Mine sisu juurde

Kristina Šmigun-Vähi

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kristina Šmigun)
Kristina Šmigun-Vähi
Otepää MK-etapp (2006)
Isikuandmed
Riik Eesti
Sünniaeg 23. veebruar 1977 (47-aastane)
Sünnikoht Tartu
Medalid
Olümpiamängud
Kuld 2006 10 km klassistiilis
Kuld 2006 7,5 + 7,5 km
suusavahetusega sõidus
Hõbe 2010 10 km vabastiilis
Maailmameistrivõistlused
Kuld 2003 topeltjälitussõidus
Hõbe 1999 15 km vabastiilis
Hõbe 2003 10 km klassikastiilis
Hõbe 2003 15 km klassikastiilis ühisstardiga sõidus
Pronks 1999 30 km klassikastiilis
Pronks 2003 30 km vabastiilis

Kristina Šmigun-Vähi[1] (kuni 2007 Kristina Šmigun; sündinud 23. veebruaril 1977 Tartus) on Eesti poliitik ja endine tippsportlane, kes on naiste murdmaasuusatamises kahekordne juunioride ja ühekordne täiskasvanute maailmameister ning kahekordne olümpiavõitja. Šmigun-Vähi kuulub Reformierakonda; ta oli Riigikogu XIV (2019–2023) ja on 2023. aastal Riigikogu XV koosseisu liige.

Kristina Šmigun on lõpetanud 1996. aastal Tartu Kommertsgümnaasiumi.

Tema esimene treener oli Herbert Abel ja järgmine Anatoli Šmigun. Esimest korda osales ta olümpiamängudel 1994. aastal Lillehammeris, kus saavutas 10 km vabastiilisõidus 27. koha.

2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys saavutas Šmigun 30 km klassikastiilisõidu seitsmenda koha. "Kõigil mu olümpiatel on midagi valesti olnud," rääkis ta Soldier Hollow' suusastaadionil. Lõputseremoonial kandis Šmigun Eesti lippu. Nädal pärast olümpiamänge võitis ta maailma karikasarja Lahti etapi 10 km vabastiilis, alistades olümpiavõitja Stefania Belmondo 0,6 sekundiga.

2006. aasta taliolümpiamängudel Torinos võitis Kristina Šmigun kuldmedali nii 10 km klassikasõidus kui ka 15 km suusavahetusega sõidus. Samal aastal andis Rahvusvaheline Olümpiakomitee Šmigunile Sportstari auhinna.

Pärast hooaja vahelejätmist tütre sünni tõttu teatas Kristina Šmigun-Vähi 21. septembril 2009, et kavatseb tippspordis jätkata.[2] 2010. aasta taliolümpiamängudel võitis ta hõbemedali, kuid 2010. aasta juulis teatas, et loobub tippspordist.

2010. aastal valiti Šmigun-Vähi Eesti aasta naissportlaseks[3] ja 2012. aastal Eesti Olümpiakomitee asepresidendiks.[4]

Saavutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängudel

[muuda | muuda lähteteksti]
Kristina Šmigun ja Kateřina Neumannová Torino OM-il 2006. aastal

Maailmameistrivõistlustel

[muuda | muuda lähteteksti]
Kristina Šmigun MK-etapil Otepääl 2007. aastal

Juunioride maailmameistrivõistlustel

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1995 Rootsi Gällivares
    • Hõbe hõbemedal 5 km klassikastiilis
    • Hõbe hõbemedal 15 km vabastiilis
  • 1996 Itaalia Asiagos
    • Hõbe hõbemedal 5 km klassikastiilis
    • Hõbe hõbemedal 15 km vabastiilis
  • 1997 Kanada Canmore'is
    • Kuld juunioride maailmameister 5 km klassikastiilis
    • Kuld juunioride maailmameister 15 km vabastiilis

Maailma karikasarjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma karikas

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Üldkarikas
    • 2. koht: 2000, 2003
  • Tavakarikas
    • 1. koht: 1999
    • 3. koht: 2004, 2005
  • Sprindikarikas
    • 3. koht: 1999, 2000
  • Lühikeste distantside karikas
    • 1. koht: 2000
  • Pikkade distantside karikas
    • 2. koht: 2000

Maailma karikasarja etapivõidud

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristina Šmigun-Vähi osales karjääri jooksul maailma karikasarja etappidel 164 korda. Poodiumile jõudis ta neist 50 korral, millest 16 korral kõige kõrgemale astmele.

