Paur, Mihhail Stalnuhhin, Märt Sults, Karin Tammemägi, Tiit Terik, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman, Toomas Vitsut ja Toomas Väinaste.[53]

2023. aasta kevadel valitud XV Riigikogu Eesti Keskerakonna 16-liikmelise fraktsiooni esimees oli Tanel Kiik, aseesimehed Andrei Korobeinik ja Vadim Belobrovtsev ning liikmed Jaak Aab, Enn Eesmaa, Andre Hanimägi, Aleksei Jevgrafov, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Ester Karuse, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Lauri Laats, Tõnis Mölder, Jüri Ratas, Kersti Sarapuu ja Aleksandr Tšaplõgin.[53]

2024. aasta septembris lahkusid Keskerakonnast fraktsiooni liikmed Jaanus Karilaid ja Tõnis Mölder ning liitusid Isamaaga.[54][55] 15. novembril teatas fraktsiooni liige Maria Jufereva-Skuratovski erakonnast lahkumisest ning 2024. aasta jaanuaris lahkusid erakonnast ka Tanel Kiik, Jaak Aab, Andre Hanimägi, Ester Karuse, Enn Eesmaa, Kersti Sarapuu ja Jüri Ratas.[56][57][58]

2025. aasta aprilli seisuga kuuluvad Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni Lauri Laats, Vadim Belobrovtsev, Vladimir Arhipov, Aleksei Jevgrafov, Andrei Korobeinik, Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Aleksandr Tšaplõgin.[2]

Liikmeskond

[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aasta 17. augusti seisuga kuulus Keskerakonda 14 789 inimest, olles nii suurima liikmete arvuga Eesti partei.[59] 2026. aasta 15. märtsi seisuga oli erakonnal 11 764 liiget.[3]

Meedia

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 18. augustist 1999 ilmub erakonna kuukirja Seitse Päeva kõrval ka laiale lugejaskonnale mõeldud nädalaleht Kesknädal.[viide?]

Välissuhted

[muuda | muuda lähteteksti]
Jana Toom, Euroopa Parlamendi liige
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige

2004. aastal sõlmis Keskerakond koostööleppe Venemaa võimuerakonna Ühtse Venemaaga.[60] Lepingu sõlmimist on hiljem kritiseeritud nii Keskerakonna sees kui ka teiste parteide poolt. Osutades Venemaa sõjalisele rünnakule Ukraina vastu kuulutas Keskerakonna volikogu 5. märtsil 2022 koostööleppe kehtetuks. Samas toonitati, et sisuliselt ei toiminud see lepe juba ammu.[61][62]

Keskerakond oli Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu liige kuni 2024. aastani.[63] Erakonna Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom kuulub Renew Europe'i fraktsiooni.[64] Jaak Madison kuulub Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni.[65]

Populaarsus

[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta augustis toetas Keskerakonda 74% mitte-eestlastest valijatest ja 14% eestlastest valijatest.[66] 2011. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,3% häältest ja 26 kohta Riigikogus. Veebruaris 2015 toetas Keskerakonda 9,9% eestlastest ja 73,2% muudest rahvustest kodanikest.[67]

2019. aasta maikuus toetas Keskerakonda 15% rahvastikust.[68]

2020. aasta jaanuaris toetas Keskerakonda 23% valimisõiguslikest kodanikest.[69]

Kohtulahendid

[muuda | muuda lähteteksti]

