Kilp

Allikas: Vikipeedia

Mongoolia märulipolitsei kilbid

Kilp on sõjanduses relvade hulka kuuluv kaitsevahend rünnakute tõrjumiseks. Erinevalt raudrüüst ja kuulikindlast vestist kantakse kilpi käes.

Kilbi vanim vorm kaitses käsirelvade ja noolte eest. Seda on kasutatud enamikus tsivilisatsioonides. Kilbi ehitus oli eri paikades erinev. Ka suuruselt olid nad väga erinevad, alates väikestest käsitsivõistluses kasutatavatest kilpidest, mis polnud peopesast palju suuremad, kuni suurte paneelideni, mille taha oli võimalik tervenisti varjuda. Ka nende paksus oli erinev: valmistati nii pakse puukilpe, mille eesmärk oli kinni pidada noolte ja odade otsetabamused, kui õhukesi kergeid kilpe, mille eesmärk oli mõõgahoope kõrvale juhtida. Kujult võisid nad olla ringi-, ovaali-, ruudu-, ristküliku- või kolmnurgakujulised. Harvem esinesid kilbid, mis meenutasid kujult rööpkülikut, kaheksat või niisugust ruutu, mille peal asus poolring silmaavadega. Kilpi hoiti keskkohast käes või oli kilp rihmadega sõduri keha, kõige sagedamini käe külge seotud.

Euroopas olid kilbid sõjas kasutusel kuni 17. sajandini, kui tulirelvad tegid need kasutuks. Mõnikord kasutatakse neid suurtükiväes.

20. ja 21. sajandil hakkasid kilpe kasutama sõjaväe ja politsei eriüksused (märulipolitsei), mis on spetsialiseerunud meeleavalduste laialiajamisele, mässude mahasurumisele, pantvangide vabastamisele ja võitlusele terroristidega. Sealjuures on kasutusele võetud uudsed materjalid, näiteks võib kilp olla üleni läbipaistev.

Tihti olid samasse suguvõssa kuuluvatel isikutel sarnased kilbid. See hõlbustas nende äratundmist lahinguväljal. Nendest kilpidest kujunes välja suguvõsa tunnuseks olev vapikilp. Vapikilpe uurib heraldika.

Vana-Kreeka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanakreeka kilp

Kujunduselt oli kilpe mitmesuguseid. Iliases kirjeldatud Achilleuse kilp meenutab Mükeene pärandit. Luksuslikult oli kaunistatud ka Athena Parthenose kilp; selle välisküljel oli kujutatud võitlust amatsoonidega ja siseküljel võitlust gigantidega.[1]

Lihtsaid kilpe iseloomustas kilbimärk (gorgo või Pegasose kujutis). Kilpi kasutati ka reljeefide dekoratiivse elemendina, näiteks Pergamoni propülonil, mille kaudu pääses altari piirkonda.[1]

Antiikajal, sellele järgnenud suure rahvasterändamise ajal ja keskajalgi valmistati kilpe harilikult paplist, laimipuust või mõnest muust sellisest puidust, mis ei kippunud lõhenema. Kilp võis olla kaetud nahaga ning mõnel juhul oli sellel metallist või mõnest muust materjalist ribasid või sidemeid, mis kilpi tugevdasid. Kilpi võisid kanda nii jala-, ratsa- kui mereväelased, nii lihtsõdurid kui ohvitserid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 246