Jrk-nr Aasta Kuupäev Koht Riik Ala
1. 1999 12. jaanuar Nové Město  Tšehhi 15 km vabastiilisõit
2. 1999 10. detsember Sappada  Itaalia 10 km vabastiilisõit
3. 1999 28. detsember Garmisch-Partenkirchen  Saksamaa Sprint
4. 2000 16. veebruar Goms  Šveits 5 km vabastiilisõit
5. 2000 23. märts Lahti  Soome Sprint
6. 2001 22. detsember Ramsau  Austria 15 km ühisstardist vabastiilisõit
7. 2002 2. märts Lahti  Soome 10 km vabastiilisõit
8. 2002 23. november Kiruna  Rootsi 5 km vabastiilisõit
9. 2003 4. jaanuar Kavgolovo  Venemaa 5 km vabastiilisõit
10. 2003 22. november Beitostølen  Norra 10 km vabastiilisõit
11. 2003 29. november Kuusamo  Soome 2 × 7,5 km topeltjälitussõit
12. 2003 6. detsember Dobbiaco  Itaalia 15 km ühisstardist vabastiilisõit
13. 2003 21. detsember Ramsau  Austria 2 × 7,5 km topeltjälitussõit
14. 2004 28. november Kuusamo  Soome 10 km klassikastiilisõit
15. 2004 8. detsember Ramsau  Austria 15 km ühisstardist vabastiilisõit
16. 2007 11. märts Lahti  Soome 10 km klassikastiilisõit

Maailma karikasarjas saadud punktid ja kohad

[muuda | muuda lähteteksti]
Aasta Punkte Koht
1993/1994 7 60.
1994/1995 93 29.
1995/1996 17.
1996/1997 211 13.
1997/1998 138 19.
1998/1999 666 4.
1999/2000 1165 2
2000/2001 352 10.
2001/2002 649 4.
2002/2003 834 2.
2003/2004 853 5.
2004/2005 643 4.
2005/2006 346 17.
2006/2007 405 11.
2009/2010 259 32.

Terviseprobleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

1997. aasta lõpus, enne Nagano olümpiamänge, sai Šmigun Lõuna-Eestis mootorsaaniga sõites rangluumurru. Tartu Ülikooli Kliinikumis tehtud operatsiooni järel paranes ta kodus, kuni oli valmis suusatamisega jätkama. Esialgu sai Šmigun liigutada vaid vasakut kätt, paremat takistas tugiplaat.

2. veebruaril 1998 eemaldas spordiarst Toomas Tein Tartus osa fiksaatorist. Kuigi Nagano olümpiamängudele sõidu mõttekuses leidus kahtlejaid, asus Kristina koos isaga 5. veebruaril teele. Üle kuu aja intervjuude andmisest hoidunud Šmigun tunnistas Tallinna lennujaamas: "Piiriks on valu. Võistlen vaid juhul, kui ihuliikmed vastu ei karju." Ta osales ainult 30 km vabastiilisõidus ja sai 63 osavõtja seas 46. koha.

2001. aasta Lahti maailmameistrivõistlused olid Šmigunile suur pettumus. Haigestumine jaanuaris viis parima vormi ega võimaldanud MM-iks soovitud moel valmistuda. Lahtis sai ta 9. koha 10 km klassikastiilis. Enda arvates tegi Šmigun vea, kui tahtis täielikult tervenemata kiiresti vormi jõuda: "Uskusin tõesti, et suudan pärast haigust võistelda samamoodi kui enne, kuid eksisin," kinnitas ta.

Dopingukahtlustused

[muuda | muuda lähteteksti]

2002

[muuda | muuda lähteteksti]

23. jaanuaril 2002 saabus Eesti Suusaliitu Rahvusvaheliselt Suusaliidult sõnum, et Kristina Šmiguni dopinguproov on osutunud positiivseks. Tema 12. detsembril 2001 maailma karikasarja etapil Brussonis antud proovist oli leitud keelatud ainete nimekirja kuuluvat steroidset hormooni 19-norandrosteroon, mis on inimorganismis meessuguhormooni (nandroloon) ainevahetuse tagajärjel tekkiv aine.

"Ma pole kasutanud seda ainet, mis seisab kirjas Rahvusvahelisest Suusaliidust tulnud faksil," kinnitas Šmigun, "seepärast soovin kiiresti B-proovi uurimist. Võitlen oma puhtuse ja õigluse eest. Ma ei karda midagi. Võin, käsi piiblil, vanduda, et minu südametunnistus on puhas."

Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni otsusel tohib naissportlase uriiniproovis 19-norandrosterooni kontsentratsioon olla 5 ng/ml (nanogrammi milliliitri kohta), meessportlasel 2 ng/ml. Šmiguni A-proov näitas 6,4 ng/ml.

Eesti Antidopingu Keskuse juhataja Mihkel Mardna arvates ületas suusasportlase proov lubatud füsioloogilise piiri vaid "väikese koguse võrra" ja ta kahtles, kas Šmiguni puhul on üldse tegu dopingujuhtumiga. FIS-ist saabunud teate järgi osutus Šmiguni 15. detsembril 2001 Davosis antud proov negatiivseks. Ka Eesti Suusaliidu president Toomas Savi väljendas lootust, et tegu on arusaamatusega. Savi eestvõttel alustasid Šmiguni kaitseks tööd mitmed Eesti juristid, spordibioloogia ja -meditsiini asjatundjad. Nende käsitlust suusataja organismi eripära kohta polnud aga vaja käiku anda, sest enne seda, 30. jaanuaril 2002 tuli Saksamaalt Kreischast laborist uus sõnum: testimisel võetud B-proovi 21-kordne analüüsimine andis tulemuse 4,2 ng/ml, mis on negatiivne. Esmane dopinguteade lükati ümber ja Šmigun võis sõita olümpiamängudele.