2025. aasta veebruaris jättis Riigikohus jõusse Tallinna ringkonnakohtu otsuse, mille kohaselt mõisteti Keskerakond, selle endine peasekretär Mihhail Korb ja ärimees Hillar Teder süüdi mõjuvõimuga kauplemises. Hillar Tederit karistati aasta ja viie kuu ning Mihhail Korbi aasta ja kahe kuu pikkuse tingimisi vangistusega. Keskerakond peab maksma miljon eurot. Karistus määrati juhtumi eest 2020. aasta veebruaris, mil Hillar Teder pakkus Eesti Keskerakonnale annetust ja soovis vastuteeneks, et erakonna peasekretär Mihhail Korb kasutaks mõjuvõimu Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti üle. Teder soovis jõuda kiiresti kompromissini temaga seotud OÜ Porto Franco ja linnavalitsuse vahel servituudi tasu vaidluses, sest see mõjutas 100 miljoni euro suuruse laenulepingu sõlmimist.[5][70]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Keskerakonna volikogu otsustas lahkuda europarlamendi ALDE parteist". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  2. 1 2 3 "Eesti Keskerakonna fraktsioon". Riigikogu. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  3. 1 2 "Eesti Keskerakond". e-Äriregister. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  4. ↑ "Hääletamis- ja valimistulemus". Vabariigi Valimisteenistus. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  5. 1 2 3 ERR (7. veebruar 2025). "Riigikohus jättis Tederi, Korbi ja Keskerakonna süüdimõistva otsuse jõusse". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  6. ↑ "Keskerakonna volikogu otsustas lahkuda europarlamendi ALDE parteist". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  7. ↑ "Jana TOOM". European Parliament (inglise). Vaadatud 2. aprillil 2026.
  8. ↑ "Jaak Madison (ECR)". European Parliament. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  9. 1 2 3 4 5 Tõnis Saarts. Persistence and decline of political parties: the case of Estonia. East European Politics, 2015, kd 31, nr 2, lk 214.
  10. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Eesti Keskerakond (K). Erakonnad.info
  11. ↑ Koostajad: Alo Heinsalu, Arne Koitmäe, Leino Mandre, Mihkel Pilving, Priit Vinkel; toimetaja: Gerli Eero. Valimised Eestis 1992–2015 : statistikat ja selgitusi. Vabariigi Valimiskomisjon, 2015. Lk 99.
  12. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 219, 221–222.
  13. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 101.
  14. ↑ Mari-Liis Jakobson, Ilze Balcere, Oudekki Loone, Anu Nurk, Tõnis Saarts, Rasa Zakeviciute. Populism in the Baltic States. A Research Report. Tallinn University Institute of Political Science and Governance / Open Estonia Foundation, november 2012. Lk 24.
  15. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 214, 218.
  16. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 103.
  17. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 107.
  18. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 219–220, 223.
  19. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 109.
  20. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 111.
  21. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 221.
  22. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 113.
  23. ↑ "Riigikogu valimised 2015. Hääletamis- ja valimistulemus hetkeseisuga". Vabariigi Valimiskomisjon. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  24. ↑ "FOTOD ja VIDEO: valitsus andis ametivande". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  25. ↑ "Valimistulemus". Vabariigi Valimisteenistus. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  26. ↑ "Hääletamis- ja valimistulemus". Vabariigi Valimisteenistus. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  27. ↑ "Jüri Ratase valitsus andis ametivande". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  28. ↑ "Keskerakonna toetus kukkus ajalooliselt madalale". Postimees. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  29. ↑ "Politoloog Tõnis Saarts: nii järsk mainekaotus peaks Keskerakonna liidrid kindlasti murelikuks tegema". Delfi. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  30. ↑ "Hääletamis- ja valimistulemus". Vabariigi Valimisteenistus. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  31. ↑ "Keskerakond valis uueks juhiks Mihhail Kõlvarti". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  32. 1 2 3 "Keskerakond valis uueks juhiks Mihhail Kõlvarti". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  33. ↑ ERR (6. märts 2025). "Keskerakond sai maksegraafiku miljonitrahvi aasta jooksul tasumiseks". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  34. ↑ Andrejs Plakans (2011). A Concise History of the Baltic States. Cambridge University Press. Lk 424.
  35. ↑ Micael Castanheira, Gaëtan Nicodème, Paola Profeta (2010). "On the Political Economics of Taxation", Public choice e political economy. FrancoAngeli. Lk 94.