2014

[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aasta veebruaris teatas Vene spordiportaal Ves' Sport ("Весь Спорт"), et Torino olümpiamängude ajal ühelt Eesti sportlaselt võetud A-proov osutus positiivseks. Kuna ROK oli juba detsembris teavitanud tulemustest EOK-d ja see omakorda Šmiguni, otsustas Šmigun uudist isiklikult kinnitada. Ta valis teadlikult teistsuguse meediale lähenemise, kui seda oli tehtud Andrus Veerpalu juhtumi korral. Šmiguni teatel on ta andnud vabatahtlikult valedetektori all tunnistuse, et pole elus kordagi teadlikult dopingut tarvitanud. Valedetektori test pole küll juriidiliselt otsustav, kuid oluline on vabatahtlik tunnistus. Veebruari keskpaigaks ei olnud B-proovi avalikustamise aeg veel teada.[5][6]

13. detsembril 2017 teatas ROK, et kõik Torino olümpiamängude järelproovid on puhtad.[7]

Tegevus poliitikuna

[muuda | muuda lähteteksti]
Kristina Šmigun-Vähi Riigikogu lahtiste uste päeval 23. aprillil 2022

Šmigun-Vähi kuulub Reformierakonda.

2019. aasta Riigikogu valimistel sai ta 2002 häält ning osutus ringkonnamandaadiga valituks Riigikogu XIV koosseisu liikmeks.[8][9]

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 4 (Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa) 1005 häält ning osutus valituks.

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]
Kristjan-Thor Vähi 2022. aasta Arvamusfestivalil

Kristina Šmigun-Vähi on 168 cm pikk ja kaalus tippsportlasena 59 kilogrammi.

1993. aastal tutvus ta Kristjan-Thor Vähiga, kes töötas seejärel aastaid Kristina Šmiguni tiimi mänedžerina. Pärast nende abiellumist 2007. aastal hakkas Kristina kandma liitperekonnanime Šmigun-Vähi.[12] Juba enne abiellumist teatas Šmigun, et kavatseb jätta vähemalt ühe võistlushooaja vahele.[13] 17. juunil 2008 sündis tütar Victoria Kris[14] ja 3. märtsil 2011 poeg Kristhor Tomi.[15]

Kristina Šmigun-Vähi ema on endine tippsuusataja Rutt Rehemaa-Šmigun ning isa suusatreener ja endine tippsuusataja Anatoli Šmigun. Ka õde Katrin Šmigun on endine tippsuusataja. Samuti on suusatajad onupoeg Aivar Rehemaa ja onutütar Jana Rehemaa-Weinberger.

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

12. septembril 2006 avati Tartu kommertsgümnaasiumi hoone seinal bareljeef kooli vilistlasele Kristina Šmigunile (skulptor Endel Taniloo).

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Nime hääldatakse [krist'iina šmig'unn-vähi]
  2. ↑ Kristina Šmigun-Vähi naaseb tippsporti!. Delfi, 21. september 2009.
  3. ↑ Eesti spordiajakirjanikud valisid aasta parimaid sportlasi. Õhtuleht, 17. detsember 2010.
  4. ↑ EOK värske asepresident Kristina Šmigun-Vähi: tähtis on jätta aega pere jaoks Eesti Päevaleht, 09. november 2012.
  5. ↑ Kirsti Vainküla "63 päeva hoitud saladus" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 6–9.
  6. ↑ Raul Ranne "Šmiguni juhtum tekitab paranoilisi küsimusi" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 9.
  7. ↑ Kristina Šmigun-Vähi dopingukahtlusest vabanemisest: päev on päikest täis!, sport.err.ee, 13. detsember 2017.
  8. ↑ https://rk2019.valimised.ee/et/election-result/acquired-mandates.html
  9. ↑ https://rk2019.valimised.ee/et/voting-result/district-2-voting-result.html
  10. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  11. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  12. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 453.
  13. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 214.
  14. ↑ Kristina Šmigun-Vähil sündis 3,47 kg kaaluv tütar. Postimees, 17. juuni 2008.
  15. ↑ Kristina Šmigun-Vähi pisipoeg sai huvitava nime. Kroonika, 11. märts 2011.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Jaan Martinson, Kristina Šmigun-Vähi. "Kristina". Menu Kirjastus, Tallinn 2010, 288 lk; ISBN 9789949470327
  • Kirsti Vainküla "63 päeva hoitud saladus" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 6–9.
  • Raul Ranne "Šmiguni juhtum tekitab paranoilisi küsimusi". Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 9.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Riigikogu praegune koosseis
RE fraktsioon (37)
EKRE fraktsioon (11)
Eesti 200 fraktsioon (13)
SDE fraktsioon (9)
Isamaa fraktsioon (8)
KE fraktsioon (7)
Fraktsioonitud (16)
Osalejad
Saatejuhid
Kohtunikud
* Emil Rutiku oli tervislikel põhjustel sunnitud saate pooleli jätma.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kristina_Šmigun-Vähi&oldid=6685256"