  36. ↑ Allan Sikk (2011). "The Case of Estonia", Party Politics in Central and Eastern Europe: Does EU membership matter?. Routledge. Lk 60.
  37. ↑ Mari-Liis Jakobson jt 2012, lk 24.
  38. ↑ Janusz Bugajski, Ilona Teleki (2007). Atlantic Bridges: America's New European Allies. Rowman & Littlefield. Lk 192.
  39. ↑ Mel Huang (2005). "Estonia", Eastern Europe: An Introduction to the People, Lands and Culture. ABC-CLIO. Lk 89.
  40. ↑ "Estonian Centre Party", A Political and Economic Dictionary of Eastern Europe (1. trükk). Cambridge International Reference on Current Affairs, 2002. Lk 201.
  41. ↑ Mari-Liis Jakobson jt 2012, lk 25, 59.
  42. ↑ World and Its Peoples. Marshall Cavendish. 2010. Lk 1060. ISBN 978-0-7614-7896-6.
  43. ↑ Elisabeth Bakke (2010). "Central and East European party systems since 1989". Sabrina P. Ramet (toim). Central and Southeast European Politics since 1989. Cambridge University Press. Lk 79. ISBN 978-1-139-48750-4.
  44. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 216–217.
  45. ↑ "Ratas: valitsuse otsustest peab võitma vaikiv enamus, mitte jõukas vähemus". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  46. ↑ ERR (22. august 2024). "Jaak Madison liitus Keskerakonnaga". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  47. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 212, 220–222.
  48. ↑ "Keskerakonna juhatus kinnitas aseesimehed, peasekretäriks sai Anneli Ott". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  49. ↑ "Juhatus". Keskerakond. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  50. ↑ "Erki Savisaar valiti tagasi Keskerakonna volikogu esimeheks". Keskerakond. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  51. ↑ "Keskerakond valis oma uueks juhiks Mihhail Kõlvarti". Lõuna-Eesti Postimees. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  52. ↑ "Keskerakonna juhatus kinnitas aseesimehed, peasekretäriks sai Anneli Ott". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  53. 1 2 "Riigikogu fraktsioon: Eesti Keskerakonna fraktsioon". Riigikogu. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  54. ↑ Paaliste, Margus; Saarniit, Alexandra (16. september 2023). "Jaanus Karilaid lahkub Keskerakonnast ja liitub uue erakonnaga". Postimees. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  55. ↑ "Tõnis Mölder lahkub Keskerakonnast ja liitub Isamaaga". Postimees. 22. september 2023. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  56. ↑ Joakit, Ekvard (15. november 2023). "Keskerakond laguneb totaalselt. Maria Jufereva-Skuratovski astub Reformierakonda". Eesti Ekspress. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  57. ↑ ERR, Aleksander Krjukov, Urmet Kook (5. jaanuar 2024). "Kuus riigikogu keskerakondlast lahkus parteist, neist neli liitub sotsidega". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  58. ↑ "Jüri Ratas lahkus Keskerakonnast ja liitub Isamaaga". ERR. 29. jaanuar 2024. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  59. ↑ "Parteide liikmete arv kuivab kokku, ainsana on tänavu liikmeskonda suurendanud EKRE". Postimees. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  60. ↑ "Leping Ühtse Venemaaga murendab Keskerakonna". Postimees. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. jaanuar 2005. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  61. ↑ "Keskerakond kinnitab veel kord Ühtse Venemaa koostööprotokolli kehtetust". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  62. ↑ "Keskerakonna volikogu tühistas koostööleppe Ühtse Venemaaga". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  63. ↑ "Keskerakonna volikogu otsustas lahkuda europarlamendi ALDE parteist". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  64. ↑ "Jana TOOM". European Parliament (inglise). Vaadatud 2. aprillil 2026.
  65. ↑ "Jaak Madison (ECR)". European Parliament. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  66. ↑ "Keskerakond on venelaste seas endiselt populaarseim". Postimees. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  67. ↑ "Toompeale mahub kuus erakonda". Postimees. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  68. ↑ "Keskerakonna toetus langes rekordmadalale". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  69. ↑ ERR, Urmet Kook (23. jaanuar 2026). "Kantar Emor: Keskerakonna toetus tõusis seitsme aasta kõrgeimale tasemele". ERR. Vaadatud 2. aprillil 2026.
  70. ↑ "KESKERAKOND SÜÜDI! Riigikohus jõustas Porto Franco juhtumi osalistele miljonieurose karistuse ja tingimisi vangistuse". Eesti Ekspress. Vaadatud 2. aprillil 2026.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 * Teemalehed: Delfi-is Muuda Vikiandmetes | ERR-is Muuda Vikiandmetes | Postimehes Muuda Vikiandmetes
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Keskerakond&oldid=7123